Nende suhtes on nii pipart kui suhkrut, aga ka seinast seina teemadel kuulujutte. Telesaate «Maamees otsib naist» juht Krista Lensin ja Reno Hekkonens heidavad esmakordselt valgust oma armastuse loole.
Hiljuti koos avalikkuse ette ilmunud teletäht Krista Lensin (36) ja suhtekorraldaja Reno Hekkonens (32) on tuttavad selle aasta 2. märtsist. Paar, kes vähemalt praegu veel koos ei ela, kohtus ühiste sõprade juures peol, mis Reno mäletamist mööda võis olla pühendatud Nigeeria vabastamise aastapäevale...
«Me olime enne tegelikult näinud ja meil oli huvitav suhelda,» sõnab Krista. «Krista jäi mulle kohe silma,» toetab omalt poolt Reno. Igal juhul läksid nad juba tutvumise õhtust saati kokku ning üsna pea sai mõlemale selgeks, et uue tuttava näol on tegemist fantastilise inimesega.
Tänaseks on Reno omaks võtnud ka Krista 4aastane tütar Simone. Läinud aastal Ameerikast kodumaale naasnud Kristale on see parim märk sellest, et Reno on just see õige. Kui vabakasvatusega Simonele Reno ei meeldiks, ei suhtleks ta mehega ka pika keelitamise peale!
Krista, mis sind Renos võlus?
Krista: Heh, temaga on põnev, igav igal juhul ei hakka. (Naerab.) Kogu aeg on ülesandeid lahendada! Sellistest tavapärastest suhetest ma eriti ei hooli. Igav hakkab. Reno on aga temperamentne, problemaatiline, sümpaatne ja seksapiilne. Pluss vaimselt huvitav. Kõik, mis ta räägib või mida omavahel arutame, on alati hästi huvitav.
Reno: Meil on huvitav mitte ainult magamistoas (Krista itsitab), vaid ka väljaspool seda. Me suhteliselt sarnaselt mõistame elu. See on mu arvates õudselt oluline, et see meiesuguste hullude juures klapiks.
K.: Võib ju kirjutada toredast saate «Maamees otsib naist» juhist, aga tegelikult inimesena ma nii lihtne ja kerge ei ole. On omamoodi oskus hakkama saada inimesega nagu mina.
R.: Kui me räägime inimestest, suhetest või tööst, siis mõistame asju väga sarnaselt. Kui näiteks Krista on käinud linnas mõnes kohas, kus minagi, siis oleme tähele pannud samu asju. Hiljuti käisime kahekesi Tuneesias — siis näiteks see Araabia staff pakkus meile mõlemale huvi. Loogiline on, et meil on ka lahkarvamusi.
Üheksa kuud, ja seks pole veel ära tüüdanud?
K.: Ei ole üldse, mkm, meil on väga lõbus. Hahahaa... meil on vastastikku mõnus teineteisega olla. Kõigele lisaks on meie kaisus vahest ka minu tütar. Saame hakkama, see külg on küll nii, nagu peabki olema. Mul ei olegi kunagi nii lahe olnud.
R.: Ma olen seda meelt, et kõik head asjad elus tulevad sulle kätte loomulikul teel. Kui sa närviliselt ja hullult hakkad võitlema, paanitsema ja jooksma siia-sinna, kellelegi midagi tõestama — siis see ei ole see, mida tegelikult tahaksid. Head asjad tulevad kätte loomulikult ja tasuta!
K.: Lihtsalt ühel vabal õhtul!
Mille pärast nagistate?
K.: Mu arvates meil lahkarvamusi peaaegu polegi. Neid tekib kindlasti rohkem inimestel, kes elavad hommikust õhtuni ninapidi koos ja põhiliselt olmeteemadel. Meil neid pole, sest me nii väikeste asjade pärast oma pead ei vaeva.
Tuneesia reisist rääkides... Kui inimestel on reisidel puhkamiseks erinevad soovid, siis meile pole ringikooserdamine kuskil valedes kohtades vale kaardi järgi absoluutselt probleemiks. Kooserdasime 1600 kilomeetrit mööda kõrbe, ühes käes veinipudel, teises kaart — no see oli äge!
Ja muidugi need eksprompt-ettevõtmised. Nii kui märkmik või graafik lubab, läheme kohe pea ees tulle ja teeme ära. Kumbki eriti ei mõtle ka... See on võib-olla see koht, kus meil suhe toimib nii, et paneme seljad vastakuti ja teeme asja ära. Peaasi, et lõbus oleks! Suhteliselt egoistlikud oleme mõlemad...
Kui aga siiski lahkarvamustest rääkida?
R.: Tead, ega ei olegi olnud. Ma nimetan neid loomingulisteks kriisideks. Kui ma olen mingi asjaga hõivatud, teen väikestviisi loomingut (Reno kirjutab näiteks laulusõnu. — toim), siis elan sellesse lihtsalt niivõrd sisse, et muutun kaugeks. Krista on õppinud sellega ilusti toime tulema, suur medal talle selle eest!
K.: Mis mul üle jääb. Kui sa suhtled loomingulise inimesega, pead respekteerima, et tal on vaja oma aega ja hingamisruumi. Enne oli sellega väikest segadust ja üllatusi ikka. Kuna olen emotsionaalne inimene, siis tahan kohe teada, mis on, mis juhtus? Mu pea töötab kümme korda rohkem kui vaja. Reno aga pani sel eemal oldud ajal aja seisma ja tuli täpselt sestsamast kohast tagasi, kus enne olime. Aga mina olin juba omadega ei tea kus!
Milline oli te esimene suurem üllatus üksteise puhul?
R.: Eks see oligi kindlasti seotud minu sellise...
K.: ...veidra olemisega.
R.: Mitte et sina oleks meil kullatükikene...
K.: Näiteks mina olin enne Renoga kohtumist veendunud, et ma olen tore inimene ja minuga on jube lihtne — probleemi kui sellist ei ole. (Puhkeb naerma.) Mulle oli üllatus, et see nii ei ole.
R.: (Muigab.) Me kunagi rääkisime sellest, ja Krista küsis minult, et mis mõttes ta ei ole lihtne ja tore... Ütlesin: tule nüüd oma pilvekese pealt alla! Üks ongi see, mida inimesed sulle ütlevad, nad toetavad su enda loodud pilti sinust. Teine see, kui tuleb võõras inimene ja ütleb, kuidas tema asju näeb, mis on tegelikult. Kui ta tõesti arvab, et ta meeldib kõigile, siis tõenäoliselt ta ju eksib. Siin ongi vaja kolmandat, sõltumatut ja ausat inimest, kes ütleb, et sa võid olla tõesti väga kena, kõik ongi väga super, aga sa ei ole siiski täiuslik.
K.: (Naerab.) Mnjah, ma pidin hakkama aru saama oma puudustest, mida mul enne kunagi polnud! See oli mulle täielik šokk.
Krista, mida sulle on ette heidetud?
K.: No kindlasti seda, et ma olen väga impulsiivne.
R.: Võib-olla seegi, mida sa mainisid — et jõuad oma peas suhte ei tea kuhu välja mõelda. Tule ja küsi minu käest! Krista aga mõtles end enne hulluks, kui tuli ja küsis, või pigem plahvatas.
Kuidas Reno muutunud on?
K.: Ta oskus minu ja Simonega (Krista tütar – toim.) arvestada on metsikult kasvanud. Üldse mind enda ellu lülitada, see oskus on tal kasvanud. Kui enne mõtlesin, et meil on kihvt suhe ja et kas see jääb püsima või mitte, siis ma praegu selle peale enam ei mõtle. Tuleb mis tuleb. See on mõnus ja kindel suhe. Reno pidi ükspäev pikali kukkuma, kui ütlesin talle, et ta on mulle hingerahu andnud.
R.: Mina ja hingerahu? Ma olen ise niivõrd ebastabiilne, tean täpselt, kui hull ma olen — selles mõttes oli see mulle väga suur üllatus!
Milles su ebastabiilsus avaldub?
R.: Meeleolude vaheldumises. Kui on palju tööstressi, kipun kinni jooksma. Kuna olen emotsionaalne, siis elan asju endas läbi ja muidugi ka välja. Mulle tundub küll, et suhe minuga on justkui püssirohutünni otsas istumine — ei tea kunagi, millal see plahvatab. Aga teisest küljest, kui Krista õppis mind tundma, sai ta aru, et püssirohutünn ei olegi nii püssirohutünn, lihtsalt tuleb rahulikuks jääda.
Iga suhe liigub millalgi uuele tasandile. Millised on teie järgmised sammud?
K.: No tavaliselt need, kes liigutavad jõudusid, on naised. Naistel on vajadus ju abielluda ja sünnitada lapsi. Selles mõttes on Renol vedanud, mul on kõik need asjad tehtud. Mul ei ole vajadust nende järele enam.
R.: Pole suurt vajadust ja tungi hakata nüüd koos maja ehitama ja siis furnituuri valima. Need on mu jaoks nii maised asjad, mind ei huvita see. Mind huvitab, et meil klapiks ja et meil oleks fun!
K.: Ma praegu tegelikult naudin ka seda, et ma päeva lõpus koju jõudes saan pühenduda sada protsenti lapsele. Nii et meil on ainult kaks naist majas, et meil ei ole seal veel mingeid lisasid. Et meil pole vaja arvestada suure pere, kisa ja käraga, teiste pereliikmete soovide ja tujudega. See on minu hingamisaeg. Kooselu — mis see muudaks? Kui me Renoga peaksime päeva lõpuks veel koos koju minema ja hakkama võileibu tegema — arvan, me tapaks teineteise suhteliselt ruttu ära.
Mida eriliselt naudite?
K.: Head veini, sööki.
R.: Mõlemale meeldib seltskonnas sõpradega aega veeta.
K.: Renole meeldib väga süüa teha. Tal ei ole ainult söögitegemise, tal on ka serveerimise oskus. Minul puuduvad mõlemad. Ja siis ta väidab, et ta ei ole romantiline.
R.: Mulle on lapsest saati meeldinud lauda katta. Äkki ma oleks pidanud minema ettekandjaks hoopis?
K.: Kujutan ette, et sa oleks kolmandale kliendile kandikuga pähe löönud. (Naerab.) Aga jah, kui talle meeldib süüa teha, lauda katta, siis mulle nautida — minul nagu ei ole üldse selliseid huvisid eriti. Selliste asjade korraldamine nagu lauakatmised, hakkimised… (Krista tõstab käed.) Õaah, ma lähen hulluks!
R.: Krista on natuke plähmerdis — sellepärast! Tal peab kõik hästi kiiresti toimuma. Ja siis need asjad kõik kukuvad, on segamini, täielik mess!
K.: Ses mõttes oleme erinevad. Kui minul kogu aeg kukub midagi, läheb katki, koperdan, ise kukun, asjad vedelevad, siis Renol on kõik hästi korras. Reno on korduvalt sügavalt hinganud, et mulle seda mitte öelda. Ta ainult ohkab.
Sul on lihtsalt oma viis asjadega toime tulla.
R.: Süsteemitu süsteemsus.
K.: Jaa, aga see töötab. Minu kapid... no las nad olla. Sellised asjad ei ole minu jaoks üldse tähtsad, minu arvates võivad need tolmurullid seal ka kuskil joosta... Ega mind ei muuda enam, oleks ka naeruväärne seda üritada.
R.: See ongi meie puhul ka oluline, et me ei ürita üksteist muuta. Esiteks ei ole me enam 18, oleme väljaarenenud isiksused. Kui hakata siin midagi lammutama või muutma, rikuks asja ainult ära.
K.: Pigem nautida seda, mis on — mis tüüpi inimene, mis isiksus oma vigade ja heade külgedega. (Naerab.) Üldse kõik need mehed, kes tahavad midagi muuta, neist tuleks suure kaarega ümber käia.
Teineteise peale te lausa karjunud pole?
K.: Meil on nii, et kui üks hakkab vahutama, tõmbab teine tagasi. Oleme piisavalt täiskasvanud, et mõista, millal stopp teha. Kui sellega hakkama saad, võid järgmisel päeval oma valangu ära teha — aga sel hetkel ei ole mõtet. Lõppude lõpuks, need teemad, millest tüli tõuseb, on nii tühised, et pole isegi mõtet närve rikkuda.
Reno, jäid hiljuti provotseerivalt pildile, käevangus ajakirjanik Andri Maimets...
R: (Naerab) Andriga oleme ammused sõbrad, tutvusime tööalaselt pärast Bentoni ja Padari Eurovisiooni võitu. Saime selle pildi peale kõvasti naerda... Lauri (Laubre – toim.) saatis mu meilile lingi, et vau-vau-vau! Mõtlesin, no mis sealt siis nüüd tuleb? See oli üks lahe eikuskilt tekitatud jutuke, aga vähemalt lõbus... eriti kommentaarid (naerab).
K: Ma ei saagi aru, miks ei võiks sõbral käevangust kinni hoida. Kui palju mina olen näiteks oma sõbrannadega käevangus elus ringi käinud!
Nii et sellest pildist ei sa teha mingid järeldusi ...
R: Arvestades seda, kui vabameelsete vaadetega ja kui vaba ma olen suhetest olnud aastaid, on spekulatsioonid nendel teemadel igati mõistetavad.
Eestis on väga levinud arusaam, et inimesed ei tohi puudutada üksteist, et üks korralik mees peab välja nägema väga matcho jne, ühesõnaga 18. sajand. Mina arvan teistmoodi ja tunnen ennast oma sõprade seas vabalt.
Kuidas tulete toime armukadedusega?
R: Ma usaldan nii palju Kristat ja ka ennast, et selliseid küsimusi mul nagu ei tekigi. Flirt on okei, ja tähelepanu — sellega peab harjuma.
K.: Kui sa pead lugu oma partnerist ja suhtest, siis sa teed kõike selle piirini, kuhu tema kannatab. Kui sa pead oma partnerist lugu, siis sa ei käitu nii, et tal oleks ebamugav. See on nagu enesestmõistetav viisakus.
Te ei pelga armumise kui afektiseisundi möödumist, aega mil tekib rutiin ja avalduvad jooned, mis nii väga ei pruugigi enam meeldida?
R: Mina küll ei karda, sest ma ei tee kunagi elus otsuseid 60. eluaastani ette. Me keegi ei tea, mis tuleb ja kuhu me jõuame. Nii kaua, kuni asjad on paigas ja kõik toimib, on hästi. Kui ühel hetkel enam mitte, siis elu näitab, mis saab. Mulle ei meeldi need altaritaolised lubadused stiilis «elu lõpuni». Minu arust on see lühinägelik. Parem elame, ja elame hästi.
