Näitleja ja pillimees JÜRI VLASSOV murdis aida pööningule kalu kuivama viies jalaluu. Õnneks oli andunud õllesõbral sügavkülmas pudel viina, millega sai paistetuse maha jahutada.

Kui Jüri (59) kuus aastat tagasi Pärnumaale Audru lähedale Käspre talu ostis, ei osanud ta aimata, et saab räämas hoonetega kaasa salapärase tegelinski. Asi kiskus kahtlaseks, kui tal ühel päeval õllepudel käest ära kisti. Põrandale voolanud õlut pühkima hakates avastas peremees üllatusega, et see on täiesti kuiv.

Jüri ärkas öösiti sageli kellegi monotoonse jutukõmina peale. Raadio ja televiisor aga olid kinni. Näitleja räägib, et nähtamatu võõras olevat mõnuga igasugu muudki tsirkust ja pulli teinud.

Jüri uuris arhiivimaterjale ja selgus, et 1922. aastal talu rajanud Jaan Kadevere kägistas siin oma naise ära. Jaani küljeluu oli kõva joodik, kes napsuraha saamiseks vara laiali tassis. Mees tuli ühel õhtul koju ja raputas purjus abikaasat pisut kaelast. Hommikul selgus, et naine oli lämbunud. Kohus oli Jaani vastu leebe ja määras talle neli kuud vanglat ning viiskümmend krooni trahvi.

Jüri usub, et see oli naise vaim, kes rahu ei leidnud ja ringi möllas. Mürgel lõppes, kui ta Kadeverede pere pildi seinale riputas ning selle alla naise surmapäeval lepituseks viinapitsi panema hakkas. Tundub, et viin on mokkamööda ka naise vaimule.
Jüri istub talu terrassil, libistab õlut ja näpib kuivatatud kala kõrvale. Siit avaneb miljonidollarivaade Pärnu lahele ja selle taga päikeses suplevale suvepealinnale. Näitleja on silmanähtavalt rahul. Kaks pirakat koduvalvurit Freddy ja Lärry nuusutavad külalised üle ja kaovad kuutidesse varju.

Jüri tõstab tuhatoosi lauale, aga suitsu ette ei pane. Ta lõõbib, et alates möödunud teisipäevast, kui jõustus suitsetamiskeeld avalikes kohtades, on tema pool suitsetamine lubatud. Naljasoon on grand old meelelahutajal endiselt paigas.

Suitsuisu pole tekkinud?
Ma jätsin suitsetamise maha enne krooni tulekut ja õigesti tegin. Vahel näen unes, et tõmban, aga üldiselt pole isutanud. Kroon tõi kaasa korralikud suitsud, enne tõmmati ikka jubedat pinutagust. Kõndisin kord mööda Helsingit, Ekstra sigarett hambus. Üks mees küsis eemalt suitsu. Kui ta lähemale jõudis, siis rehmas käega, et uhh, Neuvostoliitto, ja tõmbas minema. Nii hirmus hais oli neil suitsudel.

Millal õlle hülgad?
Ei tea, siiani pole see mu elu seganud. Ma ei joobu õllest, mul on õllenarkomaania, kui ma õltsi ei saa, siis tunnen, et midagi on puudu. Mulle on teatris õlle joomiseks isegi eriluba antud.

Palju kesvamärga päevas kulub?
Ma ei viitsi täpselt lugeda, aga noh, alla kümne ei tule kuidagi välja. Ma ei joo enam peaaegu üldse kangeid jooke, sest mida vanemaks inimene saab, seda nõmedamaks läheb pohmell, ja ma vihkan pohmelli. Päris prii ma kangest napsust siiski pole, paar korda aastas võtan.

Mis on parim pohmelliravim?
Pohma tuleks ravida sama joogiga, mida eelmisel õhtul joodi. Kõige parem ravim on siiski aeg. Pohmelliga ei tohi virelema jääda, siis oled nädal aega poolsurnud.

Mis spordiga õllekõhtu tagasi hoiad?
Ega see mul nii väga väike ka pole, kuid ilmselt on mul pisut teine füsioloogia kui suuremal osal õllesõpradest. Pealegi ei söö ma burgereid. Mu sport on niitmine, puude raiumine ja ladumine, lume lükkamine ning kõik teised maatööd.

Mõned aastad tagasi alustasid tõsisemalt kalapüügiga. Kuidas edeneb?
Lõpetasin ära, sest saaki on vähe. Räim lõppes pärast esimesi äikesepauke, nüüd on koha. Pärnu lahes on veel enam-vähem, aga näiteks Saaremaal on saagid täitsa lahjad. Eks need ikka püüavad, kel enda elatamiseks muud pole teha. Mu jaoks oli kalameheamet liiga tappev. Oma lõbuks püüan senini. Hiljuti käisingi koos minust dokfilmi tegeva tiimi operaatoriga räime nõutamas. Oli täielik ekstreemhommik! Kell viis läksime merele, laine oli kõrge, ja ei tea kuidas ning miks olid kaasa sattunud kolm lakku täis nokka. Lappajaga räime püüdmine on ränkraske töö. Purjus vennad olid pidevalt jalus, hea, et neid üle parda ei heidetud. Operaator vist ühele pani paugu ära.

Sul on maitsvad voblad. Kuidas kuivatad?
Nippe on mitu. Laon kalad soolaga kihiti ja lasen mõnda aega seista. Siis loputan need puhtaks ja panen kuivama. Teine nipp on hoida kalu soolvees, siis lähevad nad ühtlaselt soolaseks.
Kolmas variant on kalad lapiga ära kuivatada ja siis need pappkasti täielikult soola sisse asetada ning keldrisse viia. Kuu ajaga on voblad valmis. Kuivatasin algul õues, kuid seal tulid kärbsed peale. Nüüd viin pööningule, kus on pime ja tuul tõmbab. Sinna kärbsed ei lähe. Ma panen igal aastal kolmsada kala kuivama. Eelmisel aastal aga juhtus mul õnnetus, mis oleks võinud lõppeda nii, et me praegu siin ei räägikski.

Mis juhtus?
Ma vedasin ämbriga kalu pööningule. Redel oli selline kokkuklopsitud nikerdis. Kui olin viimase portsu ära viinud ja hakkasin tühja ämbriga alla ronima, läks redel pooleks. Mul vedas, et kukkusin täpselt muruniiduki ja puulõhkumispaku vahele. Vastasel juhul oleks asi väga õnnetult lõppenud.
Mul jäi jalg kusagile vahele ja läks paiste. Helistasin tuttavale arstile, kes soovitas midagi külma peale panna. Mul polnud jääd, mistõttu jahutasin jalga külmutatud krevettide ja külma viinapudeliga. Läksin järgmisel päeval arstile ja seal selgus, et jalaluu on katki. Käisin pool suve karkudega.

Kuidas õnnetus töödele mõjus?
Oleksin pidanud suvetükis «Tõde ja õigus» Pearut mängima. Lavastaja Jaanus Rohumaa ütles: saa aru, see on Pearu roll, seda tuleks isegi kipsis jalaga teha. Ma siiski loobusin. Rohumaa vist solvus, et ma ei võtnud kunsti piisavalt tõsiselt.

Mis maaelu juures võlub?
Istun siin päikese käes rahus ja vaikuses ning vaatan merd ja selle taga paistvat Pärnut. Ma ei teadnud linnas elades suurt midagi kuufaasidest, tuulesuundadest, linnulaulust ja aastaaegadest. Siin on kõik olemas. Näed esimest kuldnokka, pääsukest, linavästrikku, tärkavaid lilli. Linnas neid ei märka. Maal muretsed, et ploome sel aastal ei tule, aga see-eest on võimas õunasaak. Käspre on hea auraga paik. Siia esimest korda sattudes tundus see kohe õige koht olevat.

Oled ka tubli aednik?
Ma ei kasvata eriti midagi. Ma ei taha isegi labida kättevõtmist proovida, sest ei viitsi. Aeg-ajalt aga tuleb seda ikka teha. Ma imestan, et maainimesed ümberringi teevad ja teevad tööd, aga enamikul neist pole resultaati näha. Paljudel on risuhunnikud, vanad autovrakid ja muu kilakola hoovis laiali. Meil naisega pole eriti aega, kuid püüame hoolitseda, et kodu ümbrus oleks kena vaadata. Kui ma oleks eluaegne maakas, siis ma võib-olla ei oskaks ise ka ilu enda ümber märgata, oleks kogu aeg selle sees. Olen aga terve elu linnas elanud ja tunnetan maakohta teisiti.

Maarahval polevat tööd, mistõttu veedetakse aega viina visates. Kuidas on?
Napsu võetakse igal pool. Kuue aastaga on meil siin mitu tuttavat loojakarja läinud ja nad kõik olid kõvad napsumehed. Ma imestan, kuidas saab hommikul vara pudeli viina ära võtta. Omal ajal sain sellest küll aru, aga praegu enam mitte.
Kalurikülal on see eelis, et siin leidub kõigile mingit tööd, nii et külasandidki saavad toidetud. Sisemaal on kindlasti hullem.

Teatripalkki olla va inar? Kuidas ära majandad?
Mulle on tehtud mu ea kohta ilusaid pakkumisi. Pelgalt teatripalgast oleks keeruline ära elada, sest latt on juba kõrgemal. Mul on oma äri, naine ajab äri ja Kuldse Trio kontserdid annavad lisateenistust, nii et midagi ikka tilgub. Tunnen vahel, et ei taha inimeste sekka minna. Maal on nii mõnus ja rahulik. Aga mu elu ja töö nõuavad suhtlemist. Triot on 33 aastat tehtud ja kerge rutiin hakkab tekkima. Oleme nüüd Mihkel Smeljanskiga jälle kahekesi, nagu omal ajal alustasime. Ring on täis, lapsed on suureks kasvatatud ja laia ilma saadetud.
Mängime, kui nõutakse! Nüüd nädalavahetusel on kolm päeva jutti kontserdid. Kohutavalt väsitav. Praegu püüan üht oma äri käima lükata.

Millist?
Praegu on ju popp kinnisvaraäri ajada, seda teevad kõik alates blondist beibest. Üks mu kamraad elab Floridas Palm Beachil ja ta tegi huvitava pakkumise. Äriidee on seotud kinnisvaraga, aga hetkel on veel vara täpsemalt rääkida. Palm Beach on ju paradiis, sõidangi varsti sinna.

Tähistad järgmisel aastal kuuekümne aasta juubelit, sul on kena kodu ja edukas karjäär. On sul veel unistusi?
Unistusi on palju, ja need täituvad! Mu lapsepõlveunistus on reisida Uus-Meremaale, ma tahaksin omada elukohta Itaalias või Hispaanias ning teha kruiisilaevaga mõned ümberilmareisid. Arvan, et saan need asjad. Ilma unistusteta pole mõtet elada. Kunagi pole mõtet vanusele mõelda. Alati tuleb edasi unistada ja püüda unistused reaalsuseks teha!