Loe katkendit Dan Põldroosi elulooraamatust
Loe, millised on Dani esimesed lapsepõlvemälestused:
«Ma päris hiljaaegu hakkasin mõtlema, et millal siis mind hakkama pandi. Tegin kiired arvutused ja – jaaniööl mis jaaniööl. Mõte hakkas iseenesest tööle. On 1969. a jaaniöö. Hiiu staadionil põleb suur autokummidest püramiid, mis takistab hingamast ja nägemast. Selle eest sääski pole. Platsi serval, õlle- ja viinaputkade juures seisab ГAЗ-tüüpi veoauto, millel on üks külgluuk alla lastud. Autokastis mängib ansambel. Pundi nimeks võiks pakkuda «Lõbusad poisid» või «Ksülofon». Ja kell võiks olla ühe paiku. Jalule on jäänud ainult tegusamad mehed ja naised. Seega – kaasa arvatud minu vanemad. Isa teeb emale ettepaneku minna metsa alla sõnajalaõit otsima. Ema on romantilisest ettepanekust lausa vaimustuses, kuigi nad mõlemad teavad, et Hiiu staadioni ümbruses ega ka 30 km raadiuses ühtki sõnajalga ei kasva. Hüüetega «Püüa mind!» silgatakse männisallu. See aasta pikim öö …
Küsisin kord isalt, et öelgu ausalt, oli ta mind luues kaine. Vastus oli puiklev, kuid lõpuks aus: «No kõik võtsid!» Sõbrad on mulle öelnud, et aeg-ajalt annab see pisut tunda. Ise loodan sama viga tulevikus mitte korrata.
Minu esimene lapsepõlvemälestus on üsna varajane. Mäletan, et käia ma veel ei osanud, aga hambad olid juba suus. Seisan pulkadega trellitatud voodis, hoian kätega ülalt voodiservast kinni ja vanaema annab mulle nagu loomaaialoomale läbi võre keeduvorsti. Selline mälestus siis.
Teine märkimisväärne mälestus on mul kas 2,5- või 3-aastaselt. Lähme isaga jalutama. Kõnnime Hiiult Nõmme poole mööda Raudtee tänavat. Vene kirik kuldse sibulakupliga. Liigume aeglaselt, sest minu kõndimine jätab rohkem tuterdamise mulje. Mäletan, et isa on kuidagi närviline. Lõpuks võtab mu kukile ja hakkab jooksma. Minul muidugi lõbu laialt. Keerame sisse ühe maja hoovi, mis asub täpselt Nõmme ja Hiiu vahel. Maja on tõeline piparkoogimaja – selline Tirooli tüüpi. Ukse avab piltilus blond naine. Ma olin vist esimest korda üldse külas, sest haistmismeel on mul tänini väga hea. Lõhn oli võõras, aga huvitav. Oksendama ei hakanud (Lõhnad ja maitseretseptorid on mul tõepoolest ülitundlikud ja konservatiivsed. Näiteks ei söönud ma 14-nda eluaastani ühtki toitu
peale ema oma.) Mulle toodi suurte tähtedega klotsid, assortiikomme ja küpsiseid. Ise kadusid nad kohe tahatuppa.
Lõpuks tüdinesin nendest klotsidest ning hakkasin isa otsima. Sinna tuppa, kuhu nad läksid, kahjuks sisse ma ei saanud, kuna ei ulatunud lingini. Toast jäi mulle meelde veel üks suur alasti naise pilt. See oli väga selle tädi moodi.
Varsti tulid nad tagatoast välja ja oligi aeg minema hakata. Mäletan, et tädi patsutas mind põsele ja ütles midagi sarnast: «kui armas poisu» või «kui ilus laps». Igatahes midagi selles vallas.
Isa võttis mind jälle kukile ja joostes kodu poole. Mäletan, et ema kodus küsis, kus me käisime. Isa siis midagi seletas. Paistis, et ema jäi jalutuskäigu raportiga rahule. Minu lalinat ei mõistnud kahjuks keegi … Mõned aastad tagasi jalutasime isaga sama teed pidi Hiiult Nõmmele. Selle maja juures ma peatusin ja küsisin talt, et kas ta mäletab, kuidas me sellel blondiinil külas käisime ja ma pidin pikka aega üksi olema, kui nemad tagatoas olid? Isa nägu oleks pidanud sel hetkel pildistama. Ta ilme oli täpselt nagu sellel mehel, kes näeb enda poole tormavat rongi. Plakati all on suurte rasvaste punaste tähtedega maalitud: VÕIDAD MINUTI, KAOTAD ELU!!!
Ta ütles, et see ei ole võimalik. Lihtsalt ei ole võimalik! «Sa olid siis nii väike, et sa ei saanud millestki aru saada!» Selle peale tuletasin meelde sama blondiini gigantset aktimaali suures toas. Peale pikka pausi ütles lõpuks isa: «Sind hakka või kartma.»
