Meri ja mehed on aastasadu kokku käinud. Kroonika uuris, milliste graatsiliste jahtide ja kiirete kaatritega hullavad merel Eesti tuntud härrad.

 
Jaanus Nõgisto hoidub hooplemisest

Ladybird
Pikkus 39,5 jalga ehk 12 meetrit

Kaal: 12 tonni
Hind: 2,5 miljonit krooni
Muusik ja režissöör Jaanus Nõgisto (52) on vahetanud veerandtonnise jahi Carol kaptenirolli Hollandis projekteeritud ja Eestis ehitatud võidusõidujahi Ladybird roolimehe koha vastu.
«Ma ei käi niisama kruiisimas, osalen erinevatel regattidel ja võistlustel, mis Kalevi jahtklubi kalendris on. Ma ei ole matkasell, kuid vahel tuleb rinda pista ka sügistormiga,» lausub Nõgisto. «Kui sa seda asja vähegi oskad, siis kõva tuul ei tee jahile midagi. Merel on igasuguseid asju juhtunud. Purjetajate hea toon ei luba ohtlike olukordadega hoobelda.»
Paar aastat tagasi murdus Ladybirdil Soome meistrivõistlustel mast.
«Laine oli neli meetrt kõrge ja tuul nii 16 meetrit sekundis. Me hakkasime spinnakeri alla võtma, kui see juhtus,» räägib Ladybirdi kapten ja ehitaja Jaanus Tagu. Ladybirdi meeskonda kuuluvad veel Saku Õlletehase nõukogu liige Cardo Remmel ja endine telemees Andres Raid

#end#
Kalev Vapper jahib adrenaliini

Forte
Pikkus: 41 jalga,
Kaal: 7 tonni
Hind: umbes 4,5 miljonit krooni
Liik: X-41


Endine tele- ja veiniärimees, praegune majandusministeeriumi PR-juht Kalev Vapper (55) on 41 jala pikkuse võistlusjahi Forte omanikeringis.
Kohtume Kaleviga Pirital Kalevi jahtklubi poolt igal kolmapäeval korraldataval võiduajamisel. Kalev vahetab otse kail argipäevarõivad purjetamisriiete vastu ja ta tõmbab jalga spetsiaalsed saapad. «Merel on ju külm,» ütleb mees.
Enne starti keerutatakse veidi merel, proovides laeva ja otsides õiget stardipositsiooni. Spinnaker ehk suur eespuri tõmmatakse käskluste saatel üles. Kiirus kasvab 12 sõlmeni, aeg-ajalt teevad jahid üliriskantseid manöövreid, olles kokkupõrkest paari sekundi kaugusel. Lõpetame sõidu teisena, meie ees on X-41 tüüpi jaht Bering, mille roolis on Mati Sepp.
«Sepp on hetkel ilmselt Eesti parim avamerepurjetaja, ta kätt on surunud Hispaania kuningas Juan Carlos isiklikult,» selgitab Kalev.
Purjetamine on kallis lõbu ja ei ole ka. Tavaliselt on võistluspurjekad segafinatseerimisel. Forte kuulub MTÜ-le Uljaste Purjetajate Ordu.
«Kõik meeskonnaliikmed maksavad aastamaksu, nii et jahi ülalpidamine on kombinatsioon enda ja toetajate rahadest,» ütleb Kalev. Sponsorite nimed on tavaliselt kirjutatud purjedele või poordile.
«Eelmise purjeka, 33 jala pikkuse X-Dreami müüsime Taani. Järelturg toimib. Mullu ühinesime Elioni Teamiga, kes kaks suve tagasi tuli selles jahiklassis maailmameistriks. Nüüd on me meeskonnas suisa viis kaptenipaberitega meest, roolis on neist Jaak Jõgi,» räägib Vapper.
Lihtsalt kruiisimine ei paku Kalevile rahuldust. Võistlusmoment loob vajaliku eesmärgi ja annab adrenaliini.
«Alates sellest, kui tulin aastal 1964 Eesti meistriks Optimisti klassis, pakuvad meri, purjetamine ja konkurents mulle naudingut,» ütleb Kalev.

 
Alo Murutar eelistab rahulikku seilamist

Adventure
Pikkus: 36,7 jalga
Kaal: 5,6 tonni
Hind: uuena 2,5 miljonit krooni
Liik: Beneteau 36.7 First

Kirjastaja Alo Murutar (42) vahetas oma sõpruskonnaga veerandtonnise jahi Krissu märksa suurema ja kallima vastu. Neil on kuue mehe peale 36,7 jala pikkune Prantsuse päritolu, Beneteau tehases toodetud purjekas Adventure.
«Õige meresõit on selline, kui pärast midagi rääkida ei ole,» ütleb Alo.
Adventure omanikud on soliidsed mehed, koolitaja Vahur Murutar, loomatohter Tarvi Martson, geeniteadlane Andres Metspalu, hotellipidaja Madis Mutso ja hetkel ümbermaailmareisil olev Jaanus Kirs.
Adventure meeskond kutsus endale jahiga kohanemiseks appi treener Alar Volmeri.
«Kui oled väikse jahi pealt tulnud, siis on vaja õppimise ja kohanemise aega. See on nii, nagu sa istuksid ümber 13 pedaaliga autosse,» räägib Alo.
Murutar sai oma elu tormi kätte Krissu pardal Vormsi ja Haapsalu vahel. «Enne Vormsit tõusis tuul 30 meetrini sekundis. Sadamad olid kaugele jäänud ja meil polnud kuhugi varju minna. Ainus võimalus oli end läbi kitsukese Voosi kurgu Haapsalu alla pressida. Pärast kuus tundi merega kestnud võitlust mõistad, miks randadesse nii palju kirikuid on ehitatud,» lausub Alo.

 
Tõnis Arro puhastav kogemus

Kristi
Pikkus: 32 jalga
Kaal: 0,5 tonni
Liik: Westerly Fulmar 32


Konsultatsioonifirma Fontes nõukogu esimees Tõnis Arro (39) künnab merd pooletonnise jahtlaevaga Kristi. Westerly Fulmar 32 marki laevuke on 32 jala pikkune ning sellel on 8 magamiskohta.
Arrol pole meresõidule paaril viimasel aastal kuigi palju aega jäänud, sest ta väiksemad lapsed, kahene ja neljane poiss, on sellises eas, et merel oleks mõlema turvamiseks vaja üht täiskasvanut. Tõnis loodab siiski suve jooksul paar korda purjede alla saada.
Lisaks Arrole kuuluvad Kristi omanikeringi Janno Luurmees, Aap Koha ja Olle Tishler. Ka Olle ei saa kuigi tihti merele, sest tema perre sündisid hiljuti kolmikud.
«Jahisõit on parim puhkus. Maal aktuaalsena tunduv kaob merel täielikult meelest. Vahel meenuvad lainete loksumise saatel mingid vanad asjad, mõtted või elamused, mille olemasolust teadvuse ääremail polnud aimugi,» sõnab Tõnis.
Arro sai oma kõige erilisema meresõidukogemuse ümber maailma sõitnud jahil Lennuk. Vahetusmadrusena pardal olnud Tõnis käis Tongal, Vanuatul, Paapua Uus-Guineas ja Austraalias.

 
Ivar Valdmaa merega ei naljata

Merion
Pikkus: 40 jalga
Hind: umbes 2 miljonit krooni


Tallinna Merekooli kasvandik, korvpalliklubi Kalev/Cramo omanik Ivar Valdmaa (44) on jahi Merion üks kaasomanikest. Purjetamine on ta vana armastus ja esimene elukutse. Ivaril läheb Merioni pardal, mille kapten on Ain Pomerants, kolmas hooaeg.
«Eesti asub mere ääres ja merd peab armastama. Mulle purjetamine meeldib. Aastast 1982 olen purjetanud, alustasin jahil Linda. Meri ei luba nalja teha. Kui merega nalja teed, siis on lõbu vähe,» ütleb Valdmaa.

 
Armin Karu laeb merel akusid

Mari V
Pikkus : 22,5 meetrit
Hind: 30 miljonit krooni

Olympic Casino suuromanikul Armin Karul (42) on tuttuus 22,49 meetrit pikk lõbusõidulaev Mari V, mis on valmistatud 2007. aastal Inglismaal.
Mari V-l on kaks tekki, ülemisel asuvad köök ja elutuba ning alumisel magamistoad. Karu puhkab merel vähemalt kaks nädalat aastas. Ta nimetab seda parimaks akude laadimise ajaks.

Kadunud õlikuninga Aadu Luukase pojal Indrekul on peaaegu niisama pikk alus kui Karul. Ta künnab merd 22,26 meetri pikkuse ja 5,4 meetri laiuse kaatriga Swan II, mis seisab põhiliselt Hispaanias.
NG Investeeringute juht Jüri Käo uuendas tänavu kevadel oma laevaparki, talle kuulub 16,1 meetri pikk Grand Cru III.
«Eestisse on jõudnud Skandinaavia traditsioon võtta suve leebemalt ja vältida siis suurte otsuste tegemist. Kui äri sai alustatud, siis oli imestamist, et miks ei saa skandinaavlaste või eurooplastega juulis ja augustis asju aetud, et mida kuradit need logelevad. Nüüdseks on traditsioon Eestis üle võetud. Suvel ei maksa punnitada. Kõik on kuskil ära,» räägib Käo.

 
Viktor Siilats naudib merd

Liik: Askeladden Commuter 805
Pikkus: 7,9 meetrit
Hind: 2,5 miljonit krooni

Auto- ja kaatriärimees Viktor Siilats (52) pole endale kunagi isiklikku kaatrit soetanud.
«Milleks? Ise müün, ise sõidan ja ise viin kliendile kohale, sest paljud rikkad ostavad oma silmarõõmu pigem Vahemerel seiklemiseks. Seal saab oma vähest vaba aega kvaliteetsemalt veeta,» lausub Siilats. Vahemerel on sadamad lahti aasta läbi ja kõik teenused garanteeritud. «Paadiomanik peab kõigeks valmis olema. Enne merele minekut tuleb alati kontrollida õlitaset, jahutusvedelikke, kütuse olemasolu ja muud vajalikud asjad,» õpetab Siilats.
Siilats on kõva tormi saanud nii Iiri kui ka Põhjameres ning imesõite on tulnud teha ka Mustal merel. Sealsed tormid on kordades tugevamad kui Soome lahe omad. Eriti kole laine on Musta mere üheksas.
Kord pidi Viktor Constanza kaubasadamast Rumeenias suunduma kaatriga lähedalasuvasse jahtsadamasse. Ega see mõnus ei olnud. «Jahisadamas oli laine murdnud muuli tükkideks, ja lainelohku sattumine oli päris ohtlik,» räägib Siilats.
Siilatsi arvates on trendikamad sadamad Hispaanias Puerto Banus ja Puerto Portals (Mallorca), kuid ilusaid kohti jätkub Türgini välja. Väga turvaline on Kosi saare sadam, kuid vahel võib ankru ka lihtsalt merre visata või ahtri nööriga mõne Türgi puu külge siduda.
«Vahel on kaikohta raske saada, Hvari saare sadamalinnas Horvaatias on suvel see peaaegu võimatu. Siis tuleb lahesopis ankrus seista ja kummipaadiga maale minna, kusjuures isegi ankrupaigad on vaat et loetud,» räägib Siilats.
Eesti kaatriomanikud on siiski maailmatasemega võrreldes tagasihoidlikud. Kokka reeglina pardal pole, eelistatakse ise süüa teha.
«Meie nii-öelda luksuskaatrid pole ju tegelikult mingi luksus. Eestis on isegi 9meetrist Baylinerit nimetatud luksuskaatriks, kuid maailma mõttes algab luksus helikopteri maandumisplatsist ja mullivannist,» selgitab Siilats.
Kahekümnemeetriseid ja mitmekümnetonniseid väikelaevu juhtima harjunud Siilats üllatas hiljuti oma klubikaaslasi Tallinna Jahtklubist sellega, et võttis teekonna Tallinnast Narva ette kaheksameetrise Norras valmistatud Askeladden Z8-ga.

 
Aare Kööp trotsib tormi
Sylvia Pikkus: 43 jalga Kaal: 10 tonni
Liik: Grand Soleil
Ettevõtja Aare Kööp (54) vahetas hiljuti koos sõpradega üle miljoni krooni maksva Ridas 35 tüüpi jahi Zarah May välja Itaalia päriolu Sylvia vastu.
«Zarah May teenindab turiste Narva-Jõesuus Meresuu spa-hotellis,» selgitab Kööp jahivahetust. «Purjetamisega võib tegelda nii kaua kui sõbrad süldilaua taga istuvad. Hea spordiala, mida võib teha väiksest poisist kõrge vanuseni. Milleks ikka pargipingil doominot mängida, veinipudel kõrval?»
Kööp tormi ei otsi, kuigi vahel on see vahva.
«Mul on ükskõik, mis taevast alla tuleb, nii palju on üle elatud. See elustiil ja fiiling on mõnus mäng. Sõidan meelsasti võidu, meredel ringi kolistamise aeg veel tuleb ehk. Ma ei tea, kas tahangi igavatele ookeanidele minna... Bora Bora, väga kahtlen, plaane ei ole,» räägib endine tipp-purjetaja Kööp. «Ma olen paljude tormide küüsi jäänud, kuid kõige tugevama tuule 39 m/s sain kätte sel suvel Saaremaa ja Hiiumaa vahel. NSVLi koondises olid suured kaotused, mehed uppusid ja külmusid. Purjetasime aasta ringi ning mitte kedagi ei huvitanud ilmastikutingimused. Trenni tuli ikka minna. Kord kaotasin Aasovi merel ülekoormusest teadvuse ja kukkusin üle parda. Õnneks toodi mind elule tagasi.»