Aastaid Mart Laari tagatuppa kuulunud Riigikogu liige Lauri Vahtre (50) ei tea täpselt, kas ta on rohkem kirjanik või poliitik, aga kõige enam kisub süda teda praegu filmi tegema.

Sul tiksub peas mõni filmimõte?

Mul on ikka mitu stsenaariumit sahtlis. Praegu näiteks on üks ajalooline ja üks tänapäevane. Kõik ei lähe ju kunagi käiku. See on loomulik. Ei ole nii, et kirjutad ja kohe hakatakse kaamerat üles panema. Kirjutajaid on palju. Tuleb otsida toetajaid, huvilisi ja raha. Ma tahaks õige mitut filmi teha — see, mis hetkel kõige rohkem peas keerleb, jääb Teise maailmasõja aega.

Mõned miljonid on vaja?

Filmi saab teha väga erineva raha eest. «Malev» oli odav ja lõbus film, aga selle eelarvega ei tee kindlasti «Reamees Ryani päästmist». Oleneb eesmärgist, vastavalt sellele on ka raha vaja.

{poolik}

Balti jaamas seisab suure viisnurgaga must auruvedur. Raha pole, aga vedur on järgmise filmi jaoks olemas?

See vedur on ju tore. Raudteega seoses on inimestel erinevaid mälestusi ja alati ei ole need ilusad ega head. Eriti vanematel. Aga enamikul inimestel on mingi nostalgiline suhe. See on seda tüüpi vedur, mida mäletan lapsepõlvest, kui elasin Tartus raudtee lähedal. Mulle päris meeldib, kui see siin tossutab. Tühja sest viisnurgast!

Kas Elmo Nüganeni filmi «Nimed marmortahvlil» rong toodi Venemaalt?

Võimalik. Aga veduri pärast ei jää ükski stsenaarium kirjutamata ega film tegemata. Ma olin seotud ennekõike filmiga «Detsembrikuumus». Aga see vedur sinna ei sobiks, sest see on 50ndatest. Isegi küüditamisteemalise filmi jaoks oleks see liiga uus.

Film Mait Metsanurga romaani «Ümera jõel» järgi on tegemata...

Just nimelt, ja nii mõnigi muu film. Aga seda ei saa nii võtta, et «Ümera jõel» tuleb ära teha ja siis on korras. Meil võiks üle kahe-kolme aasta üks korralik ajalooline film tulla. Ei ole inglastelgi nii, et film Robin Hoodist on tehtud ja nii ka jääb. Ikka tuleb mõni uus versioon ja tõlgendus.

 

«Detsembrikuumus» tekitas diskussiooni. Kas ise jäid rahule?

Eks ta oli, nagu ta oli. Tegelikult tahaks seda teemat käsitleda uuesti ja teisiti. Ta ei tulnud kõige hullem film, aga ka mitte see, mida mina vaimusilmas nägin.

 

Kas ootad oma uut tähetundi?

Vaat ei tea. Seda ei tea keegi kunagi, kas tema elu parimad päevad on juba möödas või on alles ees, ja nagu enamik meist loodan ma, et need on ees.

Ma sain Riigikogusse asendusliikmena. Õnneks jõuan kõrvalt kirjutada ja mind peaaegu ei võetagi enam poliitikuna.

 

Mida sa isalt Sulev Vahtrelt õppisid?

Ohh… Väga palju. Kolm aastat on isa surmast möödas ja ikka on tunne, et helistaksin ja küsiksin nõu. See kõlab nüüd natuke lapsikult, aga kõige rohkem õpetas ta mulle seda, mis on hea ja mis on halb, keda usaldada ja keda mitte. Ka poliitikas.

Üheksakümnendatel oli väga kiire aeg, tuli jooksult otsuseid teha ja jooksuga teisi tegelasi veenda. Siis oli usaldus eriti tähtis.

Täna nii kiire ei ole?

Aega ei ole kunagi küllalt. Mõne asjaga on alati kiire. Säästueelarve tegemisel oli väga kiire, sest kärpimisotsustega ei saanud venitada. Kui ei kärbi, siis juba kulutatakse, ja mis on juba kulutatud, seda enam tagasi ei pööra, see tuleb võlaks võtta ja hiljem kinni maksta. Saime enam-vähem õigel ajal pidama.

Kuidas pere elab?

Aitäh küsimast, kaebusi ei ole. Lapsed kasvavad ja on rõõmsad, naine edeneb oma alal.