Saatest «Eesti otsib superstaari» lauljana rohelise tee püünele võitnud Liis Lemsalu ootab meeshingelt enda kõrval ennekõike loomingulisust. Realistid talle väga ei meeldi! «Nad ajavad mind veidike endast välja,» sõnab Liis.

Enam kui pooleteise aasta eest oli Liis Lemsalu (19) täiesti tavaline Nõmme Gümnaasiumi humanitaarklassi tüdruk – pigem teati tema isa, endist tippjalgpallurit Marek Lemsalu (39). Täna seisab Liisil ees veel vaid õige pisut ajugümnastikat – riiklikud eksamid nagu inglise keel, eesti keel, ühiskonnaõpetus ja geograafia on juba helge minevik, üks 5 tuleks vormistada veel ainult muusikaajaloos. Suure vabanemise suve juhatab Liis sisse suurema ülesastumisega Rabarockil juuni keskel. Teeb lausa kadedaks – seejärel ootavad teda ettevõtmised Prantsusmaal ja Londonis!

Kuidas lõpueksamid on läinud? Kõik puha viied?

Tead, ma ei tea... 20. juunil on lõpetamine ja mõni aeg enne seda selguvad ka tulemused. Kui hakkasin enne eksameid materjale üle vaatama, ütles ka isa, et kui keskkool on kolm aastat, siis sina pole seal käinud pool sellest ajast. Ma ju veel kümnenda klassi käisin normaalselt koolis, aga üheteistkümnendast hakkas see superstaarisaate jant pihta – ja nüüd tänu saatevõidule on kuni kaheteistkümnenda klassini see selline elu, kus on oldud stuudios ja esinetud, ka kestnud. Väga raske oli, iseäranis superstaarisaate ajal, kui su alateadvuses keerles küsimus, kes on järgmine saatest väljakukkuja – samal ajal peaksid ju tegelema ka koolitükkidega. Mida sai ka tehtud. Seega nüüd, kus mu klassiõed ja -vennad hakkasid kõiki materjale enne eksameid kordama, nägin mina mingeid asju põhimõtteliselt alles esimest korda. Ja kui sa hakkad läbi võtma kolme aasta asju, siis nii palju materjali ei kinnistu nii kiiresti. Mulle, kes ma ei ole ka suurt oma mälu treeninud, oli see päris keeruline.

{poolik}
Kuidas õpetajad sinu puudumistesse suhtusid?

Väga okeid on olnud – ikka väga okeid! Ma olen ka alati ära seletanud, miks ma puudun – et ma ei lähe niisama kuhugi parki jalutama. Sest see oleks oma lollus, kui ma ka niisama oleksin puudunud. Siis tulnuks mulle veelgi rohkem koormust õlgadele – üritasin ikka nii palju ära teha, kui sain. Viimastel nädalatel andsin niimoodi tuld, et ise ka üllatusin – tegin iga päev kaks tööd järele. Aga nagu näha, istun praegu siin, mul on asjad tehtud ja... läks hästi. (Liisi näole ilmub päikeseline naeratus) Ja kohe tuleb kooli lõpu järel ka palju rohkem vaba aega ja ma olen selle üle nii õnnelik!


Muidugi on tulemas kõva lõpupidu klassiga, aga kui see kõrvale jätta, siis mida sa esimese asjana vabanemise tuhinas teed?

(Muigab) Ma ei teagi, kas saan lõpupeole minna – see toimub Prangli saarel, aga mul on järgmisel päeval Pärnus esinemine Watergate’il ja ööklubis Sugar. Ma ei ole kindel, kas saan saarelt tulema. Samas olen nii tunnetuslik inimene, et kui praegu tunnen, et ei lähe Pranglile, siis viimasel hetkel võib-olla tunnen, et annan endast kõik, et sinna saada – kas või ujun sinna! See oli nüüd metafoor, aga – kõike võib juhtuda.


Sinust on räägitud tõepoolest kui ootamatust ja emotsionaalsest tüübist – milles see väljendub?

Ega ma kõike muidugi ka välja ei näita, sest mingi kontroll peab ikkagi olema, aga ma ei hoia end tagasi, kui tahan kellelegi öelda kas või seda, et sa oled tõesti tore inimene! Hiljuti kirjutasin... puhtal valul loo. Ahastus oli hinges. Siis küll tundsin, et nüüd on vaja! Mis iganes sealt tuleb, pean end välja valama! Ja see ongi minu viis. Igal inimesel on oma meetodid, mõni läheb jooksma, mõned saavad sõpradega kokku, et rääkida.


Mis siis juhtus?

(Paus.) Mul suri hiljuti vanaisa ära... ja enne seda oli ta pikalt, pool aastat haiglas intensiivis. Käisime teda külastamas ja siis... (Liisi silmad valguvad vett täis) mul hakkab praegu ka kurb... (Kogub ennast viivu, naeratab) Ma ei tea, kuidas ma siis veel laulan seda laulu?! Noh, ühesõnaga... (pikem paus).

(Vaatab lõpuks otsa.) Noh, haaa, see tõmbas nüüd sinu ka kinni või? Aga see on nii loomulik, et sellised asjad ajendavad kirjutama. Kui vaatame kas või ajalukku, kuidas kunstnikud on saanud inspiratsiooni, kuidas kas või Van Gogh maalis enda autoportree – see oli ka paljuski valust tingitud. Mulle ei meenu täpselt see põhjus, kas tal oli naine, kes teda ei tahtnud, või oli see naine prostituut... Igal juhul see naine põhjustas talle valu. Tavaliselt põhjustavadki valu teised inimesed, ja kui see inimene on sulle veel lähedane ja oluline, on see eriti jõhker valu.


Näed seda lugu uuel plaadil, on tal ka nimi olemas?

Lugu on praegu veel nimetu. Samas sõnad on olemas – need tulid iseenesest. Ja see on minu arvates ka õige variant, kuidas kirjutada, mitte punnitades. Ma arvan, et see lugu tuleb uuele plaadile, mille kallal me tsipa juba töötame. See ei ole ainult minus kinni, minul on küll veel ainult üks eksam ees, aga neid teevad konservatooriumis ka meie bändi poisid – tuleb leida aeg, mil kõigil on rahulik. Ma leian, et ei olegi vaja kogu aeg rahmeldada nii rämedalt! Kui vaadata sellist artisti nagu Jesse J, kes on praegu väga aktuaalne, tegev kuus-seitse aastat – ta tegi oma esimest plaati viis-kuus aastat! Ja siin on sihuke rahmeldamine, kogu aeg üks tagantutsitamine, aegadega takka tagumine, et mitte pildilt kaduda! See on tobe, sest sellise rahmeldamise käigus võivad tulla ka sellised asjad, millest hiljem mõtled, et oleks võinud teha neid palju paremini.


Sul on üle viie esinemise kuus. Tunned sa end ka juba selles osas iseseisvamana, et sul on nüüd ka korralik sissetulek?

See ongi tegelikult see vahe, et ma nüüd teenin täitsa ise! Ja see on selline mõnus, kindel tunne. Väiksena ma pelgasin vanematelt raha küsida. Kui küsisin, võtsin ennast enne ikka nii kokku, et... pidin selleks tõesti kuskilt julgust ammutama, et üldse küsida. Ja mitte sellepärast, et ei oleks saanud, vaid sellepärast, et mul oligi lihtsalt nii raske küsida – jokutasin sellega alati viimase hetkeni. Raha laenamine võrdub mulle vaat et surmaga... ma pean selleks vist tõesti enne pikalt nälgima, või ma ei tea, mida tegema, et laenata! Noh, ega see nüüd nii hull ka ei ole, aga... Aga see on tõesti nii hea tunne, et teenid ise, saad seda ise teha. Ma ju sündisin siia maailma ka üksi – pidin sellega ise hakkama saama. No vanemate toetus oli seejuures muidugi ka, aga ikkagi!


Mida sa endale oma esimese, superstaarisaate järgse esinemise eest laekunud tasust lubasid?

Ma ei olegi endale midagi erilist lubanud, kui et ainult poes käinud ja riideid ostnud. See on ju ka nii tüüpiline, seda teevad ju kõik inimesed, kui selleks on vajadus. Reisil ei ole ka nagu käinud. Aga ma ei ütleks, et oleksin tohutu koguja. Lihtsalt ei ole tekkinud ahvatlusi – ei ole poelettidel midagi nii väga, mida oleksin tahtnud. Ehk olen nüüd rohkem käinud lihtsalt väljas söömas. Mulle meeldib hea toit. Kui varem sõid kodus kõhu täis, tulid linna, vaatasid ringi ja läksid koju tagasi, ning sõid jälle seal, siis nüüd astun täna kuhugi sisse, söön väljas. Võib-olla see on tobe, aga lihtsalt see ongi muutunud – mulle meeldib nautida erinevaid toite ja kooke ja torte. Mõnus... F-hoones on alati väga head toidud olnud! Mustas Puudlis oli kunagi minu lemmikpannkook, aga nüüd nad võtsid selle menüüst millegipärast maha.


Eks ole, nad võiksid selle ennistada ja nimetada Liis Lemsalu lemmikpannkoogiks...

(Naerab.) Jaa, seal oli üks selline sinihallitusjuustupannkook. Ma ei tea, miks nad selle maha võtsid – kõik ostsid seda! (Muigab) Või äkki ainult mina, ma ei tea – hahahaa!


Sina muudkui ostsid ja sulle tundus, et kõik ostavad – mina ja maailm!

(Muigab) Mhmm. See tundus tõesti lihtsalt nii! Või ma ei tea, igal juhul kõik, kes sõid, ütlesid, et see on nii-ii hea.


Sind on seostatud bändikaaslase Renee Puuraga. Kui lähedased te siis olete?

(Keelitavalt) Ole hea, pane sinna vastuseks lihtsalt kolm punkti – punkt, punkt, punkt.


Kuidas suhtud tihedasse partnerite vahetamisse – noored peavadki kogemusi ammutama?

Kogemusi... Sa lihtsalt ei ole leidnud seda õiget, ma arvan. See oleneb ka inimesest ja tema mõttemaailmast – alfaisastel, mul on selline mulje, on lausa vaja rohkelt vallutusi! See on nagu nende viis näidata, kui palju nad on saavutanud. Aga mis saavutus see tegelikult on? Ma ei tea, kas nii mõtlen ainult mina, aga üldiselt olen ka oma tutvusringkonnas aru saanud, et naised ei vaata selle peale hästi – kui oled paljudega olnud, hästi palju vallutanud. Hästi palju teinud füüsiliselt. Mida see annab? Võib-olla oled natuke parem magamistoas, aga kui su mõistus on seejuures ikkagi staatiline, kogu aeg ühe koha peal, aga ikka vallutad edasi, siis millest ma sellise mehega üldse räägin – tema naistest, kelle ta on vallutanud?! Ma ei olegi sellest päris täpselt aru saanud. Vaatasin mõne päeva eest Eddie Murphy stand-up comedy’t, kus ta rääkis üldiselt naistest, meestest, kuidas naised tahavad abielluda, saada pool mehe rahast – pool, pool, pool kõigest! Ja siis ta palus tõsta käe naistel, kes on olnud truu oma mehele. Terve saal tõstis käed. Niisamuti mehed. Murphy ütles, et kuulge, ärge hakake! Ta väljendas seda muidugi palju ropumalt, aga – no ühe sõnaga – ta leidis, et see ei ole võimalik! Ja ka seda, et naised, sorry, see on tegelikult meeste asi, ainult mehed saavad sellest aru, sest see on ennekõike meeste instinkt – vallutada. Aga samas, kui sul on olemas naine, kellest sa arvatavasti paremat ei saa, siis miks sa ikka jahid mingisugust... et mis see nagu on?


Miks sa arvad, et paremat ei saa?

Välimuselt parema võib muidugi saada. Aga see vaimne ja füüsiline suhe – kui see on sul ühe inimesega juba tekkinud, ei teki nii lihtsalt teist. Seda enam, et sa kõigi inimestega ju ei klapi. Mehed, kes mulle väliselt meeldivad, ma vaatan neid ja leian, et noh, tõesti ilusad mehed – aga ma ei tea ju, milline ta päriselt on. Ja kui ma temaga päriselt kokku saan ja hakkan rääkima, ja seda klappi ei teki, siis minul on kohe see, et... (teeb käega tõrjuva liigutuse) ei, ei, ja kaob ka see eelmine ehk esimene tunne, mis mul tekkis enne temaga suhtlemist. Niisiis ma ei saagi aru, kas see ongi siis tõesti selline meeste instinkt või... Mehed on öelnud, et me ei oska seda ise ka seletada... Aga see olevat siiski meeste asi!


On ka naisi, kes võtavad mehi rajalt maha ja – lähevad pärast edasi.

Jajaa... Ma ei tunne enda tutvusringkonnas mitte ühtki sellist naist. Nojah, võib-olla see on siis ka mingisugune elustiil, millest ma ei saa väga aru.


Sa andsid mõista, et sina ei usu armumisse esimesest silmapilgust?

Siin on vahe. Ma võin küll armuda esimesest silmapilgust, aga see mis järgneb sellele – see armumine võib ruttu kaduda. Armumine on hetketunne, aga armastus on püsiv, see on tunne, mida sa tajud kogu aeg oma südames, see on kogu aeg sinuga – austus ja tahe olla koos teise inimesega. Armumine tähendab minu jaoks seda, et sulle meeldib nii-öelda see kest, sa tunned, et oh, see on ehk midagi mulle sobivat.


On sul mingisugune nipp või testteema, mille järgi mõikad, kas klapid kellegagi või mitte?

Minul mingit nippi ei ole, ma lihtsalt tajun seda. Võib-olla mõningatel naistel on see special küsimus? Ühel sõbrannal vist tegelikult oligi... (Muigab) Mina olen vahest teinud oma sõprade peal sellist testi, et küsin, mis värvi mu silmad on, ja siis keeran pea ruttu kõrvale – aga see on niisama for fun.

Aga võib-olla tõesti mõningatel naistel siiski on? Võib-olla see tuleb vanusega. Kui oled juba vanem naine ja sul on vaja meest, kellel oleks kodu, kes võtaks sind toetada ja kellel on kõik need asjad olemas, mille vastu inimene ikka tunneb huvi – et kas sul on töökoht jne. Need on sellised ellujäämisküsimused mingis mõttes.


Mida sa üldse hindad teises pooles?

Loomingulisust, minul on vaja loomingulist inimest. Mulle väga ei meeldi realistlikud inimesed – nad ajavad mind veidike endast välja. Sest kui inimesel on seetõttu ka piiratud maailmavaade, siis... Inimesed on targad erinevat moodi – ühed on need, kes loevad raamatust fakte, mis jäävad neile meelde ja mida nad suudavad oma jutu käigus ette kanda. Minul tekib siis alati küsimus, et kuhu jääb sinu enda arvamus sellest kõigest? Okei, võib-olla avaldad nende faktide abil ka enda arvamust, aga tihti olen seltskondades kogenud seda, et inimesed lihtsalt lajatavad fakte. Kui küsin, milline on sinu suhestumine sellega, et mis sa arvad, kas see ongi nii nagu kirjutatakse, siis vastatakse, et noh, ma lugesin seda, ja ma arvan, et see on nii.

Mulle meeldivad veidi religiooniga seotud raamatud. Olen lugenud dalai-laamaga seotud asju, kus ei esitata konkreetseid fakte, vaid näpunäiteid, kuidas mingis situatsioonis on tema arvates õige toimida. Samas on see igal juhul hea, et inimesed loevad, sest siis avardub ka maailmavaade. Kui ainult liiga palju ei oldaks kinni selles, mida loetakse – et nii kõik ongi.


Mainisid enne alfaisaseid, kindlasti oled sinagi osutunud mõnele neist väljakutseks. Kuidas sind on üritatud võrgutada?

Hahahaa... Mulle näiteks kirjutati kord hästi pikk kiri, millega käis kaasas hästi suur karu. Kirjal oli veel numbergi all. Kõike oli detailselt kirjeldatud, mida tuntakse, lõpuks kutsuti kohvile ja... Ma olen vist liiga palju spioonifilme vaadanud, sest hakkasin kartma, et äkki on karus kaamerad sees – alateadvus hakkas lihtsalt niimoodi tööle! No sa lihtsalt ei tea, kust see saadetis on tulnud – ikka täiesti lollusi hakkasin mõtlema. Paar minutit mõtlesin enda peas täielikku pahna ja siis rahustasin end maha, et Liis, see on täiesti tavaline karu! Lihtsalt inimene on näidanud minu vastu oma kiindumust välja. Kui tore! (Naerab) Aga ma katsusin selle karu ikkagi muidugi läbi...

Mulle näiteks ei meeldi, kui lähenetakse pealetükkivalt ja kui ollakse ka purjus. Et õujee, kuule, sa oled see Lemsalu vä? (Muigab) Kurat, ma tean, kes ma olen, sa ei pea tulema mulle seda ütlema!

Ja siis ei meeldi mulle, kui liiga palju komplimente tehakse. Ma saan aru, kui esinemine meeldis, aga kui minnakse veel eufooriasse, et ooo, aaaa (tõstab käed)! Ma saan ka sellest aru, kui oled kaine, ja siis räägid, aga kui oled purjus ja hakkad rääkima mingeid maid ja ilmu kokku – mul käib kohe klõps, et tore, aga... ma arvan, et see on lihtsalt rohkem jook, mis inimeses räägib.


Võid meenutada mõnd värvikamat kogemust austajaga?

Mulle tundub, et üks fänn tuli mulle lausa ukse taha! Läksin koeraga välja, ja nägin, et keegi istub maja lähedal – suur ja noor atleetlik mees. Sellise blondi peaga, jättis surfari mulje. Kui ta mind nägi, ütles tšau, ja selgus, et olime justkui Facebookis rääkinud. Ma ei tea, kust ta teadis, kus ma elan, aga ta ütles, et oli in the neighborhood (naabruses) ja astus siis ka minu juurest läbi... Tead, ikka tekkis kerge hirm, et kas see on nüüd tõsi või tuli ta spetsiaalselt minu pärast – ta oli ju mu kodu ees. Ma elan raba kõrval. Ta ütles, et käis seal pildistamas. Ja siis pakkus kooki, prantsuse šokolaadikooki – see oli väga hea! Tegelikult tore inimene, aga – selline imelik juhus trehvamiseks. Selliseid juhuseid on siin elus nii harva, et esimene mõte oli ikka see, et äkki tahetakse sind kuhugi ära viia...


Mis iganes, arusaadav, muidugi.

Aga ta oli väga tore. Pealegi olid mul vanemad kodus, isa tuli ka parasjagu töölt. Vaatas eemalt, et mis toimub, aga läks ikkagi üles ära – siis oli mul ka selline hea tunne sees, et isal on kontroll, ta nägi ka nüüd kedagi, keda ta varem polnud näinud. No isa on mul nii tšill, ta on nii rahulik, et...


Mis on sind selle suure õppimise ja muusika kõrval viimasel ajal paelunud?

Hmm... Ma olen nautinud persoonilugusid. Lugesin hiljuti Andres Mustonenist (vanamuusikaansambli Hortus Musicus liider), ja mul kohe tekkis selline efekt – vau, vau – milline inimene, ja veel eestlane! Mulle kuidagi väga meeldis tema maailmapilt. See ongi minu jaoks ka kõige tähtsam, kui minu maailmapilt ühtib kellegi teise omaga, tunnen kohe mingisugust seost – ja et ta on võib-olla selline inimene, kes suudaks ka mulle midagi anda. Ta on ka niivõrd palju vanem, et kui ma temaga räägiks, saaksin palju targemaks. Kui mind paelub inimese mõtlemine, paelub ka juba inimene ise. Samuti lugesin Imre Kose kohta – teadsin, et ta on kokk, õppinud, toimetanud välismaal, teinud Vertigo, aga... Kui lugesin intervjuud ja tema mõtteid, mõtlesin, et huvitav – kas ta on tõesti selline inimene? Silmad avanevad... (juttu rebestab ühtäkki Liisi iPhone, mis ei helise, vaid röhitseb sissetuleva kõne peale justkui rohelised põrsad mängus Angry Birds).


Suveplaanid on tehtud?

Juulis lähen seoses ühe saatega Lõuna-Prantsusmaale. Ja siis Londonisse olümpiale, seoses Egiptuse kettaheitjast Omar El Ghazalyst valmiva filmiga «I’am Egyptian» (Liis mängib filmis kettaheitja eestlannast pruuti). Praegu tuli filmi treiler välja – ja ma olen sellega superrahul. Film valmis ei ole, mingid stseenid filmitakse Londonis.