Charlie inglite» kick-ass-kuninganna LUCY LIU on tegelikult malbe nagu sülekiisu.

Lucy Liu (34) peaks olema väsinud. Seljataga järjekordse «Charlie inglite» filmi Charlie’s Angels: Full Throttle («Charlie inglid: täie rauaga») võtted ja käsil hoogne promoturnee, särab Liu unevaestest öödest hoolimata kui kõige eksootilisem ingel. Ta ärkas iga päev pool neli hommikul, tegi trenni, suundus kella kuueks–seitsmeks võtetele, väänas end kõikvõimalikesse poosidesse, kukutas end, stilettokontsaga kingad jalas, välja veoautost, rippus traadijupi küljes, vehkis kõikvõimalike relvadega ning varises õhtul kell kümme uuesti voodisse, et alustada uut päeva taas kell pool neli hommikul. Tõenäoliselt saavad isegi kolmikute vanemad rohkem magada.

Kuid Lucy ei kurda. «See kõik oli nii lõbus, et see on peaaegu naeruväärne. John Cleese mängib minu tegelaskuju isa. Ma olen tõeline isa tütar, nii sinivereline, hõbelusikas suus ja puha,» naerab ta.

Lucy tuhkatriinulugu

Tegelikkus on hoopis teisest ooperist. Lucy kasvas kolmelapselises hiina immigrantide peres. Ta ei rääkinud kuni vanema õe kooliminekuni sõnagi inglise keelt. Kuigi ta vanemad olid haritud (ema biokeemik, isa insener), pidid nad pere toitmiseks tegema musta tööd. «Miski ei tulnud kergelt. Ainuke asi, mida meil laialt käes oli, oli rahapuudus,» mainib ta.

See on märgi jätnud. Lucy pole sedasorti staar, kes oma salati tagasi saadaks, kuna äädikas pole selles piisavalt mahe. «Kui vaja, võin riisist ja tuunikalast korraliku toidu teha,» teatab ta.

Sellal, kui teised lapsed kodus pealelõunaseid seepe vaatasid, töötas Lucy pärast koolitunde kaubamajas. «Tahtsin saada näitlejaks, aga haridus oli meie peres kõige tähtsam,» ütleb ta.

Oma järgmise, Quentin Tarantino filmi Kill Bill tarvis õppis Lucy selgeks jaapani keele. Keeleõpingutele kulus neli tundi päevas, aga asi oli seda väärt. Ka töö füüsiline pool ei hirmuta teda, kuigi vigastused on kerged tulema. Näiteks «Charlie inglites» oleks ta traadil rippudes äärepealt käe kaotanud. «Seda ma enam ei tee,» arvab Lucy.

Tema esimene roll Los Angeleses oli tolle aja kuumimas seebis Beverly Hills 90210. «Mul tuli öelda viis rida, aga minu jaoks oli see suur asi,» meenutab ta. Järgnes ER («Kiirabihaigla»), mis viis Lucy peagi seriaali Ally McBeal kehastama õelat Lingi — naist, kellega pimedal alleel kohtuda ei tahaks.

Bitchipesa inglid

Tabloidide andmeil oli Ally õelaid naisi sedavõrd täis, et igaüks oleks võinud sealt anoreksiapisiku saada. Kõigepealt muidugi Ally ehk Calista Flockhart ise, kuid ajakirjanduses spekuleeriti, et ka Portia De Rossi ja Courtney Thorne-Smith on söömise maha jätnud.

«Calista on alati peenike olnud,» õigustab Lucy. «Ta oli enne sale ja on sale ka kümne aasta pärast, asi on geenides. Kui meedia näeb naistekarja koos, tekib kohe hulk küsimusi. See juhtus ka «Charlie inglites». Alguses me ei lasknud meediat võtetele, sest me ei teadnud veel ise ka, mis me teeme. Ja nii sündisid jutud, justkui me kakleks kogu aeg, kiskudes üksteisel juukseid peast ja käsi otsast,» ohkab Lucy.

Tegelikkus on proosalisem: «Me hängisime üksteise treilerite juures, rääkisime tööst ja suhetest. Nagu tüdrukud ikka.»

Loomulikkuse kuninganna

«Charlie ingliks» sai Lucy tänu filmile Shanghai Noon. Kui näitlejatar Thandie Newton rasedaks jäi, kutsuti Lucy proovivõttele ja tähelend võis alata. «Sellest hetkest, kui ma enam ei püüdnud inimestele meeldida, vaid olin see, kes olin, läks kõik liikuma,» tõdeb Lucy.

Pole ime, et ta paljunäinud Ally produtsendile David E. Kelleyle silma hakkas: lõpuks ometi üks näitlejatar, kelles pole raasugi diivalikkust. «Ma arvan, et kui kellegi ümber on selline enesekindlus — ta ei värvi juukseid ega kanna läätsi —, näevad inimesed teda sellisena, nagu ta on,» arvab mees.

Võib-olla on Lucysse mõistlikkust süstinud raske lapsepõlv. Nagu paljud ambitsioonikad naised, tundis ta end lapsena inetuna. Ta meenutab: «Peenike kui piitsavars ja lühikeste-lühikeste juustega. Ema lõikas mu juukseid kausikujuliselt, sest tema arvates andis see puhtama tulemuse. Polnud aru saada, olen ma poiss või tüdruk. Kõhn, lahja, inetu. Pidin aru saama, et on täiesti normaalne olla see, kes sa oled. Sel ajal olime me aga liiga ametis, et söögilauale toitu hankida. Enese tunnustamine on võtnud mul tükk aega.»

Roll tungib eraellu

Lucyt kujutatakse tihti kui Aasia etaloni Hollywoodis. See on roll, mida ta ei taha omaks võtta. «Siin on küllalt andekaid aasia-ameeriklasi. Minule on see liiga raske koorem. Ma isegi ei pea end asiaadiks, sest ma ei vaata kogu aeg peeglisse,» tõrjub ta.

Mehi, kes Lucyt abieluettepanekutega pommitavad, ei ole palju. «Mind ei kutsu keegi välja,» tõdeb ta. «Ma arvan, et mind aetakse segi minu tegelaskujudega. Ilmselt mõeldakse, et ma olen väga domineeriv. Ega ma tahagi, et iga Tom, Dick ja Harry mu ümber tiirleks, aga ma ise olen nii häbelik, et ei kutsuks iial, iial kedagi välja.»

Bioloogilise kella tiksumine Lucyt ei kurdista. «Minu eesmärk pole kunagi olnud abielluda ja saada lapsi ükskõik kellega,» ütleb ta. «Aga ma arvan, et kui ma partnerisse armun, siis loodetavasti kogu eluks, ja edasi võib kõike juhtuda.»