Krista Lensin meenutab 9/11 sündmusi: seisin miljonilinnas sel hetkel ihuüksi, šokis, ehmatusest ning tolmust must ja tuim

 (16)
Krista Lensin meenutab 9/11 sündmusi: seisin miljonilinnas sel hetkel ihuüksi, šokis, ehmatusest ning tolmust must ja tuim
Foto: Kristjan Lepp

"9/11 - Mäletan seda päeva nagu oleks see eile. Sôitsin rongiga tööle ja lugesin raamatut, täpselt nagu igal eelneval teisipäeval..." just selliste sõnadega meenutab Lensin 2001. aasta hirmsaid sündmusi New Yorgis, mille keskmes ta oli ja mis ta elu muutsid. Täna, teisipäeval, täpselt 17 aastat hiljem meenutab ta seda siiani kui elu üht hirmsamat päeva.

"Saabudes Penn Stationi jaama tegin kiire otsuse mitte minna metrooga, vaid jalutada läbi linna ja nautida ilusat sügist New Yorgis. Tänavale astudes oli tunda veidrat närvilisust, inimesed suhtlesid vaiksel toonil, seletades peaaegu sosinal omavahel midagi. See tundus imelik, sest newyorklased ei ole väga võõrastega suhtlejad, eriti kiirel tööhommikul. Poodide akendele oli tõstetud televiisorid ja rahvas kogunes üheskoos neid vaatama. Kôik oli kuidagi valesti. Ja siis, astudes 5. avenüüle ma nägin, kuidas kaksiktorn põles. Esmapilgul tundus, et väike lennuk on sinna kinni jäänud. Vaatepilt oli küll hirmus, aga mul tekkis soov seda jäädvustada. Nii ma siis tormasin alla linna poole soovis leida kusagilt ühekordne kaamera. Kusagil 3.-4. tänava juures aga tardusin. Nagu filmis - täies vaikuses sadas esimene maja alla."

Seotud lood:

"Puudutades maad käis pauk ja mööda avenüüd, liikus tohutu kiirusega suur tolmupilv nagu must surm. See vuhises üle mu keha ja ma nii ma seal seisin, suutmata liigutada. Seistes miljonilinnas sel hetkel ihuüksi, šokis, ehmatusest ja tolmust must ja tuim... ja mõtlesin: ma pole veel mitte midagi teinud siin elus - mul pole last ega karjääri, mul pole eneseteostust. Ka ma tahan KOJU! Ja siis langes teine torn ja ma teadsin, et ainus mida vajan on koju, Eestisse, ema, isa juurde. New York - see vapustav linn lõppes minu jaoks ära just sel samal hetkel. Kôik oli teistmoodi, hirmus, kurb, valus ja läbi," meenutab Lensin päeva, mil ta elu muutus ja 10 aastat elu Ameerikas end ammendas. Elu üks hirmsamaid päevi muutis teda ja pani elu hindama vaatama uue pilguga: veidi enam kui kuus kuud hiljem jäi ta rasedaks, 2003. aastal sündis tal tütar, aasta 2005 kevadel naasis Lensin Eestisse, et jääda.

"Panen täna küünla põlema mõeldes neile inimestele keda meie seas enam ei ole ja kummardan tuletõrjujate, politsei ja arstide ees."

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare