Liisale ei meeldi, kui rõhutatakse, et ta on üksikema. „Minu minapilt ei ole seotud sellega, et kasvatan oma lapsi üksi. Teen asju, mis mulle meeldivad, ja elu on mind nendega tugevasti õnnistanud. Mul on pere, kellega naudin koosolemist. Iga päev laste kasvamist näha on suur õnnistus. Kui mingil hetkel lisandub miskit veel, on see kingitus. Ma ei tunne end üksikuna. Hindan iseseisvust nii kõrgelt, et ma ei ole valmis täitma traditsioonilist naiserolli, mille puhul minu soov tähendab kõige vähem ja iga päev peab otsima kompromisse.”

Liisa elas enne laste sündi mehega koos viis aastat ja oli abielus üheksa. Abielu lõppes päevapealt. „See oli suur õnn, et me lahku läksime. Viis, kuidas see toimus, oli valus, aga ju see pidi nii minema. Me olime nii erinevad inimesed. Abielulahutus aitas mul iseennast leida, areneda ja saada aimu oma soovidest. Lapsed on elus suur asi ja nende eest olen tänulik.”