Endine modell ja miss Laura Kõrgemäe on vaid pool aastat pärast sünnitust saavutanud oma ideaalkaalu. «Olen kaotanud kõik, mis rasedusega juurde tuli, olen tagasi samas mõõdus, mis mul oli siis, kui osalesin missivõistlustel. Ja seda tänu pisikesele Karl Marcusele!»
Laura Kõrgemäe (25) suvi on möödunud kiirelt. Tema ja ta kihlatu Veikko Maripuu (39) on suviste ilusate ilmadega mööda Eesti- ja Soomemaad ringi sõitnud ja puhanud pikemalt Saaremaal. Laura kohaneb uue rolliga oma elus. Emaksolemine pisikesele Karl Marcusele on tema sõnul kõige ilusam kingitus, mida üks mees saab naisele teha.
Mil moel rasedus ja emadus, rõõmurull rüpes, on su elu ja mõttemaailma muutnud?
Emaroll on mind väga muutnud. Arvan, et olen muutunud rahulikumaks ja arvestan teiste inimestega rohkem.
Millised on viimased trikid, nipid, mis laps omandanud?
Marcus on alles viie ja poole kuune, aga käputab mööda tuba ringi nagu pöörane. Paigal olla talle ei meeldi. Tagantjärele õpib vist ka veidike roomamist, aga ma ise naeran, et see laps ei hakka vist kõndima, vaid kohe jooksma. Samuti on ta suur reisisell. Mitte ühtegi jonni ei ole, kui me temaga koos reisides oleme käinud uusi kohti avastamas. Kui Saaremaal olime, siis tuli tibul ka esimene hammas.
{poolik}
Millise karakteriga laps Karl Marcus on?
Ta on väga vastuoluline. Vahel võib ta tundide viisi oma nurgas rahulikult mängida, kuid vahel ei suuda ta minutitki ühe asjaga tegeleda. Seega, talle peab mõne huvitava tegevuse pakkuma – lapsega peab tegelema. Kuna nüüd on see aeg, kus ta kõige kiiremini areneb, siis on see minu jaoks eriti huvitav. Alles ta oli pisike pamp, kes ainult lamas ja suurte silmadega maailma uudistas. Nüüd aga siblib ringi ja avastab kõike enda ümber. Üldiselt on ta õnnelik ja rõõmus laps, nutab harva. Vahel jonnib, kui midagi ei saa, näiteks telekapulte või telefone suhu toppida, aga see möödub tavaliselt kiirelt.
Kas pisipoiss tudub nagu inglike või tuleb ümiseda mitu salmi lauluviit, et Une-Mati lõpuks kuulda võtaks?
Õhtuse magamaminekuga meil probleeme pole. Marcus käib vannis, sulistab pikalt, sööb kõhu täis, ja tuttu. Reeglina paneme lapse ikkagi alles siis voodisse, kui ta väsinud on, nii jääb ta kiirelt öisesse unne, kuid vahel juhtub ka seda, et pärast sööki arvab tema, et oleks aeg itsitama ja ukerdama hakata. Aga jonni või nuttu meil õhtuti pole. Päeval ta vahel võitleb unele vastu, aga ema on tal visa, tavaliselt mina koos Une-Matiga võidame.
Milline on teie argipäev?
Ütlen nii, et kõik päevad pole vennad. Ärkame, peseme, mängime, magame, sööme, magame, mängime, peseme, sööme. Vahel on järjekord natuke teistmoodi, aga nii ta on. Käime tihti jalutamas, Marcus magab kõik päevased uned õues. Vahel on need küll 15minutilised iluuned, aga asi seegi. Kuna ta on veel väike, siis nädala sees katsun temaga rahulikumalt võtta ja kodus olla. Arvan, et lapsele on turvatunne väga oluline ja ta peab ennast oma kodus hästi tundma. Küll jõuame rassida ja ringi trallitada terve tema elu. Niigi on suvi rohkem ringisõitmise aeg, seega saame ka koduseid hetki nautida ja hinnata.
Millised on kaunimad hetked pere rüpes?
Kõik hetked perega on kõige kaunimad. On tore niisama koos möödunud päevast ja plaanidest rääkida või koos ühise laua taga õhtust süüa.
Milliste ehmatuste või raskustega on sul tulnud vastses emarollis rinda pista?
Vähene uni on vist minu jaoks kõige raskem. Muudes olukordades saan alati kellegi poole pöörduda, kellelt nõu küsida. Aga kuna olen eluaeg karuund maganud, siis nüüd jääb kaheksast tunnist väheseks. Marcus magab küll öösel ilusasti, ärkab vaid korra varahommikul ja magab edasi, aga ega minu uni sellepärast veel rahulik ole. Käin teda kontrollimas – kas tal on tekk peal, ega ta ennast kuskile risti pole keeranud, toitu välja ajanud jne. Minu jaoks on iga päev kingitus, seega katsun oma magamatusest mitte välja teha.
Mis sa arvad, saab sinust ninnu-nännutaja või pigem range ema?
Nii üht kui teist. Osades olukordades olen leebe, vahel jällegi karmim. Mulle meeldib, kui on kord, mida laps järgib. Kuulab sõna, ei vaidle vastu ega kiusa teisi. Ma ei poolda vabakasvatust, kindlasti mitte. Arvan, et osad vanemad lihtsalt ei oska, ei viitsi või ei taha oma lapsega tegelda. Laps aga ei tea, mis on õige või mis vale, kui talle seda keegi ei ütle. See, mis me iga päev televiisorist näeme, ei õpeta lapsele muud kui vägivalda ja õelust. Ka lehed on samasuguse sisuga. Kust laps siis õpib, kui vanemad teda ei õpeta? Aga Veikko väga karm ka ei luba olla.
Milline kogemus oli sinu jaoks rasedus?
Tagantjärele mõeldes oli kõik tore ja meeldiv, aga mäletan ikka ka neid päevi, kus ma lihtsalt ei jaksanud olla, eriti lõpupoole. Viimane kuu ei jaksanud eriti pikalt kõndida, üldse enda liigutamine oli raske, öised voodis keeramised ja pööramised... Tagantjärele mõeldes ei saa ma muidugi enam aru, kuidas ma lõpus selline häda olin, aga tollel hetkel tundus see koorem kuidagi eriti suur.
Kuidas beebi tulekuks valmistusid?
Lugesin hästi palju. Ostsin beebiteemalisi raamatuid, uurisin Internetist, küsisin sõbrannadelt, emalt. Kui beebi koju viisime, oli tema jaoks kõik valmis, seega kodune töö oli mul tehtud.
Kas Veikko viibis sünnituse juures?
Jah. Ma ei oleks seda muudmoodi ettegi kujutanud. Rasedana vaidlesime muidugi sellel teemal pikalt. Mina arvasin, et ei taha teda sinna, aga tema ei jätnud mulle suurt valikuvõimalust. Ta oli juures algusest lõpuni ja olen talle selle eest väga tänulik. Sünnitus ise oli minu jaoks raske ja täiesti uus kogemus, seega, tema kohalolek aitas väga. Ta oli sünnitusel peaaegu sama tubli kui mina.
Mil moel on muutnud pisikese sünd sinu ja Veikko elutunnetust ja suhtumist teineteisesse?
Arvan, et meid seob midagi väga erilist, mida meilt mitte keegi ära võtta ei saa. Me armastasime teineteist väga juba enne lapse sündi, aga usun, et Marcus on meievahelist sidet veelgi tugevamaks muutnud.
Beebikilode kaotamine – kuidas, kui palju?
Beebikilosid oli mul kuhjaga. Kuna sünnitusmajja ei jäänud suurt midagi, siis olin päris hirmul. Aga õige toitumine aitas väga hästi kaasa ja tulemusega olen ma rohkem kui rahul. Rasedusega võtsin juurde üle kahekümne kilo, aga alla on tulnud kolmkümmend! Seega olen hetkel oma missiaegses kaalus. Viimati kaalusingi nii vähe kui praegu vist 19aastaselt. Läksin lõpuks ka trenni, aga arvan, et aktiivne lapsega tegelemine on kõige olulisem mõjutaja. Katsume kogu perega tervislikult toituda, aga mõnikord luban endale ka tüki kooki või isegi kaks.
Millised Veikko argised teod või tähelepanekud on sind kõige rohkem liigutanud või isegi pahviks löönud?
Mulle meeldib see, kuidas ta Marcusega tegeleb. Poja muidugi armastab oma issit ka nii mis kole. Kui Veikko töölt tuleb, ununeb Marcusel igasugune jauramine ja nägu on naerul. Mina arvan, et tal on lihtsalt naljakas, kui ta kedagi endaga nii sarnast näeb – peegli ees on tal samasugune reaktsioon. Veikko jälgib lapse kasvamist koos minuga väga lähedalt, tunneb igasuguste asjade vastu huvi ja tahab Marcusega tegeleda. Öösiti, kui tibu vahel nutab, on Veikko see, kes ta maha rahustab.
Milliseid peretraditsioone on sul kavas juurutama hakata, kui laps veidi suurem?
No esialgu tuleb meile sellel talvel jõuluvana. Pikemalt pole ma veel mõeldagi jõudnud. Iga päev toob midagi uut ja mul ei ole lihtsalt aega, et eriti kaugele mõelda. Iga asi omal ajal.
Kui suurest askeldamisest võhm vahepeal otsa saab, siis mis on parim viis end taas energiaga laadida?
Ka siis, kui olen täiesti rampväsinud ega jaksa midagi teha, aitab mind poja naeratus. See siiras rõõm, mis temast kiirgab, pühib kõik mured ja absoluutselt igasuguse väsimuse.
Mitme lapse ema sooviksid tulevikus olla?
Kuna meil on Veikkoga kahepeale kolm last, siis esialgu sellest mõneks ajaks piisab.
Kas olete juba ära otsustanud, millal on pulmapidu oodata?
Las jääda mõni asi saladuseks ka.
