Suurärimees Urmas Sõõrumaa tunnistab, et optimismi ajal võetud laenude teenindamine pessimismi ajal on oodatust palju raskem ja ta ei näe kriisi lõppu.
Kohtume Rotermanni kvartalis HomeArti-nimelises kohvikus.
«Eile olin terve päev Kiievis,» ütleb Urmas (47). «Veidi värskendav ja silmaringi laiendav, samas veidi väsitav, kuid sain hetkeks aja maha.»
Ta palub laua juurde tulnud ettekandjat: «Pange mulle seda moosikest natuke rohkem koogi peale!»
On sul õnnestunud Kiievis midagi korda saata?
Õnneks mitte. Plaanisin, aga keegi hoidis nagu kätt ees. Oleks kõik libedalt läinud, siis oleksin seal kõrvuni probleemides.
Suuremad turud annavad massiivsema võimaluse nii võita kui kaotada?
Ma olen öelnud, et minge suuremale turule, kuid mitte sinilindu püüdma. Sa pead leidma uusi turge ja võimalusi. Eestis võid olla ükskõik kui nupukas, aga siin ei ole võimalik teenida. Kui ma olen Eestis, siis näen, et enamik inimesi istub pea käte vahel ja mõtleb, kuidas vanu asju klaarida, kuidas seda asja lahendada, kuidas siit välja tulla ja kuidas seda optimeerida.
Kui lähen Ukrainasse, siis tunnen ennast nagu kevadine vasikas. Mul puudub seal igasugune ajalugu ja tunnen, et seda saab teha ja seda saab teha ja siin on midagi laokil... Kui vaatan oma tuttavaid Ukraina ärimehi, siis nad istuvad samuti pea käte vahel ja neil puudub energia mõelda millegi uue peale. Tunnen, et ma vajaks sellist värskendust, et ei peaks muretsema enam homsete rahavoogude pärast, vaid võiks mõelda kolm aastat ette. Tegelikult läheb Eestis kaheksakümmend protsenti päevast olemasoleva jama klaarimisele ja see ei võimalda edasi minna. Kuigi Rotermanni kvartaliga olen ise rahul. Kihvt asi on tehtud.
#end#
Mida teha?
Kaks aastat tagasi olin optimistlikum kui täna. Kaks aastat tagasi rääkisime langusest, kuid täna toimuv on tõsisem asi kui lihtsalt langus. Ma ei näe mootorit, mis Eesti välja viib. Uut IME projekti on vaja. Sada tuhat töötut peaks olema riigile piisavalt hirmutav, et hakata ajusid liigutama.
Mis on Rotermanni kvartali eesmärk?
Ma ei ehitanud kaubanduskeskust, ma ehitasin uue linnakvartali, kus on korterid, bürood, töökohad, poed. Me pakume siin keskkonda, kus saab kiirustamise maha võtta. Elu on ju närviline: kaubanduskeskused, tihe liiklus ja üleväsinud lapsed. Kui satud Solarisse, siis satud üheks siblijaks siblijate suures hulgas. Rotermanniga olid sellised aeglase elu kvartali loomise plaanid, kuid kriis tegi oma korrektuurid.
Seda kvartalit tehes ei läinud me võistlema suurte klaasist kaubanduskeskustega. Pigem oli silmade ees London ja Soho. Taotlesin teistsugust, veidi rahulikumat keskkonda.
Keskus hakkaks elama. Kui saaks teise osa ka valmis - selle, mis jääb Hobujaama tänava poole. Kvartali probleem on, et ta ei avane linna tuiksoontele. Ühelt pool lahutab, ja teisalt kaitseb seda Narva maanteest kino ja postimaja ning Hobujaama-poolset osa tuleb alles ehitada.
Kas sa ei taha raha juurde panna?
Asi pole minus. Ma ei näe klienti, kellele seda vaja on. Hooneid ei ole mõtet valmis teha, kui see ei ole kellelegi vajalik. Jalutasin siin ringi Hollandi kuninganna Beatrixiga läinud kevadel ja ta küsis minult mitu korda, kas sa teed seda eraraha eest - te loote linnaosa ja keskkonda eraraha eest. Eraraha eest võib ju maju ehitada.
Hollandi kuningakoda on vist väga praktilise meelega?
Mulle tundub ka, et miljöö loomine on ennekõike avaliku sektori ülesanne.
Sul on viimasel ajal käsil just kaks sellist avaliku sektori projekti: Rotermanni kvartal ja tennisehall?
Tennisehall on ikka üks konkreetne maja ja äriprojekt, mis saab varsti lõplikult valmis ja siis tuleb see tööle panna. Siin, Rotermannis on vaja juurde ehitada.
Kas maksad siia peale?
Muidugi maksan peale. Praegu on paljudel see probleem, et tuleb peale maksta. Eks see pealemaksmise hetk tekib laenude teenindamise ajal. Laenud said võetud lootuses, et tulud on poole suuremad kui praegu, mis tähendab, et tuleb juurde maksta. Ma ei näe hetke, millal Rotermanni kvartal hakkab ära tasuma. Eestis võetud laene ei ole võimalik enam teenindada siinse majanduskeskkonna tingimustes.
Palju siia raha investeerisid?
Ärivalem oli lihtne: ostad maa ja siis ehitad valmis maja hinnaga 15 000 krooni ruutmeeter ja müüd kaks korda kallimalt edasi. Kuid vaata imet, mõned asjad lähevad oluliselt kallimaks. Nii maksavad Rotermanni kvartali rõdud 100 000 krooni ruutmeeter, aga samas, need seinad seisavad siin ka saja aasta pärast. Ma ehitasin kõige kallimal ajal ja välisdisaini pealt kokku ei hoidnud. Inimene on tihti loomult ettevaatamatu ja võtab rohkem laenu kui mõistlik.
Mis on su valikud? Pangale või linnale müüa? Või kaasata lisakapitali ja partnereid, kes on valmis ootama?
Meil ei ole sellist avalikku sektorit, kes seda võiks mõista ja võib-olla ei ole neil see ka võimalik.
Kas mõtled, et see võiks olla liiga skandaalne, kui Savisaar päästab Sõõrumaa?
Skandaal?! Avalik sektor on kõigis maailma riikides erasektorile appi läinud. Siin ei ole midagi skandaalset. Eestis nähakse muidugi tonti.
Kas nendel meestel, kes oma raha Bulgaariasse või Aserbaidžaani jätsid, oli vähe nupukust?
Ei noh, aeg 3-4 aastat tagasi tegi meid kõiki hulluks. Kuu aega tagasi puhastasin oma sahtleid ja leidsin hulga huvitavaid projekte: Aserbaidžaani, Turkmenistani, Kasahstani, Moldaavia, Gruusia majandusanalüüsid ja mingisuguste kaubamajade erastamise äriplaanid. See ajas mind täna naerma. Mõtlesin, kas viskan ära või mitte. Kui kümne aasta pärast loen, siis mõtlen, et mis lollusega inimene küll on tegelenud. Kes meid seal ootab? Kes me oleme? See kõik eeldab seda, et mine kohale ja nuusuta õhku ning ela seal paar aastat ja siis tee.
Mulle on vähemalt see antud, et kui ma kohale sõidan, siis saan aru, et olen vale koha peal. Paljud vanad ei saanud isegi sellest aru, et nad on vale koha peal. Kui sa vaatad Kesk-Aasiast Eesti poole tagasi, siis on isegi raske aru saada, kus Euroopa on. Aga kus see Eesti on? Me mõtleme, et läheme sinna, rind laiali, midagi tegema, aga nad ei märka kaardi peal isegi meie riiki.
Kuhu läheb Tallinn?
Kesklinn on pikkupidi pooleks lõigatud. Inimene ei satu juhuslikult mere äärde või ainult siis, kui sadamasse minna. Turistid peavad logistama kohvritega üle Ahtri tänava, kaks korda üle kolmerealise tänava. Meie majanduse pluss on turism ja kauplemine. Soomlased päästsid meid 30ndatel viina vedamise aegadel, 90ndatel turismiga Tallinnasse ja päästavad veel. See on üks Tallinna eelis, aga me sülitame turistidele näkku. Mina teeks vaateratta asemel suure klaasist tunneli, mida mööda pääseks turistid laevast Tallinna ja vastupidi. Tunnel oleks 6 meetri kõrgusel ja sealt avaneks suurepärased vaated vanalinna panoraamile: kuiva jalaga sõidaks nad liikuval lindil üle Tallinna ühe euro eest. Seda projekti saab teha vaid avaliku sektori algatusel. See on kindlasti parem plaan kui tõmmata merealune tunnel Helsingi ja Tallinna vahele. See oleks ikka uus turismi-objekt juba iseenesest.
Kuidas lapsed-naised elavad?
Tiba-toba. Arenevad, õpivad, käivad lasteaias. Vanematest poistest üks õpib veel Šveitsis. Kõige vanema, Tõnise (kel lõpetatud Franklin College Switzerland - P.K.), komandeerisin Ukrainasse, las õpib keeled selgeks. Ta vene keelel on kerge Šveitsi aktsent, sest seal õpetatakse keelt paremini kui Eestis. See on üpris kuritegelik, milline laste aja raiskamine käib Eesti koolides. Õpivad ja õpivad, aga selgeks ei saa.
