Kroonika uuris, kuidas alustasid tööinimese elu edukad ärimehed ja tippjuhid Urmas Sõõrumaa, Ivari Padar, Monika Salu, Toivo Asmer, Even Tudeberg ja Cardo Remmel. Küsisime neilt ka nõu, kuidas praegusel kitsal ajal toime tulla.
Ära virise!
Tippjuht Monika Salu:
Esimese sissetuleku teenisin 12aastaselt. Ma käisin paar korda nädalas naabruses elava esimese klassi lapse hoidjaks-koduõpetajaks. Tööraamatu ja päris esimese palga sain 16aastaselt, kui hakkasin suviti poes tööl käima. Algul olin pakendaja, siis usaldati leti taha. Uurisin, kuidas kassapidajaks saada. Tol ajal oli ennekuulmatu, et keegi nii noor võiks kassapidaja eksami ära teha, siis oli see suhteliselt kõrge ametikoht ning kassapidaja oli ka poolenisti kaubatundja. Eksamil pidi teadma kõikide erinevate kaupade säilivusaegu ja temperatuure, pakendi nõudeid jne. Et nii noor inimene sellele eksamile võetaks, tuli luba saada kaubandusvalitsusest või mingist muust taolisest asutusest ning poe juhataja pidi isiklikult eksamile kaasa tulema. See luba saadi ja nii ma eksamile läksin ning selle ka sooritasin. Loo moraal on selles, et kui ikka midagi väga tahate, siis õppige ära, tõestage, et te just seda väga-väga tahate teha, ning uskuge - kuidagi ikka saab takistustest üle.
Väärtuslik paradigma ükskõik millisel turul, ühiskonnas ja ajal on: ärge virisege! See, mida paljud täna üle elavad - töökaotus, raskused võlgade tagasimaksmisega, igapäevaste kulutuste optimeerimine -, tuli mul üle elada 1999. aasta lõpus. Ei ole ju vahet, kas sind ei võeta tööle poliitilistel põhjustel või majanduslikel, tulemus on inimese jaoks sama - tööd ja sissetulekut ei ole. Mis siis teha?! Kui oled oma ahastuse ära ahastanud, siis tuleb maha istuda ja selgeks teha, mida ja kui palju on eluks vaja, mida ma oskan ja mida ma juurde õppida suudan, kas otsida tööd või hakata endale ise tööandjaks, palju mul vara on, saan ma seda välja laenata, rentida, maha müüa, kellega nõu pidada?
Tuleb koostada plaan ja varuplaan(id) (realistlikud: pigem pessimistlikud kui liialt optimistlikud - enesepettus ei aita edasi), võtta ühendust panga ja inimestega, kelle ees on või kohe võivad tekkida võlad, ning arutada, kuidas olukorda lahendada. Peab hakkama plaani järgi elama ja seda igal õhtul üle vaatama ning korrigeerima, kui vaja.
Ärifilosoofia peaks sarnanema isiklikule - ikka otsida seda, mis maailmas puudu on ja mille eest ollakse ka keerulisel ajal nõus maksma. Püüdke leida koostööpartnereid ja kui võimalik, siis vaadake ikka ka kodust kaugemale, sinna, kus on rohkem tarbijaid. Ärge tehke illusoorseid plaane, ärge võtke asjatuid riske, ärge petke, rääkige partneritega kohe (ja ikka pigem varem), kui on näha, et võib olla ei suuda te lepitust kinni pidada.
Mul on hea meel, et mul on alati olnud julgust väljakutseid vastu võtta. Ja pean kindlasti ära märkima, et olen tänulik oma perele, sest olen saanud neilt nii palju toetust, et mul on olnud võimalik neid väljakutseid vastu võtta! 12 aasta jooksul töötasin valdavalt 16 tundi päevas, lisaks õpingud ja kohustused pere ees. Kui tervis üles ütles, tuli ka elukorraldust muuta. Tänu õpitud ja kogemustega omandatud tarkusele kandis intensiivne töö ka hästi vilja, nii et nüüd saan tööpäeviti keskmiselt piirduda 4 tunniga päevas igapäevase leiva teenimiseks ja teist sama palju aega saan end pühendada vabatahtlikule tööle MTÜ Eduka Elukorralduse Edendajate Ühendus heaks ja muus mittetulundustegevuses.
#end#
Kõrge enesehinnang on oluline
Rahandusminister Ivari Padar:
Esimene palk tuli mu taskusse kolhoosist rohimise ja põllutööde eest. Maalapsed saadeti juba kaheksa-üheksa-aastaselt rohima. Mäletan täpselt palju palk oli - viis rubla! Selle eest sai kaks kilo lastevorsti ja peotäie Komeedi komme. Pudel viina maksis sel ajal kolm rubla ja kuuskümmend kaks kopikat. Olin liiga noor tarbimiseks, aga mäletan.
Hiljem käisid meie küla poisid viljakuivatis tööl. Olen mitu aastat olnud ka mööblitisler. Mu oskused on praegu roostes, ehkki küllap jõuab tulevikus talumajapidamisse midagi meisterdada.
Majandustsükli pöördumisest tekkinud tänased probleemid toovad kaasa harjumuste läbivaatamise. Olen kokku puutunud paljude inimestega, kes on hästi palju kaotanud. Nad on laksu üle elanud ja saavad aru, kui vähe tegelikult on materiaalselt vaja, et ära elada.
Mis on aga edu? Mõne inimese jaoks on edu hoida väiksepalgalist töökohta, mõnel on edukuse latt kuusissetulekuna seatud 50 000 kroonile. Edukus on inimese jaoks aga eelkõige see, et sa end hindad. Töötuse rängim tagajärg on enesehinnangu langus. Sealt algab allaminek. Kui suudad enesehinnangut hoida, säilib suurem võimalus enese edukriteeriumite kohaselt jätkata.
Mugavusest pole vaja kinni hoida
Reklaamiärimees Even Tudeberg:
Esimese tõelise leiva teenisin kahest erinevast valdkonnast, olin ohutustehnika insener ja spordimetoodik samal ajal.
Äri on tänasel päeval sõda! Paljud tegelesid tänase päevani hobiga ööpäevaringselt, töö tehti ära hobide kõrvalt. Kui sul jääb pere ja tööde arvelt raha ja aega üle, siis sa saad alles tegelda hobidega. Mina pole elu sees nii rikas inimene olnud, et oleksin saanud endale lubada metsikult hobisid või neid asju, mida olen tahtnud. Sellepärast pole mul ka suvilat või mootorpaate. Sprotist kuut inimest ei toida!
Asjade väärtused devalveeruvad muutuvas ajas. Praegu müüakse Eestis suuri mõisaid kuramuse super odava hinnaga. Aga mida sa teed seal? Mitu päeva seal aastas suudad olla? Tuleb mõelda uutes kriteeriumites.
Endale on tarvis defineerida, millega me tegeleme. Kaua inimene suudab vee all olla, enne kui ära upub? Tavaliselt minut või poolteist. Pole mõtet tunni pärast appi tulla. Otsuseid on vaja teha kiiremini ja julgemini! Vintske eestlane saaks seda endale lubada, kui ei hoia kinni mugavusest.
Kapsaid müüma!
Suurettevõtja, tenniseliidu president Urmas Sõõrumaa:
Ma läksin tööle kasu saamise eesmärgil, olin siis 11-12aastane. Nii nagu enamusel minu generatsiooni inimestel olid mu esimesed ülesanded karjaskäimine ja kolhoosi põllul kapsakõplamine. Hiljem, jah, kasvatasin ka ise kapsaid ja käisin neid inimestele müügiks pakkumas. Kapsad on minu elus suurt rolli mänginud! Mu soovitus olekski nooremale põlvele: need kes tahavad haljale oksale jõuda, mingu kapsaid kasvatama! Vähemalt kindel värk.
Maaelu aitab säästa
Kinnisvaraärimees Toivo Asmer:
Mu esimene teenistus tuli kuueaastaselt sõnnikuveo eest. Elasime maal, ema kasvatas üksinda kolme last ja meil tuli väga noorena tööle asuda. Mu kohustuseks oli tol ajal hobuvankrid sõnnikukoormatega loomalautadest põllule juhtida ja siis tühjalt lauta tagasi sõita. Olid pikad tööpäevad ja hirmsasti tuli uni kallale, aga magada ei lubatud. Siis tulid veel täiendavad kodused aiatööd ja veidi vanemana kolhoosipõldudel peenarde rohimised. Vanemaks saades olin suviti ehitustel abitööline.
Tänasel päeval pole paanitseda mõtet. On vaja positiivselt mõelda, olla heatahtlik ja abivalmis ning uskuda paremasse homsesse. Selleks tuleb teha äripartneritega aktiivsemat koostööd, pingutada igapäevatööl rohkem, olla äritehingutes ettevaatlik ja hoolitseda pidavate lepingute eest ning olla kokkuhoidlik. Igal juhul mitte loota nii palju teistele kui just iseenda aktiivsusele. Tööasjad, mis ei toimi, tuleb kõrvale heita ja alustada uute tööde-tegemistega. Kindel on, et midagi uut ikka õnnestub käivitada. Kui ei mõtle ega ürita, on tulemus kindlasti null. Elu on näidanud, et välisturgudele minekul on parimad võimalused isiklike kontaktide abil lepinguteni jõuda. Riik aitab kaasa, kuid variante otsima peab eeskätt ise.
Möödub veel paar aastat ja me saame ülihästi aru, et maaelu ja
maatootmise osatähtsus suureneb. Oma maal kasvatatud toit on ja jääb. Seal on peret toita kordades lihtsam kui linnas, eluaseme leiab soodsamalt, kuid glamuuri ja sära on linnaga võrreldes vähem. Eks inimene otsustab, mis talle tähtsam on. Täna näeme, et paljud illusioonid purunesid ja kõik pole nii, nagu ette kujutati. Pank annab raha, kuid raskuste tekkimisel lööb halastamatult. Kaovad majad-kaatrid, autod ja korterid. Purunevad perekonnad ja vaenu veavad nii suguseltsid kui parimad sõbrad. Jah, meil puudus varem selline kapitalismi õppetund, kuid see oli vajalik kas või meie laste pärast. Kõik nägid, kui lihtsalt võib elu pöörduda. Sai selgeks, et headel aegadel tuleb säästa.
Tööd tee armastusega!
Ettevõtja, Eesti Golfiliidu president Cardo Remmel:
Mu esimene töökoht suvisel koolivaheajal, kui olin 14aastane, oli Pärnu kalakombinaadi sprotitšehh. Mul oli vaja kaasaskantavat raadiot, et tänaval tegija olla - mida pikem antenn, nagu õng kalamehel, seda suurem menu, ja mitte kalade hulgas! Tööraamatust saab veel lugeda: maaler, sadama madrus-puusepp. Pärast kõrgkooli olin ehitusel meister.
Soovitaksin inimestele mõttelaadi: mida teed, seda tee pühendumise ja armastusega. Kui see õnnestub saavutada, on pool võitu käes. Kui ka siis välja ei tule, saad targemaks, et ka armastus võib tappa.
