Kunagi varavalgest hilisõhtuni tööd rabanud LIISA PAKOSTA on jõudnud arusaamisele, et mida kiiremini oma töö ära teed ja mida rohkem aega perega veedad, seda paremad on ka sinu töötulemused.
Poliitikuna Tallinna abilinnapea toolil tuntuks saanud Liisa Pakosta (35) mõtleb nüüd telesaateid välja, müüb raamatuid ja kaitseb lapsi. Kunagise imelaps-laulja Toomas Uibo asemel on tema elus uus armastus.
Liisa on nii positiivne inimene, et isegi lahkuminekus kauasest elukaaslasest Toomasest näeb ta oma head külge: et unistus eluaegsest abielust ja neljast lapsest ei täitunud, siis tähendab see, et unistused on kõik veel täies elujõus ja värskuses alles!
Ka lahkuminek ei olnud traagiline. «Kõik läks palju paremini, kui võis oodata,» mainib Liisa. Lastele on mõlemad vanemad teineteisest kogu aeg vaid head rääkinud ja pingeid pole. «Kui inimesed on teineteist armastanud, siis jätkub hoolivust, mõistmist ja teineteisest arusaamise tahtmist ju elu lõpuni,» arvab Liisa. Laste kasvatamisega tegelevad mõlemad ja rohkemgi veel: kuna nii Liisal kui ka Toomasel on uus teinepool, siis osaleb laste Hiie (7) ja Eke Jakobi (2,5) elus koguni neli täiskasvanut.
Oma kaasa kohale jätab Liisa mehe soovil saladuseloori, mainib vaid, et kõik algas esimesest pilgust ...
Kultuur massidesse!
Liisale kuulub eelmise telehooaja üllatussaate «MuinasTeeVee» väljamõtleja au. Üllatus sellepärast, et üks kultuurisaade osutus ootamatult vaadatavaks. MuinasTeeVee kõrvalt käivitab Liisa juba uut teleprojekti, saatesarja nimega «Ellujäämise kunst». Saade viib vaataja ootamatutele kohtumistele kunstiga, klubikultuurist mummuliste pottideni kodupliidil, sest kunst on igal pool meie ümber. «Näiteks tool, mille peal sa praegu istud, on ka kunstniku looming,» toob Liisa näite.
Telesaade on osa asjadest, mida Liisa Kunstiakadeemia projektijuhina käima on lükanud. Muu hulgas tegeleb ta Patarei vanglahoone ettevalmistamisega Tallinna Ülikooliks.
Liisa nendib, et tema hobid kipuvad kõik mingil hetkel tööks muutuma. Aga mis võiks veel toredam olla? Hiljuti asus ta Suure Eesti Raamatuklubi juhatusse. Lapsena luges Liisa vastutustundetult palju, ka esimesed palgarahad läksid kõik raamatute ostmiseks.
Tuttavad küsivad Liisalt sageli, et kuidas ta kõike jõuab?! «Mul pole televiisorit,» vastab Liisa. Ta on kelmikalt välja arvutanud, et kui keskmine Eesti inimene vaatab televiisorit ligi neli tundi päevas, siis kulub sellele aastas 180 tööpäeva: 4x360 ja jagatud kaheksaga. Liisa kulutab selle aja töö vuhtimiseks või lastega möllamiseks. Ja mitme töö tegemisel on omad plussid: puhkust pole vaja võtta, sest üks töö ongi teisest puhkamine!
Lapsed panevad proovile
Kõige magusam puhkus on lapsed. Nemad annavad Liisale jõudu juurde, mitte ei röövi seda. Väljakutseks intellektile ei pea Liisa mitte bilansilugemist, vaid laste küsimusi: miks autod sõidavad? miks inimesi maetakse? mismoodi oleks siis, kui inimesed elaks igavesti? Liisa kinnitab, et kunagise hõbehääle Toomas Uibo lapsed on päris head viisipidajad.
Liisa tunneb ennast laste seltsis hästi ja taaskord on harrastusest saanud töö, sedakorda ühiskondlik: Liisa on lastekaitse liidu ja lastevanemate liidu liige. Vabatahtlik töö ei tähenda, et omad lapsed peaksid sel ajal emata hakkama saama: Liisa võtab pea alati põngerjad üritustele kaasa, isegi tähtsatele konverentsidele. Liisa mureks on, et lapsed on rakkes nagu tippjuhid: «Võtke ise koolikoti raskune paun turjale ja kujutlege end istumas tööpäeval koosolekutel, kus seitse tundi järjest võidakse kogu aeg aru andma kutsuda, kas kõik faktid on ikka täpselt peas? Ja siis pärast tööpäeva lõppu antakse veel tööd mitmeks tunniks koju kaasa. Aga kui tippjuhil on ametiauto, siis lapsed peavad bussisõidu ja töövahendite – töövihikute eest veel ise tasuma ka!»
Vabanes tööhullusest
Kui Liisa ükskord koduseinte vahele jõuab, on tema sealsed hobid tõeliselt kodused: õmblemine, käsitöö, lugemine. «Pigem heidavad sõbrad mulle ette, et ma nii palju kodus istun,» naerab naine, kes pole mitte alati kodune tüüp olnud. Rohkem kui kümme aastat tagasi tavatses ta pärast tööaja lõppu üpris pikalt kabinetis istuda. Kui Liisa oli turismiinfokeskuse juhataja, kohtus ta Kanada eksturismiministriga, kelle põgusast läbiastumisest sai pikem jutuajamine ja nõuandmine. «Ta ütles mulle üsna kiiresti: tüdruk, sinu töös on midagi valesti, kui sa õhtul kõige viimasena majast lahkud,» meenutab Liisa. «Tulla tuleb kõige viimasena ja lahkuda esimesena – sest kuidas muidu oleksid sa võimeline loominguliselt ja innovatiivselt mõtlema, inimeste tegelikke huve ja vajadusi nägema.» Alguses tundus selline mõtteviis tööhullule Liisale võõristav, aga lõpuks jõudis temani, et tähtis pole teha asju õigesti, vaid tähtis on teha õigeid asju! «Aeg on kallis, aga inimesed veel kallimad,» sõnastab Liisa oma tänase kreedo.
«Minu töö ongi suures osas mõtlemine,» selgitab Liisa. «Kui töö on mõnus ja huvitav, siis on tööpinged ka huvitavad, mitte koormavad.» Et mõte hästi jookseks, selleks peab Liisa väga oluliseks ka lähisuhete korrasolekut: «Tõeliselt lähedase inimesega suhtlemine on tiivustav, sest see on mõnus, ruumi ja vabadust jättev.» Ja kuigi Liisa üheltpoolt võtab oma lapsi kõikvõimalikesse kohtadesse kaasa, siis teisalt peab ta väga oluliseks võtta vahel ka elukaaslasega omaette olemise aega. Lapsedki tahavad ju eelkõige rahulolevaid ja õnnelikke vanemaid! «Lapsed vajavad armastust, aga nad vajavad ka võimalust mehe-naise armastust lähedalt näha,» arvab Liisa.
Vana arm ei roosteta
Muinsused on alati olnud ajalooharidusega Liisa südames erilisel kohal. Kunagi vahetas ta muinsuskaitseameti peadirektori koha poliitika vastu. Nüüd lõikab sellel kohal loorbereid teine sümpaatne noor daam Agne Trummal. Liisa kinnitab, et ei kahetse toonast valikut. Ta peab oma teeneks, et muinsuskaitse sai Tallinnas hoopis lugupeetavama positsiooni kui see oli enne tema asumist abilinnapea kohale. «Ametnikuna poleks ma suutnud sellist suhtumise muutust läbi viia nagu poliitikuna, poleks lihtsalt mõjujõudu jätkunud,» kinnitab Liisa. «Ja muinsustes olen ma ikka ninapidi sees, vaadake kas või ETV «MuinasTeeVeed».»
Isamaaliit on poliitikas opositsioonis, seega ei ole Liisal võimalusi sealtkaudu olulistes asjades kaasa rääkida. «Isamaaliidul on olnud paremaid päevi ja tuleb veel paremaid päevi. Mina usun Mart Laari ja Tõnis Lukast,» on Liisa kindel. Mõnda hetketipu erakonda üle hüpata ei tundu talle väärikas – ega maailmavaade pole nagu tühi taara, et vastavalt vajadusele võiks uue sisuga täita. «Loomulikult on vahel kahju vaadata mõnd rumalust, ent seal kus saab aidata, seal tuleb aidata – teen seda alati.»
