Raamat ei solvu, kui teda kempsus loed,» ütleb laulja IVO LINNA. Vanameister ei veeda päevagi raamatuta, sest lugemine muudab inimese paremaks.
Kui keegi tahab läinud laupäeval 55. sünnipäeva tähistanud Ivole rõõmu valmistada, siis kinkigu talle raamat. Lugemine on laulja lemmikharrastus lapsepõlvest peale. Iff on lugedes pisara poetanud, aga ka tulist kurja vandunud.
Millal lugema õppisid?
Vanemad on rääkinud, et sain sõnade kokkuveerimise selgeks neljaselt. 1955. aastal, kui ma polnud veel kuuenegi, kinkis onu mulle raamatu «Jäljed kivil», mis rääkis saurustest. Lugesin selle kuidagi läbi, aga sisust ei saanud eriti aru. Õppisin sealt selgeks sauruste nimed ja pildid olid ilusad vaadata. «Jäljed kivil» on mul siiani alles.
Meil oli koolis tore raamatukogutädi, legendaarne tantsuõpetaja Anna Raudkats. Laenutasin temalt kreeka muistendeid ja sarja «Seiklusjutte maalt ja merelt», mis mulle väga meeldisid.
Isa sõber Aadu Hint kinkis mulle pühendusega «Hundid ja kitserahvas». See on mu suur aare. Olin tohutult kurb, kui raamatusse tindipleki ajasin — justkui pühaduserüvetus.
Milline oli su lapsepõlve lemmikraamat?
Mulle meeldisid ja meeldivad siiani muinasjutud. Kodus oli räbalaks loetud muinasjuturaamat, kus oli lugu Aladdini imelambist ja teised araabia lood. Kuna telekat polnud, siis oli lugemine põhitegevus. Lugemist hinnati me peres kõrgelt. Mu lemmikute hulka kuulusid «Eesti rahva ennemuistsed jutud» ja emalt jõuludeks saadud «Imeflööt».
Me elasime äärelinnas. Otsisime poistega seiklusi ja mängisime kambakesi luuremänge. Saime innustust «Meisterdetektiiv Kalle Blomkvistist», «Pįl-tänava poistest», «Saladuslikust saarest», «Tom Sawyerist». Ja eriti läks hinge «Viieteistaastane kapten». Me samastasime end raamatutegelastega, meil olid valged ja punased roosid nagu Blomkvistis, ühel päeval oli keegi Tom Sawyer, teisel jälle Tshingatshkuk.
Milline oli su suhtumine kohustuslikku kirjandusse?
Meil nagu polnud erilist kohustust kindlaid raamatuid lugeda. Ma olen Aadu Hindi «Tuulise ranna» otsast lõpuni läbi lugenud, aga ei saanud sellest eriti sotti. «Noore kaardiväe» ja «Kuidas karastus teras» lugesin läbi, noh, mingi pildi need andsid, ükskõik siis kui ebaadekvaatse.
14–15aastasena lugesin «12 tooli» ja «Shvejki». «Shvejkist» ei saanud ma tol ajal midagi aru, selle lugemiseks peab kas või kolm päevagi sõjaväes olema.
Mis sorti lugemisvara sind huvitab?
Loen praegu põnevikke ja krimkasid. On teatud autorid, kelle nime taga on kvaliteedimärk, näiteks Agathe Christie ja Frederick Forsyth.
Millised raamatud on su ellusuhtumist mõjutanud?
Mulle avaldas muljet Jonathan Livingstone’i «Merikajakas» — suurepärane poeem proosas. Kui hakkasin kunagi Ernest Hemingway «Vanameest ja merd» lugema, tundus see mulle pisikese igava raamatunässina. Aga lõpuks saabus valgus ja nüüd ütlen, et see on väga hea raamat. Ka Remarque’i teosed on mulle mõjunud.
Mis raamat on sulle pisara silma toonud?
«Pįl-tänava poisse» lugedes kurvastasin kõvasti, kui Ernö ära suri. Hiljem oli suur lohutus teada saada, et ta prototüüp ei surnudki, vaid elas kõrge vanaduseni.
Milline raamat on sinus segadust tekitanud, n-ö juhtme kokku ajanud?
Loomingu Raamatukogus ilmunud Lao-zi sententsid. Küll ma lugesin ja lugesin neid, aga ei tea, kas siiani aru saan. Seal lihtsalt on nii palju tarkust, et minusugune lollpea ei haara seda. Võib-olla on mu ajumaht filosoofiliste asjade jaoks veidi väike.
Mida raamatud sulle annavad?
Kui kodusest ja koolikasvatusest jääb midagi vajaka — ja paraku on see tihti nii —, siis raamatutest saab jube palju tarkust juurde. Ma olen surmkindlalt veendunud, et me muutume tänu raamatute lugemisele paremaks. Maksim Gorkil oli õigus, kui ta ütles, et parim kink on raamat. Ma olen raamatut kingiks saades tõeliselt õnnelik.
Kuidas sa raamatuid valid?
Ma loen ajalehtedest raamatukommentaare. Näiteks Keskusi arvustaja Ahto Muld on väga hea, tema soovitused on alati täkke läinud. Kuulan ka sõprade nõuandeid. Praegu on ju raamatud nii kirevasse ümbrisesse pakitud, et kus kurat sa aru saad, mis seal sees võib olla. Vahel aga on hea autor nii kehvalt tõlgitud, et loed ja vannud.
Mida sa praegu loed?
Michael Cordy ulmelist põnevikku «Imegeen». Kui mul maal olles midagi teha pole, siis võtan uuesti ette sarjas «Maailm ja mõnda» ilmunud teosed. Ma ei istu päevagi raamatuta.
Milline on lugemiseks parim aeg?
Õhtu ja öö, siis kui telefonikõned ja ajalimiit ei kammitse. Kõige parem film, mis raamatu järgi tehakse, sünnib lugeja peas. Ma olen tihtipeale tuntud kirjandusteoste järgi vändatud filme vaadates pettunud. Lugedes mu peas tekkinud visioon on hoopis teine ja minu jaoks parem.
Millisesse raamatusse oled nii süvenenud, et ei märkagi, kui hommik käes?
Neid ikka on. Näiteks «Shaakali päeva» ja «Odessa toimikut» lugesin varavalgeni. Mõni raamat on nii hea keelega, et selle ilu kutsub lugema ja naudid lugemist kui protsessi. See on justkui terava saega kuiva puu saagimine.
Kui suur on su kodune raamatukogu?
Ma pole neid üle lugenud, eks see nii kaks–kolm tuhat ole. Kui mõnel tuttaval on kastitäis vanu raamatuid, millega ta midagi peale ei oska hakata, siis sordin sealt paremad välja ja tassin koju.
Ma pole ammu raamatukogus käinud, sest eelistan raamatuid osta. Kui kirjastus Kupar pankrotti läks, siis müüsid nad raamatuid 5–50 krooniga. Ostsin terve autotäie, 1600 krooni eest, ja need ootavad lugemist.
Mida sa kaasaegsest Eesti kirjandusest arvad?
Ilmselt on see isikliku laiskuse tagajärg, aga ma pole lugenud ei Kadri Kõusaart ega Kerttu Rakket. Viimati lugesin Eesti asjadest Kati Murutari «Kümme neegrit Katjusha». Raamat räägib 1972. aastal toimunud paadiretkest, kus osa mu sõpru käis.
Mida ütled inimestele, kes peavad raamatute lugemist aja raiskamiseks?
Mis ma ikka ütlen. Nad on sõna tõsises mõttes lollid, kui nii arvavad. Ma ei saa neist aru. Kuidas pole aega? Raamat on hea sõber, ta ei solvu, kui teda kas või kempsus lugeda. Iga inimene peaks õhtul selleks paarkümmend minutit leidma.
Ivo Linna viis lemmikautorit
Guy de Maupassant
Lennart Meri
Peet Vallak
Jack London
Henryk Sienkiewicz
