Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts (EAPS) tõstatas tänase lastekaitse päeva puhul fookusesse Marilyn Monroe. Sünninimega Jorma Jeane Bakeri ema oli vaimselt ebastabiilne paranoiline skisofreenik ning oma lapsepõlve veetis Marilyn Monroe enamasti kasuperedes. Neis kuritarvitati teda seksuaalselt ning selleks, et kasuperes elamist vältida, abiellus Monroe esimest korda juba 16-aastaselt.

Marilyn Monroe elus olid ärevus, depressioon, sõltuvus ja arvukad seksuaalkontaktid igapäevased. Sellest hoolimata töötas naine välja väga särava isiksuse ning kogu maailm tundis teda plaatinablondi sekspommina, kes alati naeratas. Kaunis mask püsis üll ka siis, kui Monroe väljus haiglast pärast raseduse katkemist.

EAPS kirjutab, et Monroed võib pidada kõige eredamaks näiteks naisest, keda jungiaanlikes terminites võib kirjeldada kui anima-naist. See on naine, kes tõmbab enesele ümberkaudsete meeste anima-projektsioonid. Ta ei ole kunagi tema ise, ta on see, keda parajasti läheduses viibib mees temas näeb.

Kuid Marilyn Monroe polnud õnnelik, vastupidi, selle kõige juures oli ta väga õnnetu. Vandenõuteoreetikud siinkohal ilmselt vaidlevad, kuid ametlik versioon on siiski see, et ta lõpetas oma elu 36aastaselt enesetapuga.

Norma Jeane'i alter-ego Marilyn Monroe võttis naise elu järk-järgult üle. Seda võib vaadelda kui tekitet isiksusega samastumist, mille puhul inimene kaotab kontakti iseendaga ning elabki maskina. Tema hingematvalt kaunis mask oli see, mida hinnati. Võib oletada, et Norma Jeane tundis ennast nähtamatuna. 1956. aastal muutis ta oma nime ametlikult Marilyn Monroeks, Norma Jeane oli lõplikult kaotanud.

Maailm pärast Marilyn Monroe’d pole muidugi enam see, mis ta oli enne Marilyni. Tema jälg kultuuriloos ja inimeste (kollektiivses) teadvuses ning alateadvuses on sügav.