Kogu tõde sellest, miks Getter Jaani nuttes kooli pooleli jättis: kiusamine läks nii hulluks, et läksin lihtsalt ära!
Armastatud laulja ja paljude noorte eeskuju Getter Jaani minevikku varjutab tume vari — karm koolikiusamine ja raske hingeline trauma, millest üle saamine kaua aega võttis.
Kanal2 vestlussaates “Avameelselt” jutustas Getter saatejuht Elo Mõttus-Lepikule, kuidas tema elu siiani raskeim periood algas juba 1.klassis, kui ta oma tavapärasest pisut suurema kehaehituse tõttu räige koolikiusamise ohvriks langes. “Kõik öeldi otse näkku — kas paks või lehm, kõiksugu loomanimetused… aga kui oled väike tütarlaps, siis seda on hästi raske kuulda,” meenutab lauljatar kibedalt naeratades. “Kui erined teistest, siis sind koheldakse ka hoopis teisiti, kas ei võeta kampa või ei kutsuta välja mängima," loetleb ta.
Asi arenes pelgast mitte mängima kutsumisest hoopis karmimaks ning peatselt hakati Getterit terroriseerima ka füüsiliselt ja kippuma ta asjade kallalegi. "Pigem ikka vahetunni ajal või peale tunde, kui õpetajaid polnud läheduses," kirjeldab Getter momenti, mil talle segamatult kallale võidi tulla. "Ma ei julgenud midagi öelda ega vastu hakata. Nad nägid, kui palju haiget ma sain ja sellest saidki energiat ja võimu juurde, et edasi minna," arvab ta ning tunnistab, et seda juhtus väga tihti, et ta pisaraid valas. Kuid seda siiski omaette, mitte teiste ees. "Nii ma end välja elasingi. Jalutasin metsas või olin oma toas. Mulle ei meeldinud enda emotsioone teistele välja näidata," selgitab ta.
"Mõtlesin kogu aeg, et miks-miks nii praegu on ja hoidsin seda enda sees. Kui sulle öeldakse kogu aeg seda näkku, siis arvadki lõpuks, et oled selline. Kole ja suur ja paks. Ma enam ei mäleta, kui kaua see kestis, aga tol hetkel oli selline tunne, et see ei lõppe mitte kunagi ära," jätkab ta ning nendib, et eks seetõttu ilmselt sai ema asjast nii palju hiljem teada, et ta oma emotsioone sissepoole elas ning koolis juhtunust kodus ei rääkinud. Õpetajate ja ema sekkumisest nagunii mingit abi polnud.
Algkooliga Getteri katsumused aga ei lõppenud, sest kummalisel kombel jätkus kiusamine ka keskkoolis, kui Getter rätsep-stilistiks õppima läks. "See oli väga suur šokk, et kas tõesti kõik jälle kordub? Proovisin alguses sellest üle olla, mõtlesin, et olen ju muutunud, üritasin sisendada endale, et ei tohi lasta endale pähe istuda ja jälle haiget teha... et ma olen nüüd enesekindlam. Aga kui oled selles keerises üksi, siis on tühjaks pressitud sidruni tunne. Sealt on väga raske välja tulla," tunnistab ta.
Füüsiliselt talle enam kallale ei tuldud ning asju ei varastatud, kuid vaimne vägivald ja ignoreerimine tõid Getterile üha tihemini pisara silma. "Mulle anti väga selgelt mõista, et ma pole oodatud. Ma ei kujuta ette, miks ma neile jalgu jäin. Nende kehakeel, pilgud, olek. Et kui sina tuled, siis teised lähevad ära, see tegi haiget. 11.klassis oli väga palju kordi, kui läksin koolist nuttes minema. Ma tundsin, et on mingi piir," meenutab ta hetke, mil koolitee katkes.
Kuigi nüüdseks on vähemalt näiliselt too raske periood seljataga, ent oma jälje on see jätnud sellegipoolest. "Kui seltskonnas olen, siis ma olen tihtipeale seal kõige vaiksem inimene. Ma ei julge oma arvamust välja öelda. Kõik, mis kunagi on mulle öeldud, on mingi osana südamesse sisse jäänud. Sellega on natukene raske elada. On hetki, kus ma tunnen end väga halvasti, koledana... et olen kogukam," tunnistab ta.
