«Suhtest vaba olla ja keskkonda vahetada on väga värskendav,» ütleb Eesti armastatumaid naisi, lauljatar Lenna Kuurmaa. Mehi ta enda kõrvale ei otsi — head inimesed leidvat tee neiu juurde ise.
Lenna (25) töögraafik on hullumeelne — Vähiliidu Elvise heategevuskontserdilt saab ta tulema kell üks öösel, aga järgmisel hommikul on ta juba kell üheksa platsis, et osaleda Kroonika fotosessioonil. «Väsinud,» tuleb Lennal üle huulte.
Praegu on metsikult popp raamat «Söö, palveta, armasta», mis julgustab naisi end avastama ja ise hakkama saama — alles siis tulevat õige armastus. Kuidas tunned end sina, suhtest vaba olles?
Suhtest vaba olla ja keskkonda vahetada on väga värskendav. Nagu seal raamatus ja filmis — peaosatäitja käis aasta mööda maailma rändamas ja puhastumas. Ka mina teen pisteliselt selliseid reise, olenevalt võimalustest. Viimati käisin üksi Indias ja Aafrikas. Sellised eemalolekud annavad mõtlemisaega ja maandavad pingeid, mis igapäevaeluga kaasa kipuvad tulema. Koju naasta on alati kõige parem, ja eriliselt hea on tulla uue energia ja värske mõtlemisega. Ja seda tahan lisada, et isegi olles suhtes, arvan, et nii naised kui mehed ei pea otsima tähtpäeva, et endale midagi toredat mõnikord lubada. Elamiseks peab aega võtma. Reisida ja üksi olla on vahel väga tarvis.
{poolik}
Kuidas näeks välja sinu tulevase pere ideaal?
Kuna olen väga iseseisev inimene, siis vajan enda ümber ruumi ja vabadust. Isegi kui mul seda vaja ei ole, peab see olemas olema. Klassikalisest peremudelist ei tasu minu puhul rääkida, mu elustiil ei võimaldaks seda. Milline see mudel olema saab, ei tea... Eks see süsteem tuleb aja jooksul välja nuputada.
Sul läheb järjest paremini — sinust on paari aastaga saanud Eesti nõutuim naisartist. Mida pead oma edu võtmeks?
Ma usun, et meil kõigil on oma eesmärk siin ilmas, missioon. On midagi, mida tehes me saame luua parema elu enda ümber, teistesse ilu ja rõõmu tuua. Selle äratundmine võib aega võtta. Olen alati usaldanud oma sisetunnet, sisemist häält, mis juhib. Ja nii ma sellesse ajahetke sellisena välja jõudnud olen...
Järjekindlus, usk ja usaldus endasse ja enda otsustesse, ausus, siirus, armastus ja ilu meie ümber — need on olulised märksõnad.
Kuidas sa 26. septembril oma 25. sünnipäeva pidasid?
26nda hommikul äratas mind unest isa kõne. Selle peale ma tegelikult veel silmi päris lahti ei teinud, sest eelneval õhtul olid pidustused. Õnnesoovijaid oli palju. Pidutsesime väikeses sõpraderingis. Õigemini parajas — kõik kõige olulisemad olid kohal.
Meesõnnitlejaid oli kindlasti rohkem kui naisi. Kuidas pidasid sind meeles näiteks Andres Lõo, Artur Talvik? Kui tihedalt sa nendega suhtled?
Eks nende projektidega nii ongi, et kui need läbi saavad, naasevad kõik tegelased tagasi oma tavalise elu juurde. Ja väga tihti paljude inimestega enam teed kokku ei juhtugi. Arturiga on mind muusika ühendanud ka pärast saadet.
Ilmselt oled sa seda tüüpi, kes on plikast peale saanud paremini läbi poistega kui «sõbrannatanud»?
Nii, jah.
Sa oled enda poole võitnud eesti popkultuuri kõige intellektuaalsemad mehed, nagu Mihkel Raud ja Vaiko Eplik. Oled duetti laulnud Tanel Padariga, värskes Anne & Stiilis pakud Aasia toitu koos Jaanus Rohumaaga… Kuidas sa sellise raskekahurväe enda kõrvale oled leidnud?
Ma pole otsinud. Inimesed on kuidagi ise üksteist leidnud. Loomulikku teed pidi ja ausalt. Jällegi puhas sisetunde küsimus, tunnetada sümpaatiat. Kõigiga seda ei teki, kõigiga ei ole tore vestelda. Pigem vähestega. Enamikuga nendest nimedest seob mind eelkõige muusika. Aga mul on hea meel, et olen saanud sõbraks väga inspireerivate ja huvitavate inimestega ka teistest eluvaldkondadest, kellelt mul on palju õppida ja kellega meeleldi oma armastust muusika vastu jagan. Ma loodan, et olen suutnud pakkuda ka neile väärikat seltskonda ja toredaid hetki.
Kuidas koostöö leidmine Eestis toimib: tuleb seltskonnas liikuda ja hea kaaslasena õigete inimestega pidu pidada?
Pidutsemise käigus pole minule ühtegi tõsist tööpakkumist tehtud. Ideid lendab ikka õhus, kui palju loomeinimesi ühte ruumi kokku satub. Aga tavaliselt saadakse kokku pühapäeviti kohvikus, kui midagi tööalast arutada on. Arvan, et peab olema aus, ja õiged inimesed leiavad su ise üles, kui sa selleks valmis oled.
Marten Kuningas lootis väga koostööle oma eeskuju Vaiko Eplikuga. Tema aga kirjutas sulle «Raspuntseli», pluss terve albumitäie laule… Kuidas te Vaikoga teineteist välja valisite? Kindlasti oli sul teisigi lugudepakkujaid?
Oli mitmeid, jah... Ja nii ka see pikk periood möödus, mitu aastat, otsides seda õiget tunnet. Tegin kõike kaasa, et selekteerida, mis on minu ja mis mitte. Mida võtta, mida jätta. Päris õige tunne tuli koos Vaikoga. Uskusin selle koostöö tulemusse juba enne, kui midagi olemas oli... Ja plaat sai hea!
Kas järgmine plaat tuleb Eplikuga või tahad selle teha teise käekirja ja kellegi teisega?
Tahan kindlasti Vaikoga edasi toimetada. Ma tahan oma saundi hoida, sest see meeldib mulle. Väga lihtne. Uue plaadiga pole kiiret, sellepärast jätaks need jutud tulevikku.
Päris oma kirjutatud lauludega plaaditäit ei plaani?
Plaaditäit veel kindlasti mitte. Kui saaksin ühega nii hakkama, et olen rahul, oleks juba väga suur areng. (Naerab.) Annan endast parima. Järgmisel plaadil püüan selle ülesande täita.
Tegid väga veenva näitlejadebüüdi filmis «Kuhu põgenevad hinged». Milliseid külgi Mayas said sa mängida enda elu pealt?
Oh, see oli kõik nii ammu! Eks ma enamus emotsioone püüdsin mängida oma elu pealt või siis tekitada olukorda, kuidas mina käituksin või tunneksin ennast, kui minuga peaks midagi sellist juhtuma. Püüdsin ette kujutada, kuidas päriselt oleks.
On sul olnud huvi satanismi vastu? Mille sõltlane sa oled olnud?
Satanism on mulle kauge. FB ehk Facebook on uus sõltuvus. Jubee! Hahhaa!
Olid sa oma vanematele kerge laps?
Usun, et olin!
Millega sa filmi «Kuhu põgenevad hinged» re- žissöörile Rainer Sarnetile ära tõestasid, et sina oled see õige?
Ega ma täpselt tea, millega teda veensin. Meenutan ise tagantjärele, et läksin sinna, ikka päris suur saps sees, ei teadnud üldse, mida oodata ja mida tegema peab. Ja üleüldse — õudus ja kaos! Aga surusin hirmu alla ja olin valmis kõigeks.
Hiljem käisid kolm kuud Ameerikas näitlemist õppimas. Mida olulist sa sealt Eestisse kaasa võtsid?
Teadmise, et minu koht on Eestis! Ja et ma olen hingelt läbi ja lõhki laulja, muusik. Teatrikool oli muidu tore, see etapp, rännak oli väga oluline, edasiviiv samm järgmise väga olulise äratundmiseni.
Nimeta mõni filmitegelane, keda vaadates oled tundnud, et oi, kuidas oleks tahtnud seda ise mängida?
Ma ühtegi konkreetset ei nimetaks. Küll aga olen alati tahtnud mängida kaasa suures ja dramaatilises armastusloos.
Millist seriaali sa kodus vahele ei jäta?
Ma ei vaata televiisorit üldse. Filme vaatan laptopist.
Miks sind ikka veel tantsusaates pole? Kutsutud on kindlasti, iga kord…
(Naerab.) Peaaegu iga kord, jah. Tantsusaates pole seni osalenud, sest ajagraafikud pole klappinud ja teisi südamelähedasemaid toimetusi on käsil olnud. Tantsuoskus oleks muidu kindlasti teretulnud.
Oled harjunud võitma ega kipu sinna, kus pole kindel, et sa klassi parim oled?
Vastupidi, ma ei ole harjunud võitma. Küll aga pole ma end kunagi päris kaotajana tundnud. Igas kaotuses leian ma vaimselt mingi võidu enda jaoks.
Millal sa viimati lahinal nutsid?
Hm... Nutnud pole ma juba päris kaua.
Kui tihti külastad Lindakivi keskust, mida juhatab su kaaslane Vanilla Ninjast Katrin Siska?
Ma ei ole Lasnamäe inimene, pole kunagi sattunud käima.
Aga Piret Järvisel oled majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis tema tööpostil külas käinud?
Seal vist külas ei käida. Küll aga kohtume mõnikord kohvikus, et juttu puhuda.
Kirjelda oma elu suurimat tähesära hetke. Ilmselt Ninjade perioodist — kui sind sõna otseses mõttes kanti kätel kui superstaari?
No selline illusioonne eufooria tekitati Eurovisioonil Kiievis. Kogu riik ikka toetab ja austab oma esindajat, ja seda on tunda ja teada ju ka meie endi
eurolaulikute pealt. Meie mõjusime Vanilla Ninjaga Šveitsile samamoodi nagu Maarja-Liis ja Ivo Eestile.
Esiviiul Maarja Kivi bändist lahkumisest sai ka ilmselt vesi sinu veskile. Siis said end täiel määral maksma panna?
See oli pigem ikka väga traagiline ja raske sündmus meile.
Sa said rahvusvahelise kuulsuse maigu kähku kätte. Kui suur oli hirm tipust unustusse kukkuda, nagu see tänapäeval popmaailmas kähku käib?
Teadlikku hirmu ei olnud üldse millegi ees. Oli tahe ja ind, et rassida.
Mõtled sa solistina rahvusvahelisele läbilöögile, või oled rahul number ühe staatusega Eestis?
Ma olen rahul seal, kus ma olen. Edasi — seda näeb homme...
Aga vajalikud Saksa telefoninumbrid on sul telefonis sõrmeulatuses?
Ei ole. Need on kusagil olemas, aga mitte aktuaalsed hetkel.
Neid, kes sind oma sõpradeks peavad, on kindlasti palju, aga palju on neid, keda sina oma sõpradeks pead?
Parasjagu.
