Stilistile ja moeloojale Liisi Eesmaale istuvad mehed, kes elavad kirglikult, külvavad enda ümber imetlust, ja on natuke hullud. Hiljuti kolis ta ühe sellisega kokku!

Liisi Eesmaale (27) kujunes oma kallima, filmindusega tegeleva Madis Ligemaga (25) kokku kolimine keerulisemaks, kui ta oleks osanud arvata. Liisi tuli veokitäie asjadega, Madise vara mahtus aga ühte kasti.

Liisi on Tartu tüdruk, kes kolis pärast keskkooli lõpetamist pealinna oma unistust täitma – loominguga tegelema.

«Ma ei käinud esimeses klassiski, kui venna koolitöid päästsin,» ütleb Liisi. «Mäletan, et joonistasin akvaariumi ja sinna sisse kalad. Vend ütles hirmuga, et ta ei julge pilti kooli viia, sest kõik saavad aru, et see pole tema tehtud.»

Liisile oli põhikooli lõpuks selge, et ta tahab end siduda moe- ja filmikunstiga. Praegu on blond kaunitar rõivabrändi Tallinn Dolls disainer, juhatab ühes sõbranna Elina Pähklimäega oma vintage-butiiki ja sai Tallinna Moenädalal edukalt maha uue kollektsiooni esitlemisega.

Vähe sellest! Tänu oma silmapaistvale välimusele ja trenditeadlikkusele jäi Liisi silma Martini turundajatele, kes kutsusid ta joogile värsket reklaamnägu otsivasse rahvusvahelisse žüriisse.

Kuidas sind Martini Kisser Castingu žürii liikmeks valiti?

Tundub, et kellelegi on jäänud silma mu stiil, spontaansus ja andekus

{poolik}

Mille järgi sa meest valid?

Ma leian, et oluline on karisma, omapära ja kirg. Kirg elu vastu, kirg maailma vastu. Viimse detailini lihvitud ja moežurnaalide trendide põhjal sätitud mehed ei mõju orgaaniliselt ega seksikalt. 

Oma ajastu stiilikoonideks saavad ikkagi need, kes tegutsevad. Tegutsevad oma unistuste suunas ja on õigel hetkel õiges kohas või õigel ajastul avastatud. Mehed, kellel pole mitte ainult välimus, vaid ka sisukus. Mehed, kes elavad kirglikult ja külvavad enda ümber imetlust. Mehed, kes jahivad õnne!

Mulle meeldivad ideedega mehed, kellel on tugev siht, kes on sarmikad ja natuke hullud. Õnneks on mul üks selline olemas.

Martini korraldatud Rooma reisil oli sul aega ka lõbutseda…

See on ime, sest graafik oli tihe. Kohe, kui jõudsime hotelli, oli grimm, pressikonverents, teiste žüriiliikmetega tutvumine, intervjuud, Martini talendijahi avamine Hispaania Treppidel ja pidulik õhtune üritus imelises villas, kust avanes vaade Roomale.

Et olime Itaalias vaid ööpäeva, otsustasin söösta öösse, et vallutada Trevi purskkaev. Plaanisime elukaaslase Madisega teha läbi ka tuntud filmistseeni – nagu Anita Ekberg filmis La Dolce Vita – sukelduda ja karjuda «Marcello!», aga ilmselt mõlgutasid sääraseid mõtteid ka kõik teised 500 turisti… Igatahes hoidis politsei purskkaevul silma peal.

Küsisin politseinikult, mis juhtuks, kui ma seda ikkagi üritaksin. Vastus oli lakooniline: «Lähete vangi.». Pilgutasin talle siis silmi: «Aga kas hotelli ei saaks?» (Naerdes.)

Mul on Roomaga kustumatu üheöösuhe. See oli juba teine kord, kui viibisin seal vaid ühe öö. Lähen kindlasti tagasi!

Sa näed väga hea välja, küllap olid itaalia mehed sinust vaimustuses.

Itaallased lähevad üsna kergesti peast täiesti segi, kui näevad siniseid silmi, blondi pead ja ulmelist, ennenägematut rõivadisaini. Eks see on arusaadav, eesti naised ongi neile eksootika. Peab tunnistama, et vähemalt kaks motorolleriga sõitnud italianot kaotasid minu tõttu liikluses pea.

Mis mulje jättis Roomas ümbritsenud glamuur?

Ausalt öeldes on kõik glamuuriüritused täpselt ühesugused, olgu need siis Tartus, Tallinnas või Roomas, lihtsalt näod on teised ja mastaap kordades suurem. Ma olen seisukohal, et elu kontrastseid hetki tuleb osata nautida nii nende heas kui ka halvas. Ehk siis nagu tantsib Ricky Martin: «Livin la vida Loca». (Naerab laginal).

Kuhu su juured ulatuvad?

Minus põimuvad eesti, vene ja saksa juured. Aga on spekulatsioone ka poola juutide liini osas. Ma sündisin Tartus pere keskmise lapsena, mul on vanem vend, 30aastane Heiki ja noorem õde, 21aastane Triinu. Teadsin juba varajases nooruses, et mul on annet kaunite kunstide peale, mistõttu astusin Tartu Kunstigümnaasiumi. Tants, teater, kirjandus, maalimine, joonistamine – see kõik istus mulle suurepäraselt.

Ma olen isalt saanud inseneri mõtlemise ja emalt õmblemisoskused. Ema aitab mul aeg-ajalt tänini kollektsioone teha. Tänu temale oli mul lapsepõlves võimalik kanda isikupärasemaid riideid, mis erinesid nõukogude standardist. Mulle meenub, et aeg-ajalt saime Kanadas elavalt tädilt pakke, kus oli põnevat väljamaa kraami. Näiteks läksin ma oma elu esimesele kooliaktusele tema saadetud ulmeliselt ilusa sinise printsessikleidiga. Olin nagu helesinine tort keset koolivormide paraadi.

Milline laps sa olid?

Olin selline märatsev, aga konservatiivne teismeline. Hea ja tubli viieline, aga samas tahtsin teha hullumeelseid asju.

Ostsin ükskord pubekaeas paki sigarette Leek, mõttega need ühele vanemale sõbrale kinkida. Tormasin kodus ringi ja toppisin asju kotti. Kott kukkus maha ja sigaretid lendasid sealt välja. Minu suureks üllatuseks polnudki ema surmvihane. Ta ütles: «Liisi, kui sa suitsetad, siis vali natuke parem mark.» Aga tegelikult pole ma kunagi suitsetanud. Hakkasin noorelt pidudel käima, isegi dokumente sai võltsitud.

Kas sul poiste tarvis aega jätkus?

Poisid avastasin enda jaoks suhteliselt hilja. Armusuhted ei huvitanud mind. Minu prioriteet number üks oli looming. Lugesin palju ulmekirjandus, käisin paljudes trennides ja olin koolis aktivist – tegemist oli nii palju.

Oled sa meeste teemal ka vanematega vestelnud?

Pigem mitte… Aga siiski… Mulle meenuvad kentsakad autosõidud isaga, kus ta köhis hääle puhtaks ja küsis sellisel poolmuretul häälel: «Noh, Liisi, kas sul ka mõni lähedasem meessõber on?» Need olid ebamugavad hetked, mis lõppesid tavaliselt sellega, et kobisesin midagi ja viisin teema mujale.

Kuidas sa oma talendi avastasid?

Mind on alati huvitanud moekunst, filmide kostüümidraama ja disain. Lapsena kritseldasin ainult koletisi ja printsesse. Mida lähemale teismeeale jõudsin, seda suurem oli mu vajadus originaalsete riiete järele. Loomulikult tuli need ise meisterdada, ja nii ma õppisin! Osalesin 2003. aastal moekonkursil Supernoova, kus ma nooremas kategoorias ülekaalukalt võitsin. Sealt see kutsung ennast lahti keris.

Sa olid sel ajal moeinimestele täiesti tundmatu tegelane?

Jah, konkurss avas uusi uksi. Paljud nimekad moetegelased tulid minuga ise kontakti otsima. Nii tutvusin ma ka kolleegide Tanel Veenre ja Aldo Järvsooga Ma ei osanud noorena unistada, et töötan ühel päeval koos nii andekate disainerite ja ägedate sõpradega!

Tundmatusest tuntuse tippu… Kuidas see käis?

See on täielik blackout, ma ei tea. Moering lihtsalt võttis minu ja mu ideed kiiresti omaks!

Kooli lõpetamine jäi tagaplaanile?

Ei jäänud. See oli midagi, mis tuli ära teha, nagu elektriarve maksmine. Kui kool läbi sai, ootas mind ees väga põnev suvi. Osalesin filmis «Sigade Revolutsioon», kus sain osa paeluvast filmitegemise maailmast. See on mind mu tegemistes väga palju mõjutanud. Varsti pärast seda kolisin Tallinnasse ja sain teisel katsel EKAsse sisse.

Kuidas sa pealinnas hakkama said?

Vanemad toetasid ja ma hakkasin üsna varakult ise stilistikatöid tegema. Muidugi tuli ette ka aegu, mil pidin kahe krooniga nädal aega vastu pidama. Tudengielu ja sõbrad nuudlid! Leiutasin ja sain hakkama.

Millised on olnud su viimased elumuutused?

Tõenäoliselt elukaaslase Madisega kohtumine. Mulle meeldib, et asjad liiguvad meie vahel nii loomulikult edasi. Hiljuti kolisime ka kokku. Ta on kohati spontaansem kui mina ja heas mõttes isegi hullumeelne, võib-olla isegi teiselt planeedilt. Ma ei tea veel. Aga mul on vaja enda kõrvale inimest, kes on inspireeriv, pakub uut ja põnevat maailma ning kellega koos ma saan areneda. Praegu on kõik just nii.

Kas sa oma mehele ka stilistikat teed?

Ikka! Ta vahel palub, et ma aitaksin teda. Ma õmblesin ühele ta auklikule kampsunile kuldse seasaba. Rohkem pole ma talle veel õmmelnud.

Kuidas moekunstniku-stilisti töö sind toidab?

Moekunsti tegemine on kunst, stilistitöö toob leiva lauale.

Kuidas sul sõbranna Elina Pähklimäega vintage-riiete salongi pidamine edeneb?

Meil mõlemal on meeletu kirg vanade rariteetsete rõivaste vastu. Pärast pikka kogumist, otsustasime teha salongi Sireen Vintage, kus pakume väga erilisi kleite alates 30ndatest. Nõustamine on pealekauba. Meilt leiab sobiva kleidi isegi punasele vaibale.

Kuidas õnnele ust lahti hoida?

Õnnele ei saagi ust lahti hoida, õnne tuleb tunnetada ja juhustest kinni haarata. Sa pead olema avatud uutele väljakutsetele, julge ja valmis riskima. Ei tohi eelarvamustes kinni olla. Eelarvamus on meeletult pärssiv jõud. Inimene, kes unistab suurelt ja tegutseb unistuse nimel, saavutab palju.