Näitlejanna Külli Reinumägi tundis end aastaid Draamateatri garderoobi lukustatud vangina, kes täidab laval vaid tapeedi kohta. Lohutust ei pakkunud ka ilus abielu filmiprodutsent Alvar Reinumägiga ja kahe toreda lapse sünd. Kuni ühel päeval saabus šokeeriv elumuutus…
Külli läks pärast lavaka lõpetamist tööle Draamateatrisse, kus talle sai kohe selgeks, et näitlejakarjäär on nagu pikk redel ja et tema asub selle kõige alumisel pulgal. Sealt kõrgemale ta Draamateatris töötatud üheteistkümne aasta jooksul ei saanudki.
«Juba välja kujunenud olukordi on keeruline muuta. See lihtsalt on nii ja kõik,» sõnab Külli (36).
Teatris jagunevad rollid kolmeks: suured, väikesed ja sirtsutamised. Külli kanda jäid need viimased. Aga ühel päeval ta ärkas justkui unenäost:
«Mind tabas arusaam, et tegemist on konkreetselt elu raiskamisega, samas kui mul on potentsiaali elada lahedat elu. Mingil põhjusel ma seda ei teinud ja selles sain ma süüdistada vaid iseennast.»
Tegelikult polnud Küllil rolle vähe, aga need ei olnud kaalukad, nii jäi noorel naisel energiat kuhjaga üle:
«Ma lihtsalt passisin kohapeal, et teha oma paar rida ja näidendi lõpus kummardada.»
Lootus saada suuremaid rolle oli kogu aeg õhus — äkki nüüd, ehk järgmine kord… Külli kirjeldab oma läbielamisi: «Sa istud ja ootad, millal tuleb järgmine töö. Lavastaja pistab sulle pihku paberi uue rolli tekstiga, keerad selle õhinal lahti ja avastad, et seal on sinu teksti vaid üks lehekülg. Loomulikult olen pettunud!»
Vähene koormus tekitas Küllis tunde, et ta on vilets näitleja. Ta eneseusk kadus, algas mandumine. Naine tunnistab, et ta jooksis täiesti kinni: «Kuhu ma siis ikka lähen ja ütlen, et kuulge, mul on annet, andke mulle hea roll?»
Külli sõnab, et ta elas paralleelselt kahte elu — õnnelikuna abikaasa ja kahe lapse emana ning õnnetuna töö juures.
Vallandamisega kaasnes vabanemine
Külli ei julgenud oma soovil teatrist ära tulla, see oleks olnud liiga suur risk naisele, kelle pere vajas toitmist. Samas valitses näitleja peas segadus: «Mul oli tunne, nagu oleks mul konstantselt 37kraadine palavik.»
Tagantjärele on Külli tänulik, et tema lepingut Draamateatriga ei pikendatud. Ta on mõelnud, et inimese elu koosneb etappidest ja töölt lahkumisest sai tema elu murdepunkt.
{poolik}
«See oli uus elu, uus hingamine, painajast vabanemine. Võimalus teha, mida tahad. Ma ei pidanud enam sitsima iga mingisuguse kübemekese pärast, mis, kui aus olla, ei rahuldanud mind üldse,» räägib Külli. Ta on aru saanud, et energia peab liikuma ja inimesed kollektiivis vahetuma.
Aga sel päeval, mil Külli vaibale kutsuti, ta veel nii ei mõelnud. Naisele tundus ülekohtuse ja ebaeetilisena, et tema, poolteiseaastase tütre ema vallandati. Pealegi oli ta just lapsepuhkuselt tulnud ega olnud saanud veel võimalust täie hooga tööle hakata.
«Oli mis oli. Nüüd ma näen, et need otsused olid parimad mu elus. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus.»
Külli ütleb, et ta on alati uskunud, et tema parimad aastad tulevad natuke hiljem ja et tema arvates ongi need nüüd käes. Aga teatrist lahkumisele järgnenud aasta oli tema jaoks hägune, talle tundus, justkui möödunuks see voodis lamades. Tegelikult see päris nii ei olnud. Ta osales sarjas «Brigaad», suvelavastustes ja tegi Draamateatris pisirolle. «Aga vaimses mõttes ma lihtsalt lamasin ja mõtlesin, mida ma edasi teen. Imesse, et keegi tuleb mulle unistuste rolli pakkuma, ma enam ei uskunud,» lausub Külli. «Mul puudus igasugune nägemus homsest päevast. Olin üksteist aastat imet oodanud ja seda polnud tulnud. Oli selge, et imesid ei juhtugi.»
Ime siiski juhtus
Külliga võttis ühendust näitlejanna Liia Kanemägi, kellega ta polnud üksteist aastat kohtunud. Naistel tuli idee luua MTÜ Oma Lava ja hakata ise teatrit tegema.
Külli elu läks veerema nagu hernes. Jaanuaris 2009 pani ta kokku esimese lavastuse, millega hakati lasteaedades, koolides ja kultuurikeskustes esinemas käima.
«See on keeruline, aga õnnelik elu. Me peame ise saalid täis saama, kõik tuleb ise teha — põranda pesemisest lavastamiseni,» ütleb Külli. Aga ta on õnnelik ja tema positiivne sära kandub ka teisteni.
«Hakka või imedesse uskuma!» lausub Külli. «Näiteks roll sarjas «Unistuste agentuur» toodi mulle hõbekandikul ette. Mulle meeldib sarja huumor, visuaal ja inimesed, kes seda teevad. Minu jaoks on iga võttepäev pidupäev. Võttele minek on mulle justkui puhkus. Ma ei pea siis mõtlema, kuidas oma saali täis saan, kuhu plakati kleebin, kust oma järgmiseks projektiks raha saan ja kuidas rendi maksan.»
Pere hoiab kokku
Tööd Külli koju kaasa ei too: «Ma pole teatriemme, olen tavaline inimene ja meie perel on avar elu, kus on peale teatri ka palju muid tegemisi.»
Reinumägid käivad pühapäeviti perega Kadriorus jalutamas, õhtuti loetakse üheskoos raamatuid ja arutatakse lastega maailma asju.
Külli leiab, et kui kõik hinge pealt ära rääkida, on turvalisem elada. Temale pakub kindlustunnet abikaasa Alvar, kellega ta tutvus oma Draamateatri teise aasta talvel. Olnud aasta abielus, sündis neil poeg ja neli aastat hiljem tütar.
Külli nimetabki oma elu kõige rõõmsamateks sündmusteks abielu ja laste sündi. Pere on tugev ja kokkuhoidev ning Külli ei välista, et sinna lisandub kolmaski laps.
