Kojamees pääses viinakuradi küüsist vaid arsti abiga: olin täielik no way mees, sellisele vennale tuleb panna viitsütikuga pomm sisse!
Poliitik ja hetkel töötute ridu täiendav Tarmo Kruusimäe ehk punkar Kojamees tunnistas tänahommikuses Anu Välba saates “Hommik Anuga”, et tema minevik ja otsekohesus on saanud talle paljudel juhtudel saatuslikuks — ta ei passivat isegi kokkulepitud poliitilistele ametikohtadele, kuna vastaspoolte jaoks on ta liiga probleemne inimene.
25 aastat erakonnas rabanud ja 49 aastat siin ilmas elanud Kruusimäe kinnitas, et ta ei häbene seda, et on hetkel töötu ja ameteid on tal elu jooksul olnud rohkem kui Hunt Kriimsilmal — modell, siiditrükkal, baarmen, kokk, asfalteerija, transamees, õhtujuht, bändimees, saatejuht, poliitik jne. “Kõik need ametid on seotud edevusega, mis on ju edasiviiv jõud. Ja need ametid, mis pole seotud edevusega, olid selleks, et vangi ei pandaks. Nõukogude ajal pidid kõik ju tööl käima,” meenutas ta, lisades, et 80ndatel elas ta suhteliselt idealistlikku elu ning unistas palju. “Meeletu alkohol tuli minu ellu pigem 90ndatel, kui bändimuusikat enam vaja polnud, kui tuli see kole päkapikudisko, kui ma ei leidnud ühiskonnas kohta. Sind polnud ühtäkki kellelegi vaja…,” mõtiskles ta.
“Olime kogu aeg kerges vines, siis läksid isegi teles sellised naljad peale (Kruusimäe ja Välba juhtisid 1993.aastal saadet “Vidiots TV” toim.),” meenutas Kojamees, kes 2000ndate algul joomisega lõpparve tegi. “Ma tahtsin tegelikult juba 5 aastat varem joomist maha jätta, aga mul polnud selle jaoks raha. Veel päev enne, kui tina panin, siis raiusin endale, et minul pole alkoholiga probleeme, vaid teistel on. Mu lähedased olid loobunud ja ilmselgelt oleks ka see pereasi lörri läinud, teine laps oli sündimas ja mu abikaasal oli lootus täiesti kadunud, olin täielik no way mees!” tõdes ta avameelselt. Muud võimalust üle ei jäänud, kui võtta jalge alla tee arsti juurde — ravitsejaks osutus sõber ja kunagine tihe joomakaaslane Imre Rammul.
“Üks sõber oli mul just kasti läinud, kuna arvas, et kavaldab vidinad välja (alkohoolikutele mõeldud ampull toim.), aga arstid on ka psühholoogid, näevad, kui inimesele on otsaette kirjutatud “lammas”, teavad, et ta hakkab kahe päeva pärast jooma. Mina olin nii kõva mees, et olin valmis Hiina müüri peaga puruks lööma. Loomulikult tuleb sellisele vennale panna viitsütikuga pomm sisse,” sõnas ta. “Arste peab usaldama ja ise peab tahtma! Selle sammu tegemine on raske — otsid muudkui ettekäändeid, miks mitte teha. Kas raha pole, aega pole, on kellegi sünnipäev…ma naisega heietasin veel pikalt, et pärast sauna tahaks ikka ju võtta õlut või pidulikul üritusel šampanjat kokku lüüa ja et äkki teeks 2 aastat, mitte 3. Aga kui ei joo, siis ei joo!”
Tarmo mittejoomine muutus ta sõpradele algul äärmiselt suureks probleemiks, aga sellele oli lihtne lahendus — nendega ta lihtsalt enam ei suhtle. Ning tõeliste sõprade eemaletõrjumise vältimiseks jätkas ta väljas käimist vanaviisi. “Jäin seltskondades ringi liikuma ja sain üsna kiirelt aru, et ilma alkoholita olen täpselt samasugune, alkohol lihtsalt varem pärssis mind,” tõdes ta ja tõotas käsi südamel, et pole kordagi pidanud taluma kiusatust taas pitsi järele haarata, kuna teda lummas vastleitud ideederohkus ja energiatulv.
