Meelelahutusärimees PEETER REBANE sõidab kümme aastat vana Audiga, kuid tal on oma lennuk. «Taevas on hea puhata,» arvab ta.
#p2# Harvardi ülikooli päevil arvas üks Rebase kaastudeng, et tegu on suurima ärimehega, keda tema silmad kunagi näinud.
Edaspidised aastad on seda veendumust kinnitanud. Varases nooruses auto-, vilja- ja mahlaäri ajanud 28aastane Peeter Rebane on nüüdseks koos venna Priiduga (34) püsti pannud oma meelelahutuskontserni BDG, mis lisaks Baltikumile tegutseb jõuliselt ka Ukrainas ja Venemaal.
Esimest korda alluv
Peeter Rebane ise on alates ülemöödunud nädalast pea esimest korda elus palgatööline ning töötab kellegi alluvana — tuleva aasta Eurovisiooni lauluvõistluse produtsendina asub tema töölauake Eesti Televisiooni ruumes.
Kohtumisele ilmub Peeter, hõlma all paksud kaustad, mille sisu peaks tal peatselt enam-vähem peas olema, ja seljas Harvardi ülikooli embleemiga soe fliis — selle peremees põdes hiljaaegu põskkoopapõletikku. Aeg-ajalt liiguvad taskust suhu päevakübaratabletid. Eurovisiooni lauluvõistluse produtsent ei saa endale haige-olemist lubada. Tema vastutab, et see lauluvõistlus «füüsiliselt toimuks» — see tähendab esinemispaiga ehitust, ruumide sisustamist, afterparty korraldamist, vaheesinejate valimist, piletimüüki, turvasüsteemi töölepanekut, arstiabi ja päästeteenistuse lähedalolekut. Kogu masinavärk on vaja sekunditäpsusega paika panna. #p3#
Värske piloot
Vabal ajal meeldib Peeter Rebasele purjetamine, lendamine ja muusika. Purjetamine on esikohal, sest see pani omal moel aluse kogu tema praegusele karjäärile. Teisel kohal on muusika, sest meelelahutusäri ja kontserdikorraldamist ei saa teha perfektselt, kui ise asjast ei huvitu. Sel suvel, kui Peeter tõi Eestisse Depeche Mode’i ja Elton Johni, oli ta ise või sees: «Hea on tuua esinema staare, kes mulle endale väga meeldivad.»
Lendamisega on Peeter tegelnud küll vaid kaks aastat, kuid juba on see tema südamesse sügavad juured ajanud. Inglise piloot Bob Moggridge on öelnud: «Eestlasest piloot ei jäta kunagi ütlemata, et ta on piloot.»
«Ma olen nüüd… piloot!» ütleb Rebane. Oktoobri alguses päädisid Peetri kaks aastat kestnud lennuõpingud eduka eksamiga. «Praegu ei saagi veel täpselt aru, et pilooditunnistus lõpuks tõesti taskus on,» arutleb ta. Lennutundides oli alati kaasas instruktor, viimased pool aastat lendas Peeter küll ise ja üksi, aga ei tohtinud reisijaid kaasa võtta.
«Nüüd on lennuk nagu auto. Kui tuju tuleb, siis lähen.» Sõber Peeter Luigega kahasse ostetud neljakohaline väikelennuk on neile tõesti auto eest — Peeter on käinud sellega Vilniuses, Soomes, Rootsis, Kihnust rääkimata.
Näiteks tuleb mõte minna päevaks Ahvenamaale rattaga sõitma. Ega’s muud kui lennukile tuurid sisse, tund kakskümmend lendamist, ja rattasõit võibki alata. Ja õhtusöögiks koju tagasi.
«Mõnus fraier oled küll,» ütlen. «Nojah,» vastab Peeter.
Tööasjadest saab üleval puhata. Seal ei tohi ega saagi muust mõelda kui lennuki juhtimisest. «Mulle meeldib see vabadus,» ütleb Peeter, kui Cessna on tiivad maast lahti rebinud ning Tallinna lahe kohal tiire teeb.
Peetri esimene lennuinstruktor Tõnis Lepp kirjeldab oma õpilast nii: «Mõni inimene kohe on lendama loodud ja mõni püsib küll õhus, kuid masinat vägistades. Peeter kuulub esimeste kilda.»
Lenduri juures on tähtis külm närv, analüüsivõime ja võime teha õigeid otsuseid — samad omadused, mis edukas äritegevuses.
Et eduka äritegemise oskuste juurteni jõuda, tuleb ajas reisida kolmteist aastat tagasi.
Koolitunnid orkaanidemöllus
Teismelisena käis Peeter Noorte Meremeeste Klubis purjetamas. 15aastaselt saadeti ta võistlema üleliidulistele purjevõistlustele. Parimad valiti purjemeeskonda, kes läksid ümbermaailmareisile. Peeter pääses ainsa eestlasena kümneliikmelisse NLiidu meeskonda, veel olid 40meetrise kolmemastilise purjeka peal kümme ameeriklast ja kümme poolakat. Reis kestis 11 kuud, ainuüksi Floridast Jacksonville’ist Londonisse purjetati 28 päeva.
«Merel sai selgeks, misasi on meeskonnatöö,» tõdeb Peeter. Iga hommik algas 30meetrise masti tippu ronimisega. «Aga viska nöörredel, mitte pulkade, vaid köiest keeratud astmetega, Mustamäe tornmaja 14. korruse aknast välja ning proovi mööda seda üles-alla ronida. Siis pane üks sõber seda 30–40meetrise amplituudiga kõigutama ning ise muudkui roni. Ja kui see on selge, proovi sel kõikuval nöörredelil tööd teha!» loob Peeter pildi mereelust. Orkaaniga võitlemise kõrval olid paljud teised asjad lihtsad. Ja kuna enamik meremehi olid koolilapsed, toimusid purjelaeval ka õppetunnid.
Purjereisilt Ameerikasse õppima
Lisaks karmile elukogemusele avardas see merereis varem mitte kordagi välismaad väisanud noormehe silmaringi. Läbi sai käidud 18–19 riiki ning 36 sadamat. Pärast purjeaasta lõppu kutsus üks Ameerika perekond, kelle poeg oli samuti laeval, Peetri aastaks enda juurde elama ja keskkooli lõpetama.
Niisiis lõpetas Peeter Alabama osariigis keskkooli, Eesti keskkooli lõputunnistust pole tal tänase päevani. Ja nagu ikka, viimasel hetkel, tekkis idee proovida ülikooli astuda.
Peeter saatis sooviavalduse kolme kohalikku, aga ka Ameerika vanimatesse ja nimekaimatesse — Harvardi, Yale’i, Columbia ning Stanfordi ülikooli. Vastu võtsid ta nii Harvard, Yale kui ka Columbia. Kuna Harvard meeldis Peetrile kohe, siis astus ta sinna.
Esimesest poolaastast sai alguse ka kontserdikorraldamine — «kui hästi järele mõelda». Nimelt töötas Peeter kooli audio-visuaalteenust pakkuvas osakonnas tehnikuna. Hiljem töötas ta kooli kõrvalt ühes Eesti firmas, mis tegeles Chrysleri automobiilide Eestisse importimisega.
Järgmiseks algaski BDG ehk Baltic Development Groupi ajastu, mis loodi 500 dollari ning kahe osanikuga: Peeter ja tema vanem vend Priit Rebane.
Algselt oli BDG põhitegevus meelelahutusest sama kaugel kui kuu päikesest. Juhus oli Peetri viinud Ameerikas kokku ühe San Francisco konsultandiga, kelle sõber Floridast oli suur viljaärimees ning Priit ja Peeter hakkasid Baltikumist masskogustes vilja läände eksportima.
Sõbrad üle maailma
Need, kes Peetriga koos reisinud, teavad, et tal on tuttavad ees kuhu iganes ta ka ei lähe. Või siis tuttava tuttavaid. Los Angeleses kohtub ta Jennifer Lopezi agendiga, Londonis Pet Shop Boys’iga. Meelelahutusäri, nagu paljud teisedki bisnised, põhineb headel suhetel ja usaldusväärsel taustal.
Eks igaüks suhtle oma koolikaaslastega pärast õpingute lõppu edasi, heas Ameerika ülikoolis käinul on see eelis, et tema koolikaaslased on üle maailma laiali mõjukates firmades ja headel positsioonidel — üks Wall Streetil, teine Los Angelese filmifirmas, kolmas investeerimispangas Hong Kongis. «See on võrgustik,» ütleb Peeter. Tema käis näiteks koolis koos toonase USA asepresidendi Al Gore’i tütre Karennaga, kellel käis kogu kooli aja kannul salateenistus ning kelle isa tõttu oli lõpuaktuse ajal koolikatus snaipereid täis.
Nüüd kuulub Peeter Harvard Club of Londonisse — Harvardi ülikooli vilistlaste Inglismaa harusse. Kui inimesi ühendab taust, on neil lihtsam üksteist usaldada. Hiljuti sõitis Peeter näiteks Inglismaale spetsiaalselt ühe klubi liikmest lordi korraldatud kaks ja pool tundi kestnud vastuvõtule.
Peeter arvab, et tänu Harvardi taustale tekkis Eesti noormehe vastu usaldus ka Disney filmistuudios. Nimelt mõtlesid Peeter ja Priit, siis kui nad juba olid muud ärid maha pannud ja Sõpruse kino rentnikeks saanud, et hakkaks õige Baltikumis Disneyt esindama. Kiri sai kirjutatud ja teele pandud ning pärast poolt aastat läbirääkimisi löödi käed.
Kui Peetrilt küsida, miks ta pärast Harvardi ülikooli lõpetamist 1995. aastal Eestisse tagasi tuli, küsib ta vastu, et miks ta pidanuks Ameerikasse jääma. «Rahaliselt oleks seal olnud parem ja riskivabam, mulle aga meeldib vabadus midagi luua.»
Oma lõbuks reisib harva
Iga kuu viibib Peeter vähemalt korra ookeani taga, lähivälismaadest rääkimata. Väga lahe elu, tundub kõrvaltvaatajale.
«Ongi lahe, muidu ma seda ei teeks. Kui ma peaks iga päev kontoris istuma, läheksin varem või hiljem hulluks,» arvab Peeter. Teisipidi jälle on lennukites ööbimine, lennujaamade lounge’ides oma lennu ootamine ja ajavahedega harjumine füüsiliselt nii kurnav, et ajaleht Äripäev nimetas Peetrit «unise olekuga meheks».
Kui tööreisid kõrvale jätta, käis Peeter viimati maikuus Londonis West Endis Pet Shop Boysi uue muusikali esietendusel — «kuigi jälle sai natuke tööd tehtud!» — ning viimane päris puhkusereis oli täpselt aasta tagasi pea viieks nädalaks Hawaiile koos ema, venna Priidu ja tema tüdruksõbraga.
See reis ei unune Peetril niipea. Mõnda aega elasid nad kesk sügavat vihmametsa majakeses, kus polnud ei telekat, telefoni ega mobiililevi. See-eest oli seal süsimusta liivaga rand, mida esimesel hommikul külastas metsikute delfiinide parv. «Delfiinid ujusid inimesele täpselt nii lähedale, et käega pai teha ei saanud. Küll ujusid nad su alt läbi, hüppasid veest välja, täpselt nagu filmides.»
Lap-top oli Peetril kaasas, et aeg-ajalt e-maili vaadata — «Mis nii viga!» Muidu oleksid Stingi kontsert Kiievis ja Marilyn Mansoni kontsert Moskvas tegemata jäänud.
Investeerib endasse
Igapäevases tööelus saab Peeter teha palju vähem eksprompt-otsuseid, kui ta tahaks. Kui ta hakkab rääkima oma vastsoetatud Kadrioru korteri sisustamisest, avaldub just see pool. «Täna käisime emaga praeahju ostmas. Ma ostsin sellise, millel on vähem funktsioone, kuid mis oli ilusam,» räägib ta.
«Mulle ei meeldi tegelikult üldse asju osta,» ütleb Peeter. Kuid kodu osas on põhimõtted vankumatud. Ta arvab, et lõpuks on aeg endasse investeerida, seda enam, et tal pole kunagi varem olnud päris oma korterit. «Töötad ja teenid, aga mille nimel?» küsib ta.
Peeter ei kannata seltskondi, kus arutatakse, mida keegi endale soetanud on. Temale tuli pähe osta lennuk ning mõeldud-tehtud. «Enamik mõtleb, et hull peast. Aga mulle on raha vahend, mitte eesmärk.»
Küsimusele, mis on tähtis, vastab Peeter: «Tähtsad on perekond — vanemad, vend, vanaema — ja sõbrad, kellest paljud on ka töökaaslased BDGs. Kui lähen tööle, siis lähen sõprade keskele! Kolmandaks need harvad perioodid, kui suhtlen kellegagi lähemalt. See käib tõusude ja mõõnadega.»
Ühest küljest Peeter justkui tahaks stabiilsust, teisest küljest on ta liiga aktiivne, et kodus olla. Aga Peeter lohutab end sellega, et ta on veel nii noor.
