Võluv näitlejanna Liis Haab hullutab eestlasi sarjas «Pilvede all», kuid ükski pealinna teater teda ei tahtnud. Lavaka lõpetamise järel võttis Liisi ära Rakvere Teater — ja noor abielunaine, üritades veeta iga vaba hetke oma mehega, käib tööl saja kilomeetri taha.

Võiks arvata, et sina, ilus blond tüdruk, kes sa mängid menukas telesarjas, tahad pealinna püünele. Miks Rakvere?

Ma ei saanud mujalt pakkumisi, Rakverest aga pakuti väga ahvatlevaid rolle. Esimese tööna tegin kaasa Shakes-peare’i «Tormis», kus mängisin Mirandat. Tüki lavastas Hendrik Toompere juunior, kes oli lavakoolis meie kursuse juhendaja. See oli hea üleminek koolist n-ö päris ellu, oma õpetaja ja nelja kursusekaaslase abiga. Nüüd teeme jälle samade kursusekaaslastega tükki. Seekord lavastab üks meie endi hulgast — noor ja andekas Kertu Moppel ning noorele kaardiväele, nagu Rakvere vanad olijad meid nimetavad, on lisaks Tiina Mälberg. Mul on hea meel, et just tema. Ta on väga siiras ja asjalik inimene, tema kogemused kuluvad meile marjaks ära.

Kuidas su elu Rakveres välja näeb?

Lauri (kursusevend Kaldoja – toim.) üllatus küll esimesel nädalal Rakveres, et kus on kõik inimesed, et miks nad tänavale ei tule, et neid näha saaks. Ma olen väikelinnast (Jõhvist – toim.) ega üllatunud liialt. Mõnda äratundmishetke olen Rakveres näinud, kus jäädakse mulle pikemalt otsa vaatama, aga tegelikult elan Tallinnas, sõidan siia vaid tööle.

Sa tundud olevat hirmuäratav naisterahvas. Sellist õelalt kavalat pilku, mida teha oskad, nägin viimati sarjas «Ka rikkad nutavad». Sa mängid etenduses «Kunstveri ja -pisarad», mis on kirjutatud selle sarja põhjal, naiivset ja pöörast peaosalist. Millised on teie ühised jooned?

Tegemist on pigem mitte-narratiivse teatriga. Jälgime küll ühte loo joonist, kuid tegelikult päris üks-ühele me seda muinasjuttu ei jutusta. Seega ei ole mul läbivat karakterit. On Veronica Castro, täpsemalt tema tegelaskuju seriaalist «Ka rikkad nutavad» ning minu ja Kertu Moppeli alter ego ja kogu trupi ühisfantaasia. Mängime läbi need asjad, mis takistavad elul olemast muinasjutt. Muinasjutus on struktuur väga paigas, õigel ajal on kulminatsioon, peategelase ümber keerleb kogu maailm, ta saab kannatada, rõõmustada ja alati kõige kirevamates toonides. Päris elus olen mina peategelane, sarnaselt iga inimesega. See ongi ühine joon minul ja minu tegelaskujul.

Igal inimesel on vajadus suure kire järele — nii räägib «Kunstveri ja -pisarad». Mis on sinu suur kirg?

Minu pere, minu kodu ja miks mitte ka teater.


Milline on tõeline prints mitte ainult muinasjutulises lavastuses, vaid ka põhjamaises tõeluses?

Minu abikaasa.
{poolik}