Kodutöödeta ja kakskeelse Avatud Kooli asutaja Rasmus Rask: kodu olgu koht puhkamiseks ja mängimiseks

 (90)
RASMUS RASK
RASMUS RASKFoto: Kristjan Lepp, Kroonika

1. septembril lõi oma uue koolimaja uksed lahti Avatud Kool, kus juba esimesest klassist peale õpivad lapsed paralleelselt eesti ja vene keeles ning kus rasket koolikotti ei pea kodu ja kooli vahet tassima – intensiivne õpe peab toimuma koolis, mitte kodus pärast tunde. Kodu olgu koht puhkamiseks ja mängimiseks. Mida kujutab endast uuemeelne ja uuenduslik Avatud Kool, räägib selle asutaja Rasmus Rask.

Läinud aastal, kui Avatud Kool alles sündis, olid selle ruumid Karjamaa tänaval, kuid nüüd on kool kolinud Sõle Spordikeskuse taha Auna tänavale. Uus koht on roheline ja vaikne. Koolihoone teises otsas asub konkurentsiamet. Kunagi tegutses siin majas ka Nukuteater ja jättis koolile „päranduseks“ ehtsa black boxi. Miks koliti? Karjamaa ruumid jäid laienemisplaane pidanud koolile lihtsalt väikeseks. Rasmus sõidab kooli ette nädal enne avamist rattaga, räägib kolimisest ja sellest, et viimsed remonttööd veel käivad. Välisuks vajab tuunimist ja valgele telliskivi seinale fassaadil võiks maalida kooli sümboolikat ja suure A-tähe. Koridoripõrandad on kaetud paberiga, klassides on mööbel hunnikutes, kuid Rasmus on nagu vana rahu: ei mingit paanikat, kooliruumid saavad kohe-kohe valmis!

Mille poolest on Avatud Kool eriline?

Kui ma 20 aastat pärast keskkooli lõpetamist käisin mõnes koolis õpetamas, siis nägin, et õpetamine toimus täpselt samamoodi nagu minu ajal. Aeg on nii palju edasi läinud ja maailm muutunud, kuid koolis käib kõik vana moodi – lapsed istuvad 45 minutit klassis nagu teatris, õpetaja räägib, siis on paus ning 15 minuti pärast kordub kõik taas. Mulle tundus, et 21. sajandi nõudmised noorele inimesele eeldavad oluliselt mitmekülgsemat õppimist ja õpetamist. Avatud Kooli loomist ette valmistades saime maailmas ringi vaadates teada, et ka keeleõpet võiks üles ehitada hoopis teistmoodi – parim tõendatud meetod keeli õppida on viibida keelekeskkonnas ehk õppida koos seda keelt emakeelena kasutatavate inimestega. Meie kool erinebki teistest koolidest eelkõige seetõttu, et õpilaste hulgas on nii eesti, vene ja muu kodukeelega lapsi ning õpe toimub kahes keeles: eesti- ja vene keeles. Keele omandamine toimub õppimise käigus, see on lõimitud aineõppega. See tähendab, et näiteks matemaatikat ja loodõpetust õpivad lapsed vaheldumisi emakeeles ning sihtkeeles. Nii omandavad vene kodukeelega lapsed sujuvalt eesti keele ning vastupidi – eesti lastel jääb sujuvalt külge ka vene keel.

Kool rakendab ka teisi uuenduslikke õppeviise, et leida paremaid võimalusi uue õpikäsituse (ehk põhimõtte, mille kohaselt peab õpetamine lähtuma õpilase individuaalsest arengust ning vajadustest ning mille eesmärgiks on arendada õpilase iseseisvat õppimisvõimet) rakendamiseks.
See nii-öelda uus õpikäsitus pole tegelikult midagi uut, kuid see on meie koolidele jätkuvalt väljakutse. Uuringud näitavad, et õpetajad teavad ja soosivad uut õpikäsitust ning sooviksid, et õpilased võtaksid suuremat vastutust õppimise eest, kuid seni pole leitud piisavalt häid õpiviise, kuidas seda kõike praktikas ellu viia. Tahaksime uskuda, et Avatud Koolil on mõned vastused olemas.

Kuidas saab Avatud Kooli?

Tuleb esitada avaldus. Kooli ei tehta katseid. Kui soovijaid on rohkem, kui koolikohti, siis korraldame loosi. Eelmisel aastal oli meil kaks esimest klassi ja üks teine klass. Sel aastal lisandub veel kaks esimest klassi, kummaski 30 õpilast. Seega, juurde tuli 60 koolikohta, aga soovijaid oli 120 kandis. Kuna tegemist on kakskeelse kooliga, siis meie jaoks on oluline, et koolis oleks võrdselt lapsi, kelle kodukeeleks on eesti keel ja kelle kodukeeleks on vene keel või mõni muu võõrkeel.

Kui suur on õppemaks?

Tallinna linn toetas meid eelmisel aastal kooliruumidega ehk võimaldas meil Karjamaa Kooli juures oma esimese kooliaasta veeta. Ka järgneval kahel-kolmel aastal arvestame linna toega, edaspidi peaks kool saavutama aga finantsilise iseseisvuse. Õppemaks on meie koolis 125 eurot kuus. Pikapäevarühma eest tuleb eraldi tasuda.

Kui raske või kerge oli leida õpetajaid?

Loe veel

Ühtepidi lihtne, teistpidi raske. Värbamisega on tegelenud ainuisikuliselt meie kooli direktor Helen Sabrak. Kui paneme õpetaja konkursiks üles kuulutuse, siis saame palju kandidaate. Mitukümmend avaldust kindlasti. Teine asi on see, kui palju nende hulgas on neid, kes sobiksid meie kooli. Otsime sellist inimest, kellel oleks ühelt poolt õpetamiskogemus ning teiselt poolt valmidus millegi uuega kaasa minna.

Mis on parema õpetamise kõige olulisem võti meie arvates?

Paarisõpetamine. Õpetajad planeerivad kahekesi tunde ning koos viiakse neid ka läbi . See on väga eriline ja oluline sünergia. Usume, et see on mudel, kus ükski laps ei jää tunnis tähelepanuta. Meie klassides on küll palju õpilasi, 30, kuid neid õpetavad korraga kaks õpetajat. Näiteks, kui üks õpetaja annab kogu rühmale ülesande ja seletab, kuidas seda lahendada, siis teine õpetaja saab käia klassiruumis ja jälgida, kas kõik lapsed said ülesandest õigesti aru ning vajadusel neid aidata. Nii saab eos vältida olukordi, kus mõni laps, kes ülesande iseloomust aru ei saa kogu õppimiseks mõeldud aja tegevusetult veedab.
Igas meie klassist on 30 õpilast: 15 poissi ja 15 tüdrukut. 15 venekeelse või muu keele kandjat ja 15 eestikeelse kodukeelega last. Peale venekeelsete perekondade on meil lapsi ka Ukraina, Kreeka, Iiri, ja Itaalia perekondadest. Kokku on koolis 15 õpetajat. Kaks psühholoogi ja eripedagoog.“

Millised on päevakord ja tunnid?

Tunnid algavad kell 9, kuid lapse võib tuua kooli ka kella 8.30ks ning me pakume talle hommikusööki, putru.

Kella 9-11 toimub esimene sessioon. Kaks tundi, mille vahel on väikene paus. Hommikul toimub reeglina, mida me nimetame baasõppeks. Selle kahe tunni jooksul, mille vahel on väikene paus, õpetatakse üldaineid nagu matemaatika, emakeel, looduõpetus.

11-12 on suur vahetund, mille jooksul käivad lapsed iga päev õues ning söövad siis lõunat.
12-14 on teine sessioon, millest omakorda pool aega toimub õppimine on projekti vormis. Projektiks on tihtipeale mõni ainekava nõudmistest tulenev teema, mis on seotud loomade, looduse, inimõpetuse teemadega. Projektid kestavad 5-7 nädalat ning kulmineeruvad alati mõne konkreetse ülesande lahendamisega. Näiteks eelmisel aastal oli esimesel klassil projekt meie loomad – millised loomad elavad meie kodudes ja tänavatel. Lapsed käisid loomade varjupaigas, nägid, mis loomad seal on ja missugustes oludes nad seal elavad. Klassis õpiti loomade kohta juurde ja igaüks rääkis ka oma lemmikloomast. Projekt kulmineerus sellega, et lapsed korraldasid koolimajas heategevusliku laada. Saadud tulu annetati loomade varjupaigale.

Pärast teist õppesessiooni algab pikapäevarühm ning laps saab olla koolis kella 17ni.“

Teil on traditsiooniline hommikuring

See on lihtne häälestamise harjutus, mis võimaldab koolipäeva alguse teha sujuvaks. Ühes klassinurgas on pehme vaip, kõik kogunevad ja õpetaja küsib mõne küsimuse. Näiteks, kuidas on läinud teie nädalavahetus? Lapsed jagavad oma nädalavahetuse muljeid, igaühele antakse võimalus end väljendada. Erinevad uuringud on näidanud, et sellised sissejuhatavad vestlused aitavad kaasa sellele, et koolistressi ei tekiks.

Avatud Koolis pole kodutöid?

Esimeses kooliastmes ehk siis 1-3. klassini, ei anta meie koolis kodutöid, kordamisülesandeid või seda, et kodus tuleb üks või teine ülesanne lahendada või lõpetada. Alates teisest kooliastmest ehk 4. klassist on mõistlik aeg-ajalt arendavaid ülesandeid koju jätta. Lähtume sellest, et koolis peaks toimuma intensiivne õppimine. See ei tohiks jätkuda kodus. Kodu peaks olema koht, kus puhata, mängida, lugeda raamatut, vaadata telekat, suhelda ema-isa, õe-vennaga ja sõpradega. Ja siis tulla värskelt puhanuna järgmine päev kooli tagasi.

Pool päeva eesti, pool päeva vene keeles

Pool päevast toimub õppetöö vene keeles, pool eesti keeles. Kaks venekeelset õpetajat alustavad oma tööd hommikul ühe paralleelklassi juures, pärast lõunat aga jätkavad teise juures.Õpilastel on oma koduklass, aga õpetajad vahetuvad.

Meie eesmärk on, et lapsed oskaksid kolmanda klassi lõpuks vabalt rääkida mõlemas keeles. Hindasime pärast esimest õppeaastat tulemusi ning selgus, et vene kodukeelega lapsed omandavad eesti keelt väga hoogsalt, samas kui eestikeelsetel lastel on keele areng olnud aeglasem. Miks nii? Peame teadvustama, et kuna elame Eestis, siis eesti keel ümbritseb meid igal pool ning eestikeelne laps ei satu tihti sellistesse olukordadesse, kus tal tuleks vene keelt kasutada. Vene lapsed on aga nö selles keelekeskkonnas iseenesest. Uuel aastal oleme sellega arvestanud ning oleme loomas rohkem võimalusi, kus eesti lapsed saavad suhelda venekeeles, samuti alustavad kõik lapsed sellest aastast kümblusmeetodil inglise keele õppimist.

Koolikotti ei pea kodu ja koolivahet tassima

Meie koolis ei toimu õpetamine ühe konkreetse õpiku alusel. Õpetajad koostavad õppematerjali erinevate õpikute abil ning üheskoos lastega luuakse iga aine jaoks eraldi klade, kuhu koondatakse kõik klassis õpitu. Selliselt jääb ära vajadus igapäevaselt tassida raskeid õpikuid ning klassis on igaühel ka oma sahtel, kuhu ta saab oma õppematerjalid jätta. Koolikotti lähevad vaid isiklikud asjad, snäkid ja trenniriided.

Klassiruumis asetatakse rombikujulised üksikud lauad kokku ning ühe nn peolaua taha saab istuda kuni kuus õpilast. Nii moodustavad nad rühma, kes lahedavad paljusid ülesanded koos või paaris ning annavad üksteisele tagasisidet. Lauad on paigaldatud nii, et igal õpilasel oleks mugav vaadata nii tahvlit kui projektoripilti.“

Rasmuse esimene september

Mäletan väga hästi oma esimest koolipäeva – 1. septembrit. Läksin 28. Põhikooli Tallinnas. See oli spordikallakuga kool. Mäletan kooli direktorit. Ta oli kõva ja selge häälega naisdirektor, kes pidas kõnet. Päev tundus väga tähtis ja direktor ka. Ja natukene hirm oli ka: nii palju lapsi oli kohal, peas käis läbi küsimus, mis nüüd saama hakkab?

Peab ütlema, et minu koolitee oli igati meeldiv. Hiljem õppisin Saue keskkoolis, mis oli mõnus ja paindlik kool. Ma ei tundnud ennast kuidagi raamistatuna või ahistatuna, mul oli koolis palju sõpru ning ma sain enamjaolt õpetajatega kenasti läbi. Kooliajast on mul igati head mälestused.
Vaatamata sellele, et kool jättis head mälestused, seostus õppimisega alati see, et õhtul peab õppima või nädalavahetusel. Ja see tunne kestis kuni ülikooli lõpuni. Mäletan, et kui viimas ülikool läbi sai, siis missugune vabanemise tunne see oli! Õhtuti ja nädalavahetuseti ei pea enam õppima! Leian, et lastele tuleb luua teadlikult see keskkond, kus nad peavad pingutama aga samuti see keskkond, kus nad võtta vabalt ning lihtsalt elu nautida. “

Tütar isa koolis

„Meie vanem laps, poeg Hugo (11), jäi õppima Vanalinna Hariduskolleegiumisse, kuid tütar Natali (9), tuli sellest kooli Avatud Kooli üle. Ma ei saa öelda, et ta ise seda kindlalt tahtis, kuid ta oli põnevil. Kui ta oleks öelnud ei, siis me ei oleks teda jõuga sealt ära toonud. Tundub, et ta läheb väga hea meelega Avatud Kooli kolmandasse klassi ja ootab seda. Kolmanda klassi ehk rohelise klassi tüdrukute punt on seal väga vahva. See on meie kõige vanem klass ning nii on klassi roll suurem kui teistel klassidel, nad on teerajajad, pioneerid ning see lisavastutus tundub neile meeldivat.“

Kui hästi Rasmus räägib vene keelt?

See on raske teema. Olen õppinud vene keelt koolis, aga minu vene keel on selline, et ma ei julge Eestis rääkida. Kui lähen kuhugi Eestist välja, näiteks Lätti, siis seal ikkagi pursin. Aga Eestis kardan kasutada vene keelt, sest see ei ole grammatiliselt korrektne. Mul on see süütunne, et ma peaksin tegelikult oskama seda keelt palju paremini. Eks see ole nii, et inimeste keeleoskus jääb nende enda mõttepiirangu taha.

Minu tütar on kärsitu iseloomuga ja kui ta meil eest ära läheb, siis ütleb meile: быстро, быстро! Kui õpetaja räägib temaga vene keelt, siis ta saab aru, kuid ise veel ei suhtle.

RASMUS RASK Foto: Kristjan Lepp, Kroonika
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare