15. korrusel elanud Christos oli üks neist, kes pääses põgenema. "Kolisin sinna majja kaks aastat tagasi. Umbes 00.45 ajal öösel vaatasin telekat ja kuulsin oma uksel kõva koputamist. Kuulsin ka õuest mingit müra ja siis juba hakkas mingi alarm kuskil majas tööle. Nägin suitsu ja sain aru, et maja põleb," rääkis Christos.

"Helistasin tuletõrjesse ja nad kamandasid mind kohe majast välja. Ütlesid, et mässiksin enda ümber märja rätiku ja tuleksin tulema," jätkas mees olukorrakirjeldust.

Ent mees avas oma korteriukse ja suits oli niivõrd tihe, et ta ei saanud toast välja. "Üritasin kolmel korral korterist välja minna, aga ei suutnud," sõnas ta. "Üritasin ka akent avada, aga tuline ja sulanud plastikaken kõrvetas mu kätt," jätkas Christos.

Mees nägi politseinikke ja päästjaid maja ümber tegutsemas, ka inimesed olid väljas. "Tagusin rusikatega aknale ja karjusin, et aidake mind, ma olen lõksus! Aga tundus, nagu nad lihtsalt vahiksid mind niisama. Siis mõistsingi, et kui ma korterist välja ei lähe, siis ma suren sinna."

Christos Fairbairn (paremal)

"Nõndaks mässisin märja džempri endale ümber ja jooksin uksest välja, võttes kaasa ainult telefoni ja riided, mis mul seljas olid. Suits oli tumemust ja ma ei saanud hingata, aga ma lihtsalt jätkasin jooksmist. Ma komistasin joostes pidevalt ja sain ühel hetkel aru, et komistan oma majanaabrite laipade otsa... Ühel hetkel komistasin koledasti ja kukkusin maha. Kui silmad avasin, oli mu vastas surnud naaber," kirjeldab Christos läbielatud õudust.

Hetkeks, mil Christos jõudis 15. korruselt neljandale, oli ta täiesti hingetu ning minestuse äärel. "Ma kukkusin kokku ja tundsin, kuidas tuletõrjuja mu kinni püüdis. Mind viidi haiglasse," sõnas mees ja täpsustas, et tal raviti vingumürgitust.

"Mul ei ole enam mitte midagi ja mul pole enam kodu. Aga võimud on praegu maksnud ühe toakese eest, kus ööbida saan. Ma ei suuda uskuda, et ma olen elus. Ma ei unusta seda juhtumit kunagi, see oli nii traumeeriv. Ja ma ei lähe enam eales korrusmajja elama."