Elanud aastaid üksipäini ja jaoti peost suhu, mõistab psühholoogi haridusega lauljatar Kene Vernik väärtustada saabunud tunnustust ja oma värsket suhet noore arhitektiga.
Kui praegune bändi Mimicry solist, täna, teisipäeval 25aastaseks saav Kene oli kümneaastane plikatirts, käis ta läbi kõik vanavanemad, diktofon näpus, et pärast kribada paksu märkmikku jäädvustus nende elukäigust. Sestap — teadlik Siberi õõvast ja tõelisest lootusetusest, on ta teismeeast alates hinnanud probleeme perspektiivilt: «Selle pärapõrgu kõrval, mida nii paljud on üle elanud ja praegugi veel taluvad, on minu probleemid köki-möki. Näiteks ülikooli ajal, kui mul mitte üldse raha ei olnud, ikka kuidagi sai. Ja rõõmu leiab vaimsetest asjadest. Elu ei tohigi olla lihtne — kui tee on veidi konarlik, kihutab see tagant edasi minna ja enda potentsiaali avastada.»
Mis sind verest välja lööb?
Ma lähen endast välja, kui mul perekonnaga midagi juhtub. Arvan, et kõige hullem on, kui sul on perekonnaga isiklikud suhted käest ära. Inimsuhted lähedastega on kõige tähtsamad. Mõned ei oska seda ehk väärtustada. Loodan, et inimesed hakkavad aru saama ja viivad kokku tütred-pojad-isad, et nad suudaksid suhelda. Minu ringkonnas on nii palju seda probleemi, et vanemad ei suhtle lastega või vanavanematega, inimesed ei hoia üksteist. Öeldakse, et ah, suri ära vana inimene, aga mõtle kui palju ta andis sulle — rääkis terve elufilosoofia ära, ehkki sa ei taju, et praegu selle järgi eladki. Internet, kuhu kulub nii palju tähelepanu, röövib inimsuhetelt, nii et enam ei teagi, kes su kõrval on.
Mul on olnud väikseid asju ja sellevõrra tean ka, kui tähtis on olla lähedastega väga palju koos ja mõne aja tagant neile ütelda, kui kallid nad on. Mul on kolm venda ja vanemad on lahutatud. Sa pead kõiki tunnustama — et see ei ole nende süü, et see on pisiasjade ja kokkusattumuste süü, et nad ei süüdistaks ennast isiklikult.
{poolik}
Sul on väikesed vennad. Kas endale ka lapsi ihkad?
Suurem vend on mul 26aastane, siis kuueaastane ning viimane aasta ja kolme kuune. Need väiksed on nagu oma lapsed! (Pahvatab lõbusalt naerma.) Ma ise ei pea lapsi tegema — vennad nii väikesed. Ma ei tunne puudust ka, et peaksin hakkama peret looma. Võib-olla mingi aeg oli, kui mul neid väikseid vendi polnud, mil uskusin lapse saamise olevat lähemas tulevikus. Praegu mõtlen, et milleks... Kuna ma pole ka ise veel välja kujunenud, ei hakka ma kahe näoga ema mängima.
Tean inimesi, kellel on tulnud lapsed minuvanuselt ja kel pole teada, mida nad elus tahavad, ja see toob suure stressi. Neil on väga keerulised ajad. Muidugi, kui tuleb, siis peab tulema...
Aga vanemas eas sünnitamine toob küllap kõigile rohkem rõõmu. Näen enda ema pealt, et tal on väga tore. Kui tal ei oleks neid lapsi — meie vennaga oleme ju juba suured —, siis tal poleks nii palju argist motivatsiooni. Praegu näen, et ta on jube õnnelik nendega. Ja issand jumal, kui need lapsed suureks saavad, siis tal on veel aega enda jaoks elada! Samas näen paljusid vanavanemaid, kellel pole lapselapsed veel lapsi saanud, nad tunnevad end kurvalt ja üksildaselt. Kui sul jääb lõpus veel 10–20 aastat üksinda elamiseks, siis sellest on siiamaani! (Veab sõrmega üle kõri.) Vähemalt minu jaoks. Mul on vaja seltskonda! Mul on vaja ka üksi olla, aga siis lähen lihtsalt korraks ära. Olen aastaid Tartus õppides üksinda elanud. Tean, et see ei ole väga kerge. Kerge pole koos elada, kerge pole üksi elada, aga pigem koos elada kui lahus... See on minu teooria, mis on aastatega kujunenud.
Miks on mehega elu jagada parem?
Emotsionaalsest küljest. Kui inimene üksinda elab, siis muutub ta jube kiiresti, läheb oma karpi ära. Ta täpselt teab, kuidas ja kus midagi peab olema. Oled nagu kolmas jäse, mis ei liigu... Kui hakkad koos elama, pead arvestama, ja see on kaaskondlastega kohandumiseks oluline oskus.
Kui Tartus olin, elasin jube kaua üksinda, aastaid-aastaid. Kui pärast hakkasin koos elama, oli väga raske. Siis saad sellest mäest üle, märkad, et issand kui mõnus on ikka — oled seltskondlikum ja arvestav. Inimesed on juba ürgajast elanud koos, perekonnad koos koobastes. Geneetikat ei saa muuta. Kui hakkad, leides, et turvalisem on jääda erakuks, pole sa enam nii inimlik. Küllap on nii, et kui oled elanud mitukümmend aastat üksikuna, oled väga kurb inimene. Ühel hetkel kas sinuga midagi juhtub või tahad, et sinuga midagi juhtuks.
Koos on tore. Ja miks mitte jagada nii vaimustust kui ka muresid?! Endas asju hoida on vale. Issand jumal, milleks meile suu on siis loodud? Peame ära kasutama natuke neid hüvesid, mis anatoomia on meile andnud.
Ega need mehedki nii tugevad ole, vajavad
naise õlga...
Ma ei ole feminist, aga nii palju, kui olen psühholoogiat õppinud — naised on tugevamad. Naised on emotsionaalsemad küll, aga nad elavad end välja ja neil ei ole sees nii palju probleeme kui meestel, kes hoiavad endale. Probleemist tuleb end välja elada, rääkida. Meestel pole seda geeni antud, et nad nutaksid ja naeraksid üheaegselt. Kui leiate mehe, kes nutab koos sinuga, siis võtke kohe ära! Võib ju mõelda, et nõrkuse tunnus, aga ta ei ole vähemalt kurb või depressiivne inimene. Ta suudab jagada. Kes ei suuda negatiivseid-positiivseid asju jagada, sel peab väga tugev naine kõrval olema, kes suudaks probleemid lahti kruttida.
Kuidas su ekspressiivne loomus on su arhitektist elukaaslast pärast koos elatud aastat mõjutanud?
Ta on muutunud avatumaks küll, ta on ise öelnud. Olen suur suhtleja. Kui olen suhtes, siis mul on vaja kõike teada, et asi oleks kindel. Naine tohib uurimistööd teha, aga teatud piirides — mis meest ei alavääristaks. Vajutad õigete nuppude peale ja küll hakkab tulema...
Ainult koos elades saad aru, milline inimene on. Kui kõik kohe teada saaksid, siis ei tahakski ju temaga enam koos elada. Seda näitab igas suhtes ainult aeg, kas sobib või ei sobi. See on nii huvitav protsess, kui lahendad probleeme käigu pealt ja õpid üha juurde.
Milline peab mees olema, et suhe hästi toimiks?
Mees peab olema empaatiline. Mul ei ole väga pikki suhteid olnud, praeguses suhtes — oleme koos elanud aasta — tunnen, kui hea on teisega jagada. Meie suhe on arenev suhe ja leiame teineteises pidevalt uusi nüansse. Mina olen väga emotsionaalne inimene ja emotsionaalsetele naistele on head, empaatiavõimelised mehed, kes ei eelda, et surud oma emotsionaalsuse maha. Naine peab omalt poolt kontrollima, kui hästi võtab selle vastu vastas olev inimene. See ongi arvestamine. Siin tulebki mängu empaatia — et tunnetad ära, kellega on tegu, nii et sa ei pea isegi rääkima temaga. Arvan, et mul on üsna tugev emotsionaalne intelligentsus, mis on psühholoogide silmis etem kui IQ, mis mõõdab maailma matemaatikas. Kui sul on empaatia, intuitsioon, tunnetad inimest ilma keelekasutuseta, siis on see kõva inimsuhete kaitsevõrk.
Kui lihtne on end jagada töö ja suhte vahel?
Pean hästi palju ka üksi olema, käima ära. Sõidan mööda Eestit, olen ära mingi nädal, ja minu jaoks on see ideaalne. Igapäevaselt koos olla on minu jaoks veel raske, aga kui olen juba nii pikalt vastu pidanud, siis see on juba väga hästi. Suudan sellega hakkama saada.
Arvan, et suhetes on oluline loobuda kulutamast aega ja energiat ülemõtlemisele. Isegi kui on vigu, tuleb suuta enne näha enda vigu. Väga paljud aga nimelt hakkavad ühel hetkel otsima partneris negatiivset, et enese põgenemisele põhjus leida.
Kuidas kiiretel töistel aegadel end virgena hoiad?
Meil on praegu rattahullustus ja üritame käia rattamatkadel — olgu siis kaks või üks päeva. Jalutan palju. Eelmisel aastal võtsin end kätte ja kõik need vahemaad, mis mul tarvis liikuda, käin jala.
Šoppamisest sa ei saa suuremat meelehead?
Mul pole šoppamisgeeni. Kui vaatan, et riided on kulunud, ostan ühe satsi endale aastaks valmis. Välismaal käies kipun vintage-uuskasutuspoodidesse. Mul on alati visioonid, mis mul peaks seljas olema. Kannan mugavaid riideid, aga mu stiil vahetub ja harmoneerub elutunnetusega. Viis aastat tagasi käisin mustas ja olin sünge. Siis oli mul väga suur otsimise periood, raske aeg. Eelmisel aastal olin väga särtsakates kirjudes riietes, võib-olla vajasin rohkem tähelepanu — psühholoogiliselt, mõtlen, et see võis nii olla.
Mul on praegu vaikne periood, käin pastelsete toonidega. Mu sisemus on hästi rahulik — olen teel...
Pinge poeb vahel naha vahele — kuidas maandad?
Jah, üllatun, et inimesed ei saa aru, et olen laval nagu stressipundar. Enne esinemist olen hästi närvis — süda pumpab korralikult verd ja süüa ei taha. Päev või kaks enne stressan, teen palju tööd selle nimel, ja siis tuleb korralikult ära küll. Ega ma lavale lähekski, kui selles kindel poleks. Pingelangus on alati väga suur. Ma nutan, see on minu jaoks täiesti normaalne, mitte ma ei nuta, et oleks kurb või lõbus. See on jumala hea asi, sest kui olen pinge välja saanud, olen järgmise asja jaoks jälle hakkamist täis.
Mu närvikava on ikka endine, ma ei taha eksida. Nüüd julgen aga rohkemat, ja ma ei ütle kunagi ei asjadele, kus saan areneda. Eriti kui saan kokku puutuda inimestega, kes annavad näpunäiteid. Olen väga omakasupüüdlik oma arengu suhtes.
Lõpetasid mullu psühholoogiaõpingud, aga palgalist nõuandjat sinust ei saa?
Tunnen, et mul puudub praegu see elutarkus — ainult paberite põhjal inimestele nõu anda on suur vastutus. Õpitu tuli mulle väga kasuks, kui töötasin neli aastat psühhiaatriakliinikus unelaboris unetehnikuna. Kui tahaksin sellega süvenenumalt tegelda, peaksin välismaale õppima minema. Arvan, et jõuan vanemas eas seda veel teha, kui on ikka huvi. Praegu on mul huvi pigem muusika vastu.
Tegelikult on elu jumala pikk ja ei pea 20aastaselt juba teadma kõike, mida tahad. Mõned inimesed leiavad alles kuuekümnendates selle, mida nad on eluaeg tahtnud. Tuleb pigem haarata kinni nendest võimalustest, mida pakutakse. Pead ise peilima, kes sa oled.
Kas jääd Eestisse?
Mul on Eestis palju tegemist ja minu arust on siin ka sama suurepärased laulu- ja tantsuõpetajad kui mujal tippkoolides.
Eestis saan võib-olla rohkem oma asja teha. Ma teiste laule ei esita, ikka oma loomingut. Näen endaga vaeva iseenda pärast ja kui on ka rahvas, kellele meeldib su looming, siis on ikka väga hästi! Mulle meeldib tohutult inimestele emotsioonivärvinguid pakkuda. Eestis laulmisega rikkaks ei saa, pead paljusid asju kõrvale tegema. Esinemine ei ole materiaalne väärtus, see on emotsionaalne väärtus.
Millisele vallutuskäigule lähed?
Ma ei mõtlegi, et see on igavene — tähed kustuvad kogu aeg. Mulle ei ole ka tähtis kuskile mäetippu jõuda. Just see protsessis olemine, mäejalamist üles ronimine on äge.
Proovid anda endast parima, aga suudad nii võitudest kui ka kaotustest lahti lasta... Muide, kaotamine annab tavaliselt rohkem juurde kui võit. Mul on jumala vedanud, et ma pole kunagi võitnud. (Naerab.) Kui kaotad, öeldakse, et ära nuta, lähme kohvile... Siiani olen rahul kõigega, mida teinud ja kuhu jäänud olen. Ma ju ise tean, milleks võimeline olen, ja ma ei ole veel valmis seda tippu vallutama. Võib-olla on minu vallutustipp miski, mida praegu ei oska oodatagi. Kõigest saad alati hiljem aru.
