AIVAR RIISALU on mees kui orkester: koomik, muusik, ärimees, poliitik ja sõjaväelane. Oma sõnul andis ta nüüd Kroonikale elu esimese tõsise intervjuu. Neljapäeval 45 saav Aivar alustas õnneks ikka naljaga, aga edasi…ah, eks lugege ise!
Aivar on end ikka näidanud pullivenna, mitte tippärimehena. Meie Mehe laulja bisnisepool on alati olnud veidi saladuslik.
Šõumehe esmane raha pärineb tehingutest Venemaa gaasi ja naftatööstusettevõttega.
Kõik ei ole alati kulgenud edukalt, näiteks närvilis-traagiline Alexela bensiiniketi pankrotiprotsess. Seda madala tootlusega äri ei taha Riisalu meenutada. Eesti enimostetud artist soovib hoopis nagu muuseas Kroonika fotograafilt aparaati ära osta, nõudes kohest hinnapakkumist. Ning teatab samas, et jättis kaks nädalat tagasi maha suitsetamise. Miks läheb Meie Mees laiali?
Mida ma teenin, kui mul kuhugi raha panna ei ole.
Ei viitsi enam?
Ah-aahaa. Näe, diktofon! Ah-ahaaa. Õhtuleht käskis laiali minna!
Aga tõsiselt?
See projekt muutus tööks. Mul on maja mere ääres. Sinna jõudsin läinud suvi vaid korra. Bänd võtab kogu suvise aja, kuid ma tahaks tegelda ka millegi muuga. Mul on sajahektarine talu, tahaks veidi põllumajandusega tegelda.
Sul ei ole raha vaja, aga teistel bändiliikmetel kuluks hädasti papp ära?
Eks nad peavad midagi muud välja mõtlema. Parem vaikida kui nõrgalt esineda. Üks asi sai otsa. Minu õnn on olnud seda teha pingevabalt. Teha vaid tegemise pärast. Sellest ei sõltu minu heaolu ja see annab meile võimaluse olla vaba.
Loominguline energia sai ka otsa?
Ei, me teeme veel kaks plaati ja suvetuuri. Kuid teised tegijad astuvad kandadele. Kõik me oleme veidi sportlased ja tahame olla esimesed. Kui sa oled tipus ära käinud, siis on mõistlik ühel hetkel loobuda.
Kindlasti makstakse sulle muusikaturult lahkumise eest?
Eks nad hakkavad maksma küll. Mis neil üle jääb. Kuule, ma teen nalja. Muusika tegemine ei ole minu jaoks äri. Ma ei ole süüdi selles, et see äriks muutus.
Milline on sinu järgmine projekt?
Tahaksin minna sõjaväkke, välismaale. Sinna, kuhu kodumaa suunab. Kas või Iraaki. Olen nooremleitnant. (Kongosse, pakub bändikaaslane kõrvalt.)
Sa oled ju poliitik?
Väga vähesel määral. Nad ei vaja mind. Poliitikasse pääsemiseks peab meeldima erakonna juhtkonnale. Aga ma ei meeldi neile. Mul ei ole õnnestunud teha poliitilist läbimurret. Ma olin nimekirjas nii taga, et ma pääsenud näiteks riigikogu valimistele. Samas ma armastan keskerakonda ja nende vaateid ja ideid.
Parteiarmastus ilma vastuarmastuseta?
Savisaar ei märka mind, kuid ma ei taha erakonda vahetada. Savisaar on suur juht, ta ainuke, kelle selja taga ollakse valmis minema lahingusse. Ta on mees nagu raudkalju.
Su positsioon erakonnas teeb sulle veidi haiget?
2003. aastal ma Riigikogu valimiste nimekirja ei mahtunud. Erakond saab esitada 125 kandidaati ja mina sinna nimekirja ei mahtunud. See tõsiasi räägib enda eest. Suhteliselt suure tõenäosusega ma ei näe endal poliitikas võimalust, sest ma lihtsalt ei suuda selle erakonna sees konkureerida, kuid erakonda ka vahetada ei soovi.
Sind puksitakse nimekirja lõppu, sest oled liiga tugev konkurent?
Nii see on. Ja teine küsimus on, milleks? Ma olen hakanud viimasel ajal tegelema põllumajandusega ja tunnen sellest tõelist mõnu. Ma just rääkisin ühe väga eduka põllumehega, kelle nimi ei ütle üldsusele midagi. Nii on sel mehel lihtsam tegutseda. Ma ei usu, et mul saab olema kunagi nii moodne suurfarm, kuid üks hobune ja lihaloom ikka. Vaevalt, et ma piima tootma hakkan.
Põllumajandusele tuleb peale maksta? Elus tuleb paljudele asjadele peale maksta. Inimeste ettekujutus ettevõtlusest on see, et kui mõnel mehel on mingi ettevõte, siis ta on lõpprikas. Tegelikult on ettevõtluse miinus selles, et sinna tuleb raha juurde maksta ja iseküsimus on, kas suudetakse teenida ka kasumit ja dividende. Kui ma vaatan seda Äripäeva rikkurite nimekirja, kus ma olin korra rikaste nimekirjas kahesaja hulgas, siis see ei tundu mulle usaldusväärne. Dividendisaajate TOP tundub mulle usaldusväärsem. (Seal TOP 200s Riisalut ei ole – toim). Vaadates ettevõtte arvu ja dividendimiljonäride arvu, siis ma pigem küsiksin, kas ettevõtja leib on ikka magus. Dividend on teatavasti osanikutulu. Mida sa arvad Eesti rikaste edetabelitest?
Need on põlveotsas tehtud analüüsid. Nii tootlused kui ka kohustused on erinevad. Ja ettevõtete bilansis on ka selline rida — võlad pankadele. Eesti ettevõtjad alustasid 15 aastat tagasi hea tujuga, üliõpilaspilet taskus. Üks nendest, minu edukas sõber on öelnud, et ei ole vahet, kas sul on 10 miljonit või 500 miljonit. See kellel on 10 miljonit, saab sõita täpselt sama autoga, elada samasuguses majas ja lubada endale praktiliselt samu asju kui kordades rikkam inimene. Siis jõuame küsimusele kui on palju on palju raha. Sa ei saa ju ennast lolliks tarbida. Kuskiltmaalt tuleb elama hakata ja mitte kätevärinaga töötada 20 tundi päevas. Mille nimel?
Kas oled jõudnud elamise faasi?
Ma olen valdavalt tegelenud asjadega, mis mulle meeldivad. Inimene saab alati valida.
Millele keskendud?
Ma olen äri nii üles ehitanud, et ma ei peaks mitte midagi tegema. Võiksin seitse päeva nädalas kodus magada. Mul on osalus umbes tosinas ettevõttes.
Oled nii hea orgunnimees?
Ma ei saa end loomulikult võrrelda Toomas Annuse või Urmas Sõõrumaaga. Kuid mul elus on üks moto — mina tööd ei karda, andke mulle ainult inimesi. Peab suutma probleeme delegeerida ja mõtlema enda jaoks selgeks küsimuse, kui palju on palju raha. Kui sa paranoiliselt kogu aeg ei mõtle, kuidas oma äri edendada, siis tulevad asjad välja pingevabalt. Nii on tulemuslikum. Ma olen praegu väga rahul. Mul läheb hästi.
Kas ärimeheaastad on olnud kurnavad? Esimesed kümme olid keerulised, viimased viis on olnud täiesti normaalsed. Põhitegevus on kinnisvaraarendus, turism ja toitlustus. Mul on ka cateringi firma, mille tippüritus oli Hispaania printsessi vastuvõtt Kadriorus.
Kui kulutav oli Alexela pankrot? See on läbi ja mul pole sellega midagi pistmist. Ma olen paljudest vanadest äridest väljas, mida sai kunagi aetud koos Heitti Hääle, Urmas Pasti ja Juhan Kolgiga. Ka koos Toonart Rääskiga ostetud Saku Suurhall on edasi müüdud.
Igal ajal oma laulud… Kas EÜEs võtsid ka vahel kidra kätte?
Inimesed on lepliku meelega, kui nad just hukka ei taha saada. Seetõttu on iga aeg, millal sa oled elanud, omaette väärtus.
On sul on täna lauljana ka sõnum?
Ei, meil ei ole mingit sõnumit. Oleme üritanud inimesi nende murede juurest kõrvale juhtida oma sundimatu ja süüdimatu käitumisega. Kui sa ei suuda artistina seda rolli täita, siis seda tuleb ka endale tunnistada. Artist on ikkagi klienditeenindaja.
Iga artist on fekalist, kes peab ära vedama sitakoorma inimhingest?
Muide, see lugu on Lätis jumalast pop, edetabelites sees. Eesti raadiojaamad meid ju ei mängi. Täielik ignoreerimine. Me oleme persona non grata’d. Ma tean, et selle taga on kokkulepe. Ainukesena mängib meid veel Elmar. Kuid see ei ole üldse tähtis.
ARMUKOLMNURK Aivar Riisalu on osaline möödunud sajandi lõpu ühes kõige kuulsamas armukolmnurgas: Leila Miller, Valdo Randpere ja Aivar Riisalu. Saaremaal, 1982. aasta malevasuvel alanud loost annab raamatu kirjutada. Valdo Randperet rändas ta koos Urmas Alenderiga EÜE keskstaabi kulunud valge Volgaga mööda Lääne-Eestit ning andsid kontsertetendusi. Sume suveõhtu, kadakate lõhn. Nii toimus kohtumine Leila Milleriga, oma tulevase abikaasaga. Sama tüdruk oli silma jäänud naaberrühma innukale malevlasele Aivar Riisalule. Aivarile sai Leila kui saatuslikuks armastuseks.
Loo leidis uue pöörde, kui nõukogude Eesti riigiametnik Randpere põgenes koos lauljanna Leila Milleriga 1984. aasta augustis Rootsi. Riisalu jäi ootama. Ja mitte ainult tema. Valdo ja Leila tütar Kaisa ühineb vanematega aastaid hiljem. Vabas Rootsis abielu puruneb, kuid ka «raudne eesriie.» Ühinevad kaks Saksamaad ja toimub Aivari ja Leila taasliitumine.
«See on nii vana lugu. Sellele saab vastata laulusalmiga: «Mis oli, see on läinud. Mis tuleb, alles ees, päev ei ole, öö ei ole...» Las see olla,» ütleb Riisalu, lisades, et elavad endiselt Leilaga ühes majas Tallinna ääres ja kasvatavad ühist tütart, 10 aastast– Carmen-Mariat.
