«Sünnitus on nagu maraton. Selleks peab valmistuma,» ütleb aeroobikatreener Riina Suhotskaja, kes saab kuu aja pärast esmakordselt emaks.
Kuu aja pärast on oodata Riina (38) ja ta elukaaslane Alar Kajari (36) perre lisa. Kas tuleb poiss võid tüdruk, jätab Riina enda teada. Kui veel mõned kuud tagasi tundus isegi vankri ost Riina jaoks suisa võimatu ülesandena, siis nüüdseks on kõik vajalik uue ilmakodaniku tulekuks olemas.
Kuidas lapse saamiseks sobiva hetke ära tundsid?
Looduse poolt on naine programmeeritud emaks saama, lihtsalt igaühel on selleks oma aeg. Siin ei ole vanus tähtis. Minu sooviks on alati olnud, et inimene mu kõrval on selleks valmis ja et meie laps oleks oodatud ja armastusega tehtud. Minu jaoks on tähtis, et lapsel oleks nii ema kui ka isa. Ja hästi armas ju, kui sul on keegi, kellega koos laps üles kasvatada. Kui hakkasime Alariga koos elama, siis arutasime seda teemat ja mõtlesime, et kui ma jään lapseootele, siis on väga hästi, ja nii läkski.
#end#
Praegusel ajal eelistavad paljud naised küpsemas eas emaks saada...
Eks see vanusepiir läheb kogu aeg edasi. Ma lugesin ükspäev, et Madonna tahab 51aastaselt last saada. See on ju väga tore, kui tal laps tuleb - Madonnal on kõik võimalused selleks olemas. Aga minul tekkis paratamatult küsimus, kas ma ikka jõuan last kasvatada. Kui tema on 20aastane, siis olen mina juba 60. Ikka tekivad sellised hirmud. Samas olen alati mõelnud, et elus läheb kõik täpselt nii, nagu minema peab. Kui mulle on laps antud, siis ta ka tuleb, ja kui pole antud, siis miks mitte adopteerida.
Kas sul oli põhjust adopteerimist kaaluda?
Tegelikult mitte. See oli teema, mida sõbrannadega arutasime. Naised ju ikka arutavad omavahel selliseid asju. Ma olen alati uskunud, et laps tuleb loomulikul teel, aga kui sul veel lapsi pole, siis sa ei tea, kas ta on sulle looduse poolt määratud või mitte. Olen siiski alati unistanud, et laps sünniks armastusest.
Kui palju on lapseootus su igapäevaelu muutnud?
Tegelikult ei olegi muutnud. Ma arvan, et see ongi kõige parem, sest ega rasedus ole mingi haigus. Mul on kogu aeg väga hea olla ja esimesed kolm kuud ma ei saanud isegi aru, et olen lapseootel. Mul ei olnud iiveldust ega tujude kõikumist ja ma sain jätkata trennidega. Olen ju treener, see on minu töö ja pidin oma emapuhkuse välja teenima. Alguses ei uskunud ma isegi, et saan dekreedini trenni teha, aga kõik läks täpselt nii, nagu ma olen alati mõelnud. Jäin jaanuari algusest emapuhkusele.
Käisid detsembris, kõht ees, trenne andmas?
Treenerina ei ole mul ühtegi sellist stiili, mis oleks rasedatele vastunäidustatud. Olen ülikoolis kehakultuuri õppinud ja tean, mis trenni võib lapseootel naine teha ja mida ei või. Üks asi on muidugi teooria ja teine praktika. Enne kui mul endal seda kogemust ei olnud, siis alati väga muretsesin oma lapseootel klientide pärast, aga nüüd oskan neid paremini juhendada. Plaanin pärast sünnitust välja anda ka treeningvideo, mis oleks mõeldud just sünnitanud naistele.
Ma jätsin iga kuu ühe tunni vähemaks ja kuulasin oma sisetunnet. Tegin täpselt nii, et mu kehal oleks hea. Jõin palju ja sõin tervislikult. Viimasel trimestril oli juba natuke raske trenne anda ja minu arvates pole see ka eetiline, sest paljud kliendid muretsevad su pärast rohkem kui sa ise.
Küsiti, kas rasedana ikka tohib trenni teha?
Küsiti küll. Võib-olla just vanem generatsioon. Vanasti ei olnud ju selleteemalisi raamatuid ja kõik tarkused saadi emadelt ja vanematelt. Ikka on küsitud, et kas tohib teha harjutust, kus käsi läheb üle pea või kõhulihaseid treenida. Et kas tohib aknaid pesta või pesu nöörile panna. Ma olen öelnud, et käsi võib üles tõsta, aga mitte raske kangiga. Siis küsiti, et aga äkki läheb kõhubeebil nabanöör ümber kaela. Tegelikult ei muuda see anatoomiliselt mitte midagi, kuna kõhulihastega ei ole siin midagi pistmist. Ei ole olemas mingit reeglit, mis situatsioonis selline asi võib juhtuda. Teaduslikult ei ole seda tõestatud.
Ma soovitaksin lapseootel naistel ennast kindlasti liigutada ja mitte üleliia karta. Öeldakse ju, et sünnitus on nagu maraton. Kui sa oled ennast selleks ette valmistanud, siis oskad oma keha paremini tunnetada. Sünnitus on siis kergem ja sa taastud kiiremini. Loomulikult peab iga naine ise otsustama, kui palju ta trenni teeb, aga minu retsept on, et ole rõõmus ja kuula oma sisetunnet.
Kas beebi on trenni tegemise ajal kõhus aktiivsem?
Mõtlesin, et kui mul olid trennid kell kaksteist päeval ja kell kuus õhtul, et siis kui laps sünnib, siis on tal juba selline režiim välja kujunenud, et sel ajal on ta kindlasti üleval. Ämmaemad aga ütles, et see on hoopis vastupidi. Kui mina teen trenni, siis tema magab. Vesi kiigutab teda ja tal on hea olla. Siis hakkasin ise ka tunnetama, et kui ma olin õhtul rahulik, siis hakkas ta liigutama. Kui ma enne olin enda peas juba vaikselt paika pannud, et vot siis lähme trenni ja siis käime jalutamas, et kohe võiks selline väike rutiin tekkida, siis ämmaemand ütles, et sa võid ju neid plaane teha, aga need lähevad kõik aia taha. Tegelikult on ikkagi laps see, kes paneb päevaplaani paika.
Alternatiivmeditsiin kogub üha enam populaarsust. Kui palju sellega kursis oled?
Ma olen alati olnud arstide poolt, kuid samas on mind huvitanud ka alternatiivne külg. Lugesin hiljuti Ülle Liivamäe raamatut «Aktiivne sünnitus», mis pani mind jällegi teistmoodi mõtlema. Mu klientide seas on ju väga erinevaid inimesi, mõni neist pooldab homöopaatiat. Ma olen oma perearstiga vestelnud teemadel, kas vaktsineerida last või mitte. Arst tõi välja oma argumendid ja homöopaadiga rääkides tõi tema välja oma argumendid. Mõlemad aspektid on mu jaoks täiesti arvestatavad, aga päris lõplikule otsusele, millist teed valida, pole me veel jõudnud.
Oled kaalunud ka kodusünnitust?
Ma armastan spetsialiste. Mulle meeldib, kui treener on professionaal ja ka ämmaemad olgu professionaal. Kodus ainult tugiisikuga sünnitada - ei! Ma tahan ikkagi kindlust, et kui midagi peaks juhtuma, siis on haiglas olemas arstid, kellelt saab kohe abi. Imetlen naisi, kes julgevad kodus sünnitada. Aga mina seda vastutust võtta ei julge.
Kui tähtis on su jaoks, et mees oleks sünnitusel kaasas?
Mulle on oluline, et mees oleks minu lähedal ja toetaks mind. See on ju igas mõttes imeline ja suur sündmus ja koos jagatud rõõm on alati suurem.
Kas Alar tunnetab juba, et temast saab isa?
Alguses sa ju isegi ei taju seda, mis siin siis veel elukaaslasest rääkida. Suvel, kui teada sain, et olen lapseootel, käisin rannas, ujumas - kõhtu ju polnud. Sellist asja, et mul oleksid meeletud instinktid välja löönud ja ma oleksin ennast ürgnaisena tundnud, seda mul küll ei olnud. Endalegi ei jõudnud kohale, mis siis veel elukaaslasest. Tema elu läks ju samamoodi edasi. Praegu, kui laps juba liigutab ja lõpp jõuab lähemale, siis ta ikka tajub seda.
Kui tähtis on sinu jaoks abielu?
Ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma ei taha abielluda. Minu vanemad on selles osas mulle väga suureks eeskujuks, nad on olnud abielus üle 40 aasta. Nad on ehk isegi liiga heaks eeskujuks.
Loomulikult, ega paber kedagi ei ühenda, aga see on ilus traditsioon, mis liidab perekonda. Mulle meeldiks, kui meil kõigil oleks üks perekonnanimi, kuid samas on see vaid formaalsus. Tahaksin, et see tuleks loomulikult.
Kui suurest perest unistad?
Ma olen mõelnud kahe lapse peale, poiss ja tüdruk oleks vahva. Aga sa võid ju oma plaane teha, elus läheb ikka kõik nii, nagu minema peab.
Kas beebile on vajalik varustus juba ostetud?
Nüüd, kui jäin jaanuari alguses emapuhkusele, on mul see aeg, et käia ja vaadata asju. Varem ma veel nagu ei tahtnud selles maailmas olla. Tahtsin viimast võtta ja sõbrannadega olla, mitte rääkida beebidest. Nüüd, need kaks viimast kuud tunnen, et olen selleks valmis. Olulised asjad on olemas. Kodus ma ei ole veel midagi valmis pannud, sest olen natuke ebausklik.
Mille valimine kõige keerulisem oli?
Kui ma läksin esimest korda vankrit vaatama, siis tulin kohe selg ees poest välja. Mõtlesin, et issand, see on sama raske kui auto ost. Siis võtsin kataloogid välja ja hakkasin uurima, et milline turvahäll peab olema ja milline voodi võiks olla. Algul mõtlesin, kui raske turvahäll ikka olla saab, et olen sportlane ja õlavars peaks tugev olema, aga issand, kui raske see on! Ehmatasin ära, et kus ma siis lähen, turvahäll, laps ja veel toidukotid ka - et see ei ole ju võimalik. Siis kõik lohutasid, et kui aeg tuleb, siis on see kõik võimalik.
