«See suvi kulus iseenda otsimisele ja sisemise tasakaalu leidmisele. Selles oli mulle suureks abiliseks väike tütretütar, kes septembris saab kaheaasta-seks: tema seltsis on mõnus maailma avastada,» leiab armastatud luuletaja ja kirjanik Leelo Tungal.
«Raamatud, mida loetakse lapsepõlves, jäävad palju sügavamalt meelde kui edaspidine lektüür, nendele tugineb kogu meie edaspidine haridus,» tõdeb Leelo (64). «Võib-olla tehakse mõnes koolis lihtsalt vastikult bürokraatlikku kohustusliku lektüüri kontrolli, mis teeb kirjanduse lastele ebameeldivaks?» arutleb ta laste lugemishuvi ja koolivaheajal nõutava kohustusliku kirjanduse olulisuse üle.
«Kohustusliku kirjanduse kirumine paneb mind alati muigama: kas tõesti tehakse lastele liiga sellega, et neist tahetakse haritud inimesi kasvatada? Miks ei protesti mõni lapsevanem selle vastu, et tema võsuke matemaatika tundides lisaks liitmistehtele ka lahutamist peab õppima, see on ju ajule koormav? Ja milleks õpitakse üldse võõrkeeli? Kas mitte selleks, et olla võimeline inglis- või saksakeelset kirjandust lugema? Või on keelteoskus vajalik ainult välismaiselt tööandjalt uue luua küsimiseks?»
Kuidas on möödunud teie suvi aastal 2011?
Viisakas inimene vastab sellise küsimuse peale: «Tänan küsimast, suurepäraselt!« Ma olen õpetajate laps ja tahaks ikka viisakas olla, nii et – tänan küsimast! Tänavune suvi oli ilus ja päikeseline – just selline, nagu neid lapsepõlvest mäletatakse, aga ometigi on mul praegu niisugune tunne, et üks õige suvi võiks nüüd alles alata. Minu täiskasvanu-elus on suved ikka olnud parim kirjutamise aeg – just selliste asjade kirjutamise aeg, mis on kaua hingel kripeldanud ja mida keegi pole tellinud ega suunanud.
Lootsin, et jõuan valmis kirjutada oma lapsepõlveraamatu kolmanda osa, aga kahjuks ei jaksanud. See suvi kulus iseenda otsimisele ja sisemise tasakaalu leidmisele. Selles oli mulle suureks abiliseks väike tütretütar, kes saab septembris kaheaastaseks: tema seltsis on mõnus maailma avastada.
Kas suvi on kulgenud Eestis või viinud teid ka kaugemale?
Suve jooksul tegin ainult ühe kaugema sõidu – Moskva kirjandusfestivalile, mis kahjuks langes täpselt samale ajale, kui toimus naiste tantsupidu Jõgeval, nii et ma ei saanudki kuulda, kuidas kõlasid need vahetekstid, mis sai kirjutatud nende vahvate tantsude juurde.
{poolik}
Olin Moskvas üle enam kui kahekümne aasta ja ausalt öelda pabistasin päris kõvasti, sest festivalil esitlusele tulnud «Seltsimees lapse» dialoogid kajastasid
ausalt neid vestlusi, mida 50ndatel aastatel eesti peredes peeti ja mida ei anna võrrelda kunagiste nõukogulikult reibaste kiidulauludega – aga vastuvõtt oli ootamatult soe ja südamlik. Kirjanikel ju tavaliselt pole erilist tagasisidet lugejatega, seepärast olin ikka väga üllatunud, kui kohtumise lõpus tuli mitu noort Moskva daami autogrammi küsima – nemad mäletasid oma lapsepõlvelektüürist minu «Neitsi Maarja nelja päeva» ja «Kirju liblika suve» tõlkeid nii detailselt, et isegi tegelaste nimed olid meeles. See tegi tõesti südame soojaks! Olen sageli mõelnud, et kui poliitika lahutab inimesi, siis kirjandus hoopis liidab.
Millised kirjutised on teie arvutis hetkel pooleli ehk millised põnevad lood on sündimas meie pisikestele lugejatele?
Poolikuid töid on peale kolmanda «Seltsimees lapse» veel päris palju. Selliseid, millest pool on arvutis ja pool kuskil aju hallolluses. Vana hea sõber Ülle Meister pani ette, et teeksime koos paar raamatut mudilastele, ja see mõte mulle meeldib: pisikese Kridlu peal saan neid tekste katsetada samuti nagu kunagi oma lastele käsikirju ette lugedes: nemad on ju ausad kriitikud – kui ikka ajab haigutama, siis järelikult kipub igavaks minema.
Oma keskmise tütre Kirkega meeldib mulle ka koostööd teha – tema oli mul Kristiina-raamatu prototüübiks ja seepärast tuli tal selle raamatu kordustrüki kujundamine minu meelest väga lahedasti välja.
Pisikese loomavärsside-raamatu kirjutasin Ilon Wiklandi piltide juurde – ausalt öelda oleksin lapsepõlves vist õnnest lakke hüpanud, kui mulle oleks öeldud, et saan kunagi temaga koostööd teha!
Lisaks raamatutele sai vahepeal kirjutatud ka laulutekste Janno Põldma–
Heiki Ernitsa–Andrus Kivirähki muusikali libreto «Kosmonaut Lotte» jaoks, millele Priit Pajusaar praegu Vanemuise tellimusel muusikat kirjutab, ja koos noorima tütre Anna-Magdaleenaga sai tõlgitud tartlaste tarvis ka «Mary Poppins» – tema tõlkis dialoogid ja mina laulud. Nii et ei ole rahu siin Koerapaju mittetulundustalus!
Kui raske on kirjanikule aja planeerimine? Kui keeruline või lihtne on leida aega iseendale ja lähedastele?
See on minu jaoks väga valus küsimus. Olen mitmeid kordi andnud oma tütardele ja lähimatele sõpradele sõna, et enam niinimetatud ühiskondlikult kasuliku tööga nii laial rindel ei tegele ja püüan õppida rohkem ei ütlema. See juhtub siis, kui keel on vesti peal ja jõud täiesti otsas. Aga kui õnnestub ennast välja magada ja mõni töö läheb ka (vähemalt enda meelest) korda, siis lasen headel inimestel, kohtumistele kutsujatel ja žüriidesse värbajatel ennast jälle pehmeks rääkida. Aga see, et heade sõprade jaoks jääb üha vähem ja vähem aega, teeb tõesti meele kurvaks. Olen ses suhtes tüüpiline eestlane, et ei oska üldse korralikult puhata, vaid kasutan iga vaba hetke poolelijäänud tööde lõpetamiseks.
Olete kolme täiskasvanud tütre Kirke, Maarja ja Anna-Magdaleena ema. Kui palju on teie lastes ja lastelastes lugemispisikut? Kas nende tööd on samuti seotud kirjutamise ja loomisega?
Kõik kolm tütart on suured lugejad. Maarjaga, kes loeb ja ka tõlgib itaalia-, inglis- ja saksakeelset kirjandust vabalt, kuid saab hakkama ka prantsuse ja vene keelega, ei saa me keegi muidugi võistelda, aga elu ilma raamatuteta ei kujuta me keegi ette. Eks lapsed jäljenda maast-madalast seda, mida nende vanemad kodus teevad: isa eeskujul kirjutati pisikesest peast noodipaberile ka priskeid «kartuleid» ehk täisnoote. Maarja on lisaks
ooperilibretode tõlkimisele neid rohkesti ka ise kirjutanud – esimese, «Südame», tegid nad koos Kirkega isa jaoks. Muusikakooli haridus ei tule seejuures muidugi kahjuks.
Aga minu meelest on päris ükskõik, mis eriala lapsed tulevikus valivad: vaimsus algab ikka unejuttudest, milleks lihtsalt tuleb emal-isal aega leida. Raimo ei viitsinud «lastekaid» lugeda – tema võttis käsile ikka seiklusjutud, mis teda ennastki huvitasid, ja neidki kuulati samasuguse huviga kui minu loetud «Karupoeg Puhhi». Kuigi ilmselt tõid seiklus- ja ulmelood mudilastele kiiremini une silma.
Milliseks hindate Eesti laste lugemust? Kui uurida, mida pisikesed meelsasti loevad, on tavaline vastus – koomiksid. Kas ja kuidas peaks olukorda muutma?
Koomiksid on muidugi hea kerge meelelahutus! Kui me omal ajal koos Edgar Valteri ja Ene Hiiepuuga aabitsat tegime, siis kasutasime samuti siin-seal koomiksite juurde kuuluvaid «mullikesi» tegelaste suust kõlavate tekstide rõhutamiseks – see oli suurepäraseks toeks häälikute õppimisel. Minu meelest pole see ju halb, kui lapsed ka koomikseid vaatavad (keel ei paindu ütlema «loevad»), aga ainult nendega piirdudes jääb laste sõnavara vaeseks ja pealiskaudseks: ega ikka «pauh!», «põmm!» ja «ai-ai!» suuda ka mudilaste mõtteid ja tundevarjundeid väljendada. Juba tosin aastat tagasi kurtsid Lääne-
Euroopa ja ka Ameerika pedagoogid, et ainult koomikseid tarbivad lapsed (ja ka täiskasvanud, isegi õpetajad) ei oska enam jutustada ega sündmusi kirjeldada, oma tunnetest rääkimata… See aga tähendab, et üks oluline sild, mille tsivilisatsioon inimeste vahele on ehitanud, kipub murenema.
Olen seitseteist aastat ajakirja Hea Laps toimetades kokku puutunud väga paljude lastega, kelle jaoks nii lugemine kui ka kirjutamine on lahutamatu osa elust. Kõigist neist ei saa kirjanikke, näitlejaid ega teadlasi, kuid avara silmaringiga inimesed tulevad neist kindlasti. Ja mis peamine: nad on ise huvitavad inimesed ja nende elu on huvitav! Mul on olnud südantsoojendavaid kohtumisi kunagiste Hea Lapse kirjalastega, kellest on nüüdseks saanud magistrandid, doktorandid, ajakirjanikud, õpetajad – nii siin- kui sealpool Eesti piire. Ei usu, et nad väikesest peast koomiksitest mööda vaatasid või arvuti taha ei kippunud, aga ometi on raamatute maailm jäänud neile avatuks ja annab siiamaani tuge siin rahutus maailmas. Aga kõik algab lapsepõlvest, kodust, lasteaiast ja algkoolist. Loovuse säde on igas lapses olemas, seda on võimalik nii turgutada kui ka summutada…
Eesti elanik loeb keskmiselt kuus raamatut aastas, kuid vaatab iga päev telerit kolm tundi...
Ohoo! Päris põnev oleks teada, mida vaatamisväärset see «keskmine inimene» sealt telerist kolme tunni jagu leiab? Nali naljaks, eks statistika ole isevärki kunst: näiteks nõukogudeaegsed statistikud teatasid, et iga Nõukogude inimene tarbib aastas 200 grammi kohviube: ühte patta pandi mitmemiljonilised inimrühmad, kes hommikust õhtuni teepiaali peos hoidsid ja kohviube uneski näha ei tahtnud, ning meiesugused Baltikumi «kohvilähkrid». Nõnda me siin siis pidevalt kohvisabas seisimegi, et statistiliselt ette nähtud paarisadat grammi kätte saada. Eks ka lugemisstatistikud ole ühte patta pannud nii suured raamatusõbrad kui ka need, kellel pole sestpeale, kui pangaraamatud -kaartidega asendati, enam ainsagi raamatuga pistmist.
Aga tegelikult pole see number kuus sugugi halb näitaja: küllap võivad ka kuus raamatut kellegi aastale värvi ja mõtlemisainet anda! Mõnda neist võib ju lugeda mitu korda järjest!
Kui palju leiab üks tegus ja armas kirjanik ise lugemiseks aega? Milliseid raamatuid naudite?
Lasteajakirja toimetajana loen viimasel ajal väga palju lastekirjandust – ja tõeliselt häid raamatuid ilmub rohkesti. Aga aeg-ajalt, eriti pärast rohketes žüriides sadade armsate lapsemeelsete tööde lugemist, tuleb tahtmine mõnda aega ainult täiskasvanute maailmas elada.
Eesti kirjandusest lugesin viimati Andrei Hvostovi «Sillamäe passiooni» ja Harri Jõgisalu memuaariraamatut «Grand Marinast Kadriorgu».
Kurb küll, et toimetamiskultuur on meie mail sattunud allakäigutrepile, aga mälestuste puhul on kõige olulisem siiski isiksus, kes lugejaga ausalt ja siiralt oma elamusi jagab. Luuleelamustest suurim on minu jaoks tänavu olnud poola poeedi Tadeusz Ró?ewiczi «Valitud luuletused» Hendrik Lindepuu tõlkes.
