“Meie sõbrad arvasid, et mõisa ostmine on üks hullumeelne samm, ja nad arvavad seda ka praegu, aastaid hiljem,” räägivad Laitse lossi omanikud Sulo ja Marju Muldia.
Tõsi, tegemist ja tööd selles majas jagub, kuid raskuste kõrval pakub vana ning mälestusi täis hoone ka ohtralt rahulolu ja rõõmu.
Endine pankur ja reklaamiärimees Sulo Muldia (51) ning tema abikaasa Marju (40) pole linnaelu mahajätmist ja lossi kolimist kordagi kahetsenud.
“Hing linna tagasi küll ei kisu. Siin on nii ilus! Tavapäraselt hommikuti jalutavad maja ümber metsloomad, nad elavad siin pargis. Sel talvel tulid nad majale päris lähedale, sest oli külm ja nad ei saanud metsast sööki kätte. Kihvt on aknast vaadata, kuidas elu käib,” ütleb Marju.
Nad tunnistavad, et Laitse lossi ostmine 1996. aastal oli neile endilegi ootamatu samm, mis neid alguses pisut äragi ehmatas. “Olime armunud, armusime ka sellesse kohta siin. Otsisime endale kodu ja romantikat ja kui Laitsesse jõudsime, oli asi selge. Ma tean, et selline jutt ei kõla hästi, kuid nii see tõesti oli,” räägib Sulo Muldia.
Milline teie lapsepõlvekodu oli?
Sulo: Olen tegelikult Tartust pärit ja elanud aastaid korteris. Enne siia tulekut oli koduks üks Nõmme vanimaid maju. See sai täies mahus renoveeritud ja lossi ostes olid seega vana hoonega töötamise kogemused pisut olemas.
Marju: Mina olen Mustamäel elanud ning seal koolis käinud.
Kas lossi renoveerima asudes lähtusite selle esmailmest?
Sulo: Selle lossiga on selline kummaline lugu, et pole säilinud ühtegi dokumenti, mis annaks aimu, milline see algselt oli. Renoveerimisel olid seega vabad käed.
Marju: Meil on muinsuskaitsega väga hea kontakt olnud. Meiega sattus asju ajama väga asjalik inimene, kes meie ideid mõistis ning nõu ja jõuga kaasa aitas.
Te tulite siia ilma plaanideta, kuid täna on siin restoran, peopidamisvõimalus, öömaja, pood...
Marju: Kõrtsu oleme pidanud nüüdseks üle kaheteistkümne aasta. Pood sai alguse aga puht isiklikest vajadustest – nii väikestes kogustes kaupa, mida me tellida soovisime, polnud ükski firma nõus siia tarnima. Kõik on läinud kuidagi loogiliselt ja iseenesest, vastavalt vajadusele ning võimalustele.
LOE EDASI SÜGISESEST KROONIKA KODUERIST!
{poolik}
Töid ja tegemisi siin jagub. Kas te vahel kodust jalga välja ka saate tõsta?
Marju: Nüüd juba saab, kuid algusaastatel oli see keerulisem. Ükspäev just meenutasime, et kui me esimest korda majast ära käisime, olime siin olnud vist aasta.
Aga eks vahel saab ka kaugemal käidud. Oleme käinud Inglismaa mõisate tuuril. Sellised käimised annavad tohutult juurde, tohutult motivatsiooni. Tore on see, et kui teised teevad välismaal olles majadest pilte, siis meie püüame kaadrisse näiteks uksekäepidemed. Silma jäävad väikesed detailid, millest šnitti võtta ja ideid noppida.
Sulo: Enne kui me seda siin renoveerima hakkasime, käisime mõisate tuuril – Šotimaalt alla välja. See andis endale palju kindlust juurde teha asju nii, nagu ma teinud olen. Olen näinud mitmeid Eesti mõisaid, mis on minu meelest ära rikutud. Seal on kasutatud loodi ning kõik siledaks ja korrektseks aetud. Laitse lossis oleme selliseid asju vältinud. Alguses läkski töömeestele selgeks tegemisega jupp aega, et nad kõike liiga siledaks ei teeks ega täpseks ei ajaks.
Kas te vahel mõtlete ka, et milleks seda kõike vaja oli?
Sulo: Nii otseselt ei ole mõelnud. Väga raskeid aegu on olnud küll, kuid kahetsus- või loobumismõtteid pole pähe tulnud kordagi.
Marju: Esimesed talved oli majas 8-9 kraadi sooja. Praegu töötab keskküte ja kui kütteperiood on alanud, on siin tõsiselt mõnus ja soe – kui müürid sooja sisse võtavad, pole parimat paika tahta.
Kas teie meelest ei saada Eestis mõisaomanikuks liiga lihtsalt? Ostetakse ajalooline hoone, kuid sinnapaika see jääb ja renoveerimiseks enam jaksu ega raha pole.
Sulo: Inimestel on raske ette kujutada, kui palju see kõik maksab ja kui raske see on. Samuti ei ole just kuigi palju selliseid paare, kes ise mõisas elaks ja seda samal ajal renoveeriks. Meil õnnestus linnaelu maha jätta ja siia tulla. Polnud probleemi alustada hoopis uut elu. Inimestel, kes aga töötavad linnas ja kelle elu on seal, on sellist sammu palju keerulisem teha.
Kui kerge südamega te Tallinnast lahkusite?
Sulo: See oli väga lihtne, sest meie reklaamibüroosse tulid vargad, kes tegid kontori tühjaks. Meil varastati server ära. Ehkki olime hoolsalt back-upe teinud, aga loomulikult oli just sel ööl ka see serveri sees. Kõik läks! Klientidega polnud enam pärast sellist asja midagi teha. Seega, otsus kõigele punkt panna tuli väga lihtsalt.
Siia majja iga mööbliese ei sobi. Kust te vajalikud asjad soetate?
Marju: Voodid on ostetud ikka korralikust poest, sest muidu ei annakski külalisi vastu võtta ega inimesi majutada. Ülejäänud esemed on tulnud nii antiigiäridest kui ka Lõuna-Eestist, kus üks tore ja usin mees suurepärast puutööd teeb.
Milline Eesti mõis teile veel meeldib?
Marju: Padise on väga ilus.
Sulo: Jah, samuti Kõltsu mõis.
Te ei ela Laitse lossis üksi. Olete teisel korrusel müünud ära kaks apartementi.
Sulo: Jah. Nendes elavad inimesed, kes naudivad sedasama, mida meiegi. Kõik on rahul.
Marju: Tegime ka aida korda ja selles on tänaseks kodud leidnud kaheksa toredat perekonda. Meil oli pikalt üks püsiklient, kes käis siin ja nautis kõike seda. Asi lõppes sellega, et ka tema ostis siia korteri. On neid, kes tulevad ega tahagi lahkuda. Neid, kes tahavad jääda.
Lisaks nendele elanikele on lossis veel keegi nähtamatu...
Sulo: Meil on siin, jah, üks kepiga vanaproua. Mina teda näinud ei ole, küll aga kuulnud.
Marju: Jaa, meil elab siin üks vanem kepiga naisterahvas. Praegu ta enam nii väga ei sega, alguses oli teda rohkem kuulda.
Aga on vaimu näha?
Sulo: Mina teda näinud ei ole, kuulnud aga küll.
Marju: Mina olen aastate eest seda kepiga vanaprouat korra vilksamisi ka näinud. Eks ta vaikselt tegutseb, kuid proovime teineteist mitte segada.
