Esimene eredam mälestus, mis Kajale jõuludega seoses meelde tuleb, on lustlik lugu jõuluvanaga.

"Ilmselt on neid ka varasemaid, aga mäletan ühte jõulu, kus olime Tallinna korteris (tavaliselt olime vanaema-vanaisa juures Viljandis) ja tuli jõuluvana. Istun jõuluvana süles ja nuputan, et kes see on? Isa on siin, vanaisa on siin, mitte ei tunne ära, kes see on. Küll vaatasin jõuluvana pükse ja sokke ja uurisin lähemalt, aga ei arvanud ära. HIljem uurisin, et kes oli, siis vanemad olid väga imestunud, et ma siis juba ei uskunud jõuluvana, sest olin olnud 5-aastane. Aga see oli olnud ülevalt naaber maadlustreener Andres Lutsar," meenutas Kallas.

Kaja Kallase lapsepõlves oli perekonnal kombeks sõita vanaema-vanaisa juurde Viljandisse, seal söödi ja joodi, mängiti lauamänge ja tehti üksteisele kingitusi, hiljem mindi koos jalutama Traditsioonid Kallaste perekonnas jätkuvad, nüüd peetakse jõulud ema juures, endiselt on au sees lauamängud ja hilisem jalutuskäik.

Suureks tarbimishulluseks Kallaste perekonnas ei lähe, neid on juba aastaid kokku lepitud, et igaüks teeb ühe kingituse ja seega saab ka ühe kingituse. Jõulude eel jaotatakse täpsemalt ära, kes kellele kingituse teeb.

Õige jõulutunde tekitavad Kallasele üsna lihtsad ja eestlaslikud asjad: glögi, verivorst-sealiha-hapukapsas, kuusk ja kingitused. Möödunud aasta jääb Kaja Kallasele meelde kui pööraselt kiire ja suurte muutustega aasta, vana-aasta õhtu veedetakse seekord laste ja sõpradega kodus.