Kui New Yorgis elava HANNA-LIINA VÕSA arvuti postkasti potsatas e-kiri, milles tema poiss-sõber Jesse nende suhte lõpetas, purunes lauljatari senine elu põrmu. Hingeline krahh, lisaks lauluhääle kadumine pooleks aastaks.

 
Seljataga niigi närune päev, lööb Hanna-Liina (27) õhtul lahti oma mailboxi. Ta on just pidanud suu puhtaks pühkima Broadway muusikali «Angels» peaosast, mille karakterit ta etenduse tööversioonides mitme aasta jooksul oli kujundanud. Pirukale pani käpa peale üks endine lapstäht, niuhti! 
Hanna-Liinast raksatab läbi nagu äike. Talle särab kuvarilt vastu uskumatu kiri. Tema poiss-sõber ja elukaaslane Jesse Easley, kes parasjagu teises osariigis õpingutel, tõmbab elektrooniliste ridade vahendusel suhtele kriipsu.
Sellest märtsikuu päevast, mil terve elu pahupidi pöördus, on varsti möödas aasta. Hanna-Liina on Eestis veedetud jõulukuu jooksul endalt mulluse kurbuse raputanud ja arutleb energiliselt. «Kõige hullem oligi see, et suhtes ei olnud midagi halvasti. Kõik oli superhästi! Lihtsalt kolmas nõme geograafiline tegur oli põhjus, miks pidi võtma käärid kätte ja lõikama katki!» seletab ta. Nimelt otsustas näitlejast mees, et pühendumine edasistele õpingutele teises osariigis kaalub üles kõik muu.
«Kui öeldaks päevapealt - Ära nüüd rohkem armasta! -, siis ei oskagi olla,» tunnistab Hanna-Liina, kes oli Jessega elu jaganud juba mitu aastat. «See suhe oli nii suur asi minu jaoks. Lihtsalt jalad niideti alt. Sellest hetkest alates läks kõik valesti...» räägib New Yorgi melusse omapäi jäänud lauljatar. «Pidin kõike uuesti alustama.»
Vaimne madalseis pani paugu ka tervisele. Veel sügisel, kui Hanna-Liina tuli üksinda kell üks öösel Eesti majast ürituselt, minestas ta ära. «Metroos. Lihtsalt kukkusin keset metrood pikali. See oli õudne. Ma ei tea, mis juhtus. See oli siis, kui olin veel õnnetu. Keegi aitas mu õnneks püsti.»
 
 #end#
Hääl haihtus pooleks aastaks!
Nagu tina tuhka kadus eelmisel kevadel ka lauluhääl, millega Hanna-Liinal varem kunagi polnud probleeme olnud. «Lihtsalt pool aastat polnud lauluhäält. Null!» Marjaks kulus ära tervisekindlustus, mis kaasneb näitlejateühingu kaardiga, mille uhkeks omanikuks Hanna-Liina mullu sai. «Mõtlesin, et ulme on see kaart ka endale saada. Eelmisel aastavahetusel oli mu uusaastasoov, et see ka mulle omistataks,» tunnistab Hanna-Liina. Kaart taskus, kondas hääleta lauljatar mööda arste. Kahtlustati, et häälepaelte kallal teevad magades laastetööd maomahlad, ent ka allergiatele pandi süüd. Ravist ei mingit tolku. «Mõtlesin isegi, et lähen nõelravijate juurde lõpuks,» raputab Hanna-Liina pead.
Kuhu see hääl siis haihtus? «Arvan, et mentaalne blokk tuli kõigele peale,» ütleb Hanna-Liina. Hääle kaotusega varises põrmu ka enesekindlus. Audition`id ehk prooviesinemised läksid kõik vett vedama. «Olin täiesti mõttetu tüüp seal,» märgib lauljatar lustakalt turtsatades.
«Järgnev aasta oli mul esinemistest ja projektidest täiesti tühi!» tunnistab ta. Vaid üks ülesastumine augustikuus. Sellele vaatamata, et kalendris haigutab tühi maa, põrutas Hanna-Liina pärast kodumaal veedetud jõulukuud New Yorki tagasi.
«Täiesti hull! Nii ütleksid inimesed, kui mu juttu kuuleksid. Miks ma tagasi lähen? Peaga ei mõtlegi välja, mis mind viib sinna. Tunnen, et mind kannab mingisugune muu jõud.» Hanna-Liina elus on alati mänginud rolli imelikud juhused. «Liigun salajase hääle järgi,» sõnab ta. «Ja mitte miski ei hoia mind kuskil kinni. Võin teha täpselt selliseid valikuid, nagu heaks arvan.»
Lauluhääl hakkas aga lauljatari Eestis taas teenima, tasa ja targu. Hanna-Liina sai hääle õiges ulatuses tagasi Moskvas, kuhu ta oli kutsutud Tallinna kultuuripäevadele esinema. «Tundsin end seal laval lihtsalt nii hästi, rahva nii suurt toetust, et tuli lihtsalt tagasi see enesekindlus koos häälega!» sõnab ta. «Loodan, et hääl homsest ära ei lähe, kui USAsse jõuan.»
Hanna-Liina ostis Eestist välismaale kaasa Peep Vainu raamatu, kust pidi saama vastuse: inimene, mida sa kõige rohkem tahad?! «Kunagi tahtsin olla suur Broadway staar. Nüüd viimasel ajal ma ei saagi täpselt aru, mida kõige rohkem tahan. Tunnen tegelikult, et parema meelega oleks mul pere. Teeks tükke, millel on tähendus ja mille tegemine on kirgastav, saades ise asja välja mõelda, mitte vanadesse sussidesse astuda.»
 
Kodutu igas riigis
«Olen kodutu ikka veel...» tõdeb Hanna-Liina. Eestis viibis vanematekodus pesitsev laulja ei saa ka USAs ühtegi elupinda päris omaks pidada - mammuthindadega korterid üüritakse mitme peale. Nii et kui kõrval pole maksukoormat jagamas hea elukaaslane, kolivad inimesed ühe katuse alla sõprade või võõrastega. Hanna-Liina astus üle uue lävepaku viimastega, sest tema vanadel kamraadidel näib elu olevat juba raudpoldina paika loksunud. Elades nüüd kolme magamistoaga korteris, mille eest kamba peale tasutakse 2400 dollarit kuus, peab arvestama kaasüürnike öiste uitamiste ja teiste kommetega. «Ma ei viitsiks arvestada. Kui sul on suvalised roommate´id, siis ei ole mingit kodu,» selgitab Hanna-Liina. «Ja hiired ja muu selline - kümme aastat tagasi oli sama teema... Järsku olin justkui jälle tagasi vanas ajas, kust vahepeal olin välja kasvanud,» ohkab ta. Kuid päris üksinda, tunnistab ta, oleks olemine õnnetu. «Hea on kellegagi koju tulles rääkida ja argiasju jagada. Huvitav ülikooli tunne.»
Hanna-Liina tõdeb, et eestlased elavad nagu või sees, sest ka inimesed, kel tengelpung rikkalikult ei kobruta, saavad endale lubada ruumikat elupinda. New Yorgis elutsevad uhketes ja avarates korterites vaid väga rikkad inimesed. 
Hanna-Liina tunnistab, et ei raiska enese poputamisele eriti raha. Viimasel ajal võtab enne suuremaid oste ette väikse rituaali - saadab inimestele ihatud asjast pilte ja küsib arvamust, kas ikka tasub. «Käin asja kolm korda vaatamas, ja kui kolmandal korral see on alles, siis on see märk, et pean selle ära ostma.»
 
Rassib tööd kommipoes
USAs ei ela ära, kui pole argist tööd. «Ma töötan seal ühes kommipoes «Dylans Candy Bar»,» ütleb Hanna-Liina. See on üks maailma suurimaid, kuulub disainer Ralph Laureni tütrele Dylanile, kes viibib ka ise iga päev poes ja sätib asju ümber, näiteks tõstes vitriini särama Swarowski kristallidega ilustatud komme.
Hanna-Liina töötab pidude osakonnas, kus kaks tema ülemust, toredad tšikid, lepivad kokku üritused. Hanna-Liina paneb need püsti ja korraldab mänge. «Hästi palju on staaride lapsi, sest need sünnipäevad pole odavad. Öeldakse, et tuleb Victoria Beckhami laps, aga ega ma tea, milline see laps välja näeb,» lagistab Hanna-Liina. Huvitav ja lõbus, ent ka vastutusrikas töö, sest komme välja pannes tuleb kursis olla, millisel lapsel on pähkli, millisel suhkruallergia. «Põhiprobleem on, et nad liiga palju kommi ei sööks. Enne midagi soolast alla, muidu nad lähevad täiesti hulluks,» teab Hanna-Liina.
Hanna-Liinalgi poleks midagi lihase jõnglase vastu. «Mul on lapsebuum!» rehmab ta käega. Ka eelmises suhtes mõlgutasid nad Jessega naljaviluks, mida võiks tulevastele lastele nimeks panna. Väike vaidlus kerkis isegi sellest, et mehele meeldisid ameerikalikud, Hanna-Liinale aga erilised nimed. Talle turgatab meelde, kuidas talle kümnenda klassi bioloogiatunnis sähvatas, et tema tütar saab nimeks Klorella-Liis, vetika järgi.
«Juba praegu tunnen, et võiks endalgi laps olla. Tunnen, et saaksin väga hästi hakkama. Siis peaks aga mõtlema, kus ma elan. Seal või Eestis.» 
 
Sõbrannade toel läbi pisarate
Ameerikas ei kulda meelelahutusmaailm aga praegu oma teenreid.  «Pool Broadwayd on pime,» teab Hanna-Liina. Etendustele tõmmatakse lihtsalt kriips peale, kuna investorid hüppavad alt ära.
Muidu teevad broadwaylased kaheksa etendust nädalas, miinimumtaks 1500 dollarit nädalas. Mõned on jäänud teenistuse mõttes ühte etendusse kümneks aastaks, Hanna-Liina teeks aga pigem nurgataguseid projekte. Põhilise teenistuse on ta viimasel ajal saanud Eestist.
Hanna-Liina arvates raputab majandussurutis, nii jube kui see ka ei ole, vanadelt taladelt kapitalistliku maailmakorra, rajades teed empaatilisemale ellusuhtumisele: «Nii nagu inimesed on aeg-ajalt haiged, on ka maailm haige. Äkki hakkab aga nüüd inimestel olema teiste tarbeks rohkem aega.» Nii et kõrvus ei kumiseks enam kunagi «Dylans Candy Bar`i» juurde kihutava kiirabi sireenid, sest inimene on maja katuselt alla hüpanud.
Hanna-Liina tundis mullu ka ise esimest korda tõeliselt, kui tähtsad on teised inimesed. Tema parim sõbranna New Yorgis, kellega tutvus etenduses «Grease», helistas raskel ajal igal hommikul ja õhtul, kuude kaupu, et küsida: Kuidas sul on? Nutsid ka või? Hääl on olemas? Oi! Homme tuleb!
Maarjamaa pinnal on Hanna-Liinal samuti kaks sõbrannat. «Sellise tunde tekitavad, et võiks elu lõpuni haliseda telefoni otsas ja nad ikka ei paneks pahaks...» kiidab Hanna-Liina. 
 
Valmis uueks armastuseks!
Pärast lahkuminekut uskus ta südamest: «Issand, ma ei saa elu sees sellest lahkuminekust üle! Jäängi siukseks õnnetusehunnikuks!» Hanna-Liina õlul lasus aga kohustus särada kõige rõõmsama etenduse «Happy Days» laval, kus kaasnäitlejad lohutasid: «Aega parandab kõik haavad!» Hanna-Liina pahurdas vastu: «Ah, ei paranda midagi!» Tõtt rääkisid, leiab lauljatar takkajärele. «Nüüd võin vabalt armuda uuesti. Hommepäev.» Meesnäitlejaid, tõsijutt, on ta umbusaldama hakanud. «Mina tunnen, et mida minusugune naine siin ilmas üksinda ära teeb?! Võin mõelda küll, et olen pürgija ja jõuline, aga naine peab olema armunud! See teeb naise palju tegusamaks ja jõulisemaks. Minu jaoks on see nagu veri!" pahvatab Jäära tähtkujus sündinud laulja. «Ma ei oska ollagi, kui ma ei tohi olla armunud. Selles peitub unistus ja lootus, armastuse pealt teeb palju ära!»
Hanna-Liina jaoks on põhiline, et mehega oleks koos tore. «Mehel võiks mingi pagas olla, et ta on tulnud läbi situatsioonidest ja suhetest.»
 «Põhimõtteliselt sama suhe võiks olla, ainult et see ei lõpeks!» pahvatab Hanna-Liina naerma.
Endise armastatu kohta ei taha ta ka pärast seda kõike ühtegi halba sõna öelda: «Mu sõbrannad kõik vihkavad teda, aga ma ise ei teeks midagi teistmoodi. Ma pole kunagi nii õnnelik olnud.» Noored reisisid koos palju maailmas ringi. «Kõik oli nii ilus kogu aeg, isegi Korea tööstuslinnas! Armastus pani ikka mingi loori ette. Oli tore.»
 
Abistavad kursused Krahhiaeg on Hanna-Liina elus andnud tõuke enese uueks leidmiseks. Ta hakkas kirjutama luulet ja laule, mida kunagi varem teinud polnud. «Algselt oli see luule väga dramaatiline, nüüd on läinud helgemaks.» Praegu kannab ta kotis väikest vihikut, kuhu kirjutab näiteks metroos sõites pähe karanud luuleridu ja ideid.
Hanna-Liina hakkas pärast suhte purunemist käima korra nädalas toimuval kursusel, kus kaheksaliikmelisest grupist toob igaüks tundi kaasa laulu, mille järgi õpetaja jagab erinevaid ülesandeid. Näiteks esitatakse laul kohapeal improviseeritud sõnadega. Kord pidid nad minema laulma tuletõrjeredelile, et kõik möödujad kuulama jääks. «Kui esimest korda aga sinna tundi läksin, olin emotsionaalne tühimik,» alustab Hanna-Liina. «Ma lihtsalt seisin seal ja löristasin nutta viis minutit. See energia, mis tuli igalt poolt, oli nii üle pea.» Kursusel julgustatakse võtma riske ja murdma traditsioone. «See on nii lahe, et kui suudaks selle kõik enda sisse immutada, tuleksin siia ja hakkaksin ise seda sama asja ajama.» 
 
 
Karsklasest kokteililimpsijaks Hanna-Liina koondab muutuste tagajärje: «Ma olen nüüd teine inimene täiesti. Mul on uus elutunnetus.»
Uue ellusuhtumise kreedo on riskivalmidus. Nii töös kui suhetes. Varem tõrjus Hanna-Liina varmalt inimest tundma õppimata lähenemiskatsed, ent nüüd süüviks rohkem. 
«Jah, kõik muutub!» teatab ekskarsklane Hanna-Liina, hääles helamas kelmikas naer. Vanad klassiõed jahmatasid korralikult, kui tütarlaps jõulude aegu nende seltsis klaasi hunditulist huulile tõstis. Muiste põlgas Hanna-Liina ära kõik joogid, kust alkoholimekki aimus. Alles möödunud aastal avastas neiu, et värviline kokteil hea või halva tuju peale pole sugugi paha.
 
 
Kadedad suguõed kaevavad auku Hanna-Liina on alati olnud enesekriitiline, sestap väriseb tal seni enne prooviesinemisi põlv. «Pean ka selle enesekriitilisuse innovatsiooniaastal ümber mõtlema!» Hanna-Liina kaks agenti saadavad teda mitu korda nädalas omal algatusel audition`itele. «Saadan siis vahepeal vabandavaid kirju neile, kui ei õnnestunud.» Hanna-Liina agendid turgutavad, et mida ta õige arvab - osadesse on sadu inimesi.
Hanna-Liina on sattunud staaridega ühele kaalukausile. Ansamblitesse ega kooridesse ei tule kellelgi pähe teda kutsuda. «Aga neid staare on isegi seal nii palju, kes tahavad leading lady olla,» tõdeb lauljatar. Teda on kutsutud proovima «Spidermani» muusikali peakangelase pruudi rolli, kuhu kandideerivad ka filminäitlejad. «Ja mina seal vahel üksinda...» See on ju ette teada...» lausub ta. 
Kadeduseuss pureb showmaailmas inimesi kogu aeg, tõdeb lauljatar. Kui Hanna-Liina Soomes üht etendust tehes silma jäi ja teda taheti järgmisse etendusse peaossa, otsustas kohalik teatriprimadonna jala taha panna. Daam esitas teatri juhtkonnale ultimaatumi: kui võtate peaossa selle Hanna-Liina, selle eestlase, annan mina lahkumisavalduse! Hanna-Liinal tuligi suu rollist puhtaks pühkida. «Sellised situatsioonid teevad aga elu mõnusalt vürtsikaks.»
Eestisse kavatseb Hanna-Liina aga kindlasti kunagi tagasi kolida. Ta ei mõista inimeste hädahalinat koerailma üle. «Päike on enda sees! Seda olen õppinud.»