Kui pärast ilmareisi katamaraanil «Nordea» valitses Jaan Tätte peas segadus, udune ala, siis nüüd on laulumees taas endaks saamas – ka abikaasa Margitiga on uus hingamine.
«Suuri probleeme pole olnud,» sõnab Jaan Tätte (48). «Korra küsisin Margiti käest, kas talle tundub, et olen muutunud, millele ta vastas, et hoopis tema on vist muutunud.»
Jutupuhumise päeval, teisipäeva pärastlõunal, on Jaan naasnud just merejäält. «Tegin jääluuret – rahvas hakkab jõuludeks saarele tulema, ja siis on vaja vaadata, kas jää kannab või ei kanna,» seletab Vilsandi saarevaht Jaan omal muhedal moel. Olukord oli tema arvates kahtlasevõitu: «On viisteist sentimeetrit lörtsi, ja siis all nagu midagi oleks... Aga rohkem kui kuus kilti sai läbi kapatud ja läbi ei vajunud.»
Päev enne luureretkele minekut tuli tagasi elekter, mis oli Jaani ja Margiti (48) Vilsandi palkmajast olnud mitu päeva kadunud. Jaan on aga nagu õnnis jõulurahu ise – seda enam, et kuu alguses sai valmis tema uus plaat «Äratund».
Sel plaadil on kõik uued lood, aga kas on ka midagi ekstra teistsugust kui varasematel albumitel?
Eks laulud on ikka nagu minu laulud alati, aga usun, et minu ansambel Udupasun andis endast väga palju ja asjatundjatele on sealt kindlasti kuulata päris toredaid muusikalisi lahendusi. Naljalaule sel plaadil pole, nagu mõnel varasemal on juhtunud. Laulud said üles korjatud kaunis hellade hingeseisunditega ja merel olid need seisundid korralikult võimendunud.
Võid sa mõnd neist seisunditest meenutada?
Hingeseisundid loomulikult erinesid. Alguses oli peas üldse üks väga suur tohuvabohu. Esimesel paaril kuul oli koduigatsus, tunne, et oled end kõigest harjumuspärasest lahti rebinud. Kuna ma alguses võitlesin merehaigusega, tundsin tihti kurnatust ja nõrkust ja sellest sai kokku laul «Mulle on kohe vaja pai». Hiljem hakkasid tekkima juba uued seisundid, mis tulid suurest hämmingust, mida pakkus tohutu ääretu ookean, võõrad maad ja rahvad. Ja kolmas põhiseisund, mis oli lauludeks väga hea, oli see tundidepikkune merre vahtimine, silmapiiri vahtimine, lõputusse vahtimine – siis tulid küsimused maailma ja inimese elu kohta. Neid küsimusi on ka lauludes tunda. Ja kes plaati kuulab, saab aru, et seal on ka tavapärasest rohkem armastuslaule. Aga eks need keerlesid minus, tulid ka mingis seisundis, aga (muigab) ära nüüd küsi, mis seisund see oli...
