«Milleks teineteist piinata, kui suhe ei toimi,» sõnab eraelus üksikema rolli täitev muusikalitäht NELE-LIIS VAIKSOO.
Nele-Liis (23) kasvatab üksinda poeg Ron Jonathani (3) ega näe selles midagi traagilist. Poisi filipiinlasest isa Rommel Singson (33) elab Saksamaal ja kohtub pojaga nii sageli kui võimalik.
«Me suhtleme tihti ja saame väga hästi läbi. Mingit probleemset lahkuminekut ja omavahelist arveteklaarimist ei ole kunagi olnud. Ma ei propageeri, et see on õige, kui vanemad elavad lahus, aga ainult lapse pärast koos elada pole ka mõtet,» lausub Nele-Liis.
Nele-Liisile on õpetatud, et kui on tunne, et enam kuidagi ei saa, siis alati ikkagi saab, keerulisele olukorrale leidub alati väljapääs. Ta peab normaalseks, et on raskemaid ja kergemaid aegu.
«Ma ei karda raskusi,» ütleb lauljanna.
Käib lapsega tööl
Nele-Liisil lõppesid äsja Pipi osatäitmised Linnahalli laval, käimas on ettevalmistused mitmeks ülesastumiseks jõuluajal. Töö ajab tööd taga ning sestap möönab noor naine, et just töö on hetkel ta elus esikohal.
«See ei tähenda, et laps on mu elus tagaplaanil. Minult on väga palju küsitud, kus poiss on, kui ma tööd teen. Ta käib lasteaias nagu iga teinegi laps. Ma ei tunne, et veedaksin temaga vähem aega kui kes tahes teine tööl käiv inimene,» räägib Nele-Liis.
Noor ema võtab poja aeg-ajalt proovi kaasa, et pakkuda talle argipäevast vaheldust. Nele-Liisi näole ilmuvad armsad naerukurrud, kui ta pajatab Ron Jonathani trummilembusest.
«Poiss võib kaua ühe koha peal istuda ja lihtsalt vaadata, kuidas keegi trummi mängib. Talle kohe hirmsasti trummid meeldivad. Proovides on tihtipeale ka teisi lapsi ning kuna Ron on suhteliselt seltsiv, siis ei ole probleemi. Ma saan keskenduda ja lapsel on ka kõik hästi.»
Ajal, mil korraga on käimas neli-viis projekti, tunneb muidu särtsakas ja rõõmus Nele-Liis mõnikord, et nüüd küll aitab. Kuid piisab korralikust unest, et hommikul energiaakud taas laetud oleksid:
«Hommikuti vaatan, et kõik polegi nii hull, ja kui lõpuks lavale saan ja ülesastumine on hästi tehtud, siis see rahulolutunne kaalub kogu vaeva hetkega üles.»
Otsib sõpradelt seltsi
Kuigi Nele-Liis on harjunud oma eluga üksi hakkama saama, ei pea ta end siiski üksiku hundi tüüpi inimeseks, vaid otsib vabadel hetkedel sõprade seltsi.
«Mõnikord on väga vaja sõpradega lihtsalt maha istuda ja maailmaasjadest rääkida, see laseb ajul pisut tööst puhata. Väga harva meeldib mulle päris üksinda olla. Mulle meeldib tiimitunne ja kellegagi oma kordaminekuid jagada. Ma tean, et kaaslased on mulle toeks ja alati olemas hoolimata sellest, et me ei suhtle iga päev,» sõnab Nele-Liis. Ta hääles on tänulikkust. Nele-Liis loodab, et ka tema annab oma sõpradele positiivset energiat, mitte ainult ei saa seda. Laiale sõpruskonnale vaatamata on Nele-Liisil päris lähedasi sõpru vaid kaks. Nendega jagab Nele-Liis nii oma suuremaid õnnestumisi kui ka muremõtteid.
Nele-Liis tunnistab, et aastate jooksul on ta pidanud enda kallal tööd tegema, et oma emotsionaalset loomust talitseda. Naer ja nutt käivad tema puhul sageli käsikäes.
«Mis seal salata, ma olen väga emotsionaalne. Mind liigutavad paljud asjad hingepõhjani. Ma ei pannud oma meeleolumuutusi varasematel aegadel tähele — sellele on mu sõbrad tähelepanu juhtinud. Mu jaoks on olnud mu reaktsioonid niivõrd loomulikud, ma ei osanud ennast sedasi kõrvalt vaadata,» muigab Nele-Liis ja lisab, et ennast paremini tundma õppinuna ei tunne ta enam valehäbi, kui liigutavas situatsioonis tuleb varrukaga silmanurgast pisarat pühkida.
«Mul tuleb kergesti pisar silma. Nii heade kui ka halbade asjade peale. Üritan olla optimist, aga tuju läheb mõnikord nii kurvameelseks. Aga üldiselt ma saan ka nendest hetkedest kiiresti üle ja leian midagi, mis mu tuju taas tõsta aitab.»
Näiteks nuttis Nele-Liis igas Pipi proovis, sest esimese vaatuse lõpulaulu «Põhjamaa» meloodia ja sõnad mõjusid sedavõrd üllastena, et midagi muud ei jäänud lihtsalt üle.
«Mulle läks niivõrd hinge, kuidas keegi küll on kirjutanud sellise laulu ja sõnad! Etendusel on siiski õnneks teised emotsioonid, siis ma nutma ei puhke. Mõnikord juhitakse mu tähelepanu mõnele uuele lauljale. Siis ka kuulan ja nutt tuleb peale sellest äratundmisest, kuivõrd andekaid inimesi ikka maailmas on! Kinos ma viimasel ajal suudan ennast taltsutada. Aga vanasti oli tavaline, et pidin filmi lõppedes kuidagi saalist välja hiilima ja nina alt rätiga pühkides nägu tegema, nagu nohu hakkaks,» räägib Nele-Liis lõbustatult.
Kui varem ärritas Nele-Liisi väga inimeste hilinemine kohtumistele või mõjuva põhjuseta lubadustest mitte kinni pidamine, siis nüüd suhtub ta sellistesse asjadesse pealiskaudselt, ta on võtnud emotsioonivabama hoiaku ning löönud käega: mis seal siis ikka!
Tahab lapsi juurde
Kuidas küll ilus, tubli ja hakkaja naine üksinda töö ja lapsega oma päevi veedab, tundmata vajadust lähisuhte järele?
«Mul ei ole aega mõeldagi enda üksindusele. Õhtuks olen väsinud, pea on muid mõtteid täis. Kui ma unistan, siis lastest, aga ma ei saa öelda, et ideaalsest peremudelist. Ma hea meelega saaksin teise ja kolmanda lapse veel,» sõnab Nele-Liis.
Lauljanna ütleb, et ta on lastelemb, talle meeldib, kui kodus on põngerjate siginat-saginat. Laste saamine pole Nele-Liisil lähiajal plaanis, aga samas pole ta enda sõnul ka eriline planeerija inimene.
«Ma olen rohkem selline, et vaatan, mis elu toob, ja ma siiralt usun, et ei ole ühtegi ületamatut takistust, et teha mida iganes,» räägib Nele-Liis.
Ron Jonathaniga nägi nooruke ema muret ja vaeva kuhjaga, sest poiss sündis enneaegselt. Kuid Nele-Liis on valmis sama rada iga kell uuesti käima.
«Kui ma tagantjärele vaatan, siis see kõik tundub mulle möödanik. Raskustest õpitakse ja saadakse tugevamaks. Ma olen ise palju kasvanud, vaimses mõttes. Kõigest on üle saadud ja kõigest on ka õpitud. Mulle ei meeldi inimesed, kes on oma minevikus kinni, heietavad oma muredest ega suuda nendest lahti öelda. Parem vaatan homsesse kui halbadele asjadele minevikus.»
Rohkem rõõmu jõuluajast
Jõuluaeg on Nele-Liisi jaoks eriline. Kuusk tuuakse tuppa, jõululaua piduroad loodab Nele-Liis tänavu päkapikkudelt saada, sest ise vaaritamiseks ei ole lihtsalt aega.
«Mulle väga meeldib küpsetada ja süüa teha, aga mitte kiirustades. Jõuluõhtu atmosfäär on eriline. Viimastel aastatel olen käinud jumalateenistustel. Me peres jõuluvana ei käi, päkapikud aitavad kingid kohale toimetada,» räägib Nele-Liis. Emme jutu peale teritab särasilmne Ron Jonathan kõrvu ja jääb teda tähelepanelikumalt kuulama. Ronil käivad päkapikud usinasti ja toovad hea-laps-olemise eest ikka mõne kommi.
«Mulle meeldib inimestele kingitusi teha neile mõeldes, ning mitte ainult jõuluajal. Võin kõhklemata mingi asjakese spontaanselt osta, kui see mulle kellegagi assotsieerub.»
Kingitustest rohkem soovib Nele-Liis, et inimesed ise endale kingitusi teha suudaksid — aja võtmise ja enda ümber millegi hea ja ilusa märkamise näol.
«Mul on kahju, et inimesed ei oska enda ümber näha mõnikord mitte midagi head. Kui midagi on halvasti, siis tundub, et kohe kõik on halvasti. Kõrvalt vaadates aga on inimesel tegelikult palju, millest rõõmu tunda, kuid mida ta ometi ei tee. Ma tunnen rõõmu ka sellest, kui mõnel hommikul vaatan aknast, et lumi on maas… Need on väikesed asjad. Inimesed tunnevad rõõmu ainult suurtest kordaminekutest, aga see ei peaks nii olema,» leiab Nele-Liis. Ta soovib kõigile positiivset meelt, eriti nüüd, jõuluajal.
