"Olen Estonias toimuva pärast lausa haige," tunnistab viimaseid nädalaid Estonia teatri peaballettmeistri ametis olev Mai Murdmaa (63). Ta ei suuda leppida teadmisega, et Eesti balleti raudvara Helmi Puur, Tiiu Randviir ja Viesturs Jansons saadeti ootamatult pensionile. Kümme aastat tagasi lahvatanud tüli tema ja Estonia teatri uue peaballettmeistri Tiit Härmi vahel ei näi vaibuvat.
Järgmine hooaeg pidi Estonias olema üleminekuhooaeg, teie leping pidi lõppema jaanuaris. Kuid nüüd lõpeb leping käesoleva aasta 30. juunil. Miks?
Meil oli direktsiooni ja ooperinõukoguga kokkulepe, et järgmine aasta tuleb üleminekuaasta. Repetiitorid jäävad tööle ning mina olen ka kuni jaanuarini tööl. Kui ma Ameerikast tagasi tulin (Mai Murdmaa viibis Ameerikas terve aprillikuu – toim), siis öeldi, et kuna Tiit Härm ei taha minuga üheaegselt teatris töötada ning kuna tema soovidele tuleb Estonia direktsioon vastu, siis maksti mulle kompensatsioon ja lõpetati leping. Ma ei hakanud ka vastu punnima.
Sellest ajast, kui sõlmiti leping Tiit Härmiga (11. aprill – toim), mind eiratakse. Need mõned nädalad, mil olen veel Estonia peaballettmeister, peaks Estonia direktsioon kõik balletti puudutavad küsimused läbi arutama. Seda ei tehta. See on seaduserikkumine, aga üsna tavaline Eestis, kuid eelkõige Estonias.
Valus on vaadata, kuidas minu loodu aetakse minu silme all buldooseriga laiali.
Olete Estonias töötanud väikeste pausidega 1964. aastast, viimased kümme aastat peaballettmeistrina, ja nüüd lihtsalt ei vajata teid enam. Kas te olete kibestunud?
Loomulikult on Estoniast lahkumine valuline, kuid see pole minu jaoks ületamatu probleem. Maailmas on palju tööd ja hätta ma ei jää. Võin ka Hiiumaal kartuleid kasvatama hakata.
Aga ma ei suuda vaikides kõrvalt vaadata seda, mis Estonias praegu toimub. Pea kõik inimesed, kellega ma koostööd tegin, ei sobi Tiit Härmile. Estonia valvelauda jäeti kiri, et Viesturs Jansons, repetiitorid Aime Garancis, Helmi Puur-Kiik, Aleksander Kikinov ja Anu Ruusmaa läheksid personaliosakonda. 12. juunist on nad pensionärid.
Seaduse järgi peab pensionile saatmisest informeerima inimesi 14 päeva ette, Estonia teatas ette 13 päeva. Nüüd seisab neil ees kohtusse minek. Minu töölepingu lõpetamine on korrektselt vormistatud.
Tiit Härmil on ju uue ballettmeistrina õigus koostada oma meeskond.
Loomulikult on. Kuid milliste meetoditega!? Jätta lihtsalt valvelauda teade, et te olete pensionile saadetud! Mulle ei mahu pähe, kuidas visati ukse taha inimesed, kes on loonud eesti balleti ja üles ehitanud balletiteatri. See pole inimlik, ütleksin lausa, et tegemist on inimvaenuliku aktiga – genotsiid! Protestin selliste meetodite vastu.
Kõik olid arvestanud, et töötavad selle üleminekuaasta ja siis, kui töö Tiit Härmiga ei laabu, lahkuvad ise. Mõnes etenduses pole Viesturs Jansonsi pensionile saatmise tõttu enam osatäitjat. Samuti pole repetiitorit, kes uue tantsija välja õpetaks. See mõjub teatrile laastavalt.
Kuidas balletitrupp sellesse kõigesse suhtub?
Kogu trupp on võrdlemisi šokeeritud. Selline inimeste pensionile saatmine on täiesti vastutustundetu tegu, see kõik mõjutab truppi. Kui nendega võis niimoodi teha, siis tulevikus võib teistega täpselt samamoodi käituda.
Aga ühelt poolt antakse vitsa ja teiselt poolt jälle präänikut. Kui meie palusime palgakõrgendust, siis selleks ei olnud vahendeid. Nüüd leiti raha. Palgad tõusevad.
Kas te ei suuda leppida, et Estonias on teie järglane Tiit Härm?
Mulle on vastuvõetamatud tema juhtimismeetodid. Ma ei arva, et Estonia kunstiline tase tema juhtimise all tõuseb. Vähemalt paaril esimesel aastal mitte. Härm lubas tuua Eestisse välismaalt lavastajaid. See on võimatu. Esiteks on head lavastajad liiga kallid, teatril pole sellist raha. Kui isegi leitakse need summad, siis on headel lavastajatel vähemalt kaheks hooajaks plaanid tehtud ja vaevalt et nad hakkavad neid muutma. Praegu toob Härm siia ühe täiesti tundmatu Itaalia lavastaja.
Kui ta kümme aastat tagasi juhtis aasta Estonias balletitrupi tööd, siis kirjutas kogu trupp alla paberile tema alluvuses mittetöötamise soovi kohta, tema põhimõtete ja töömeetoditega poldud rahul. Mina olin siis Ameerikas.
Kelle teie oleks valinud oma järglaseks?
Ideaalselt sobiks Toomas Edur. Ta on ka oma nõusoleku andnud. Kuid kahjuks saaks ta tulla alles nelja aasta pärast. Informeerisin sellest ka juhatust. Kindlasti oleks saanud mingi vahepealse variandi leida.
Ja ega mina pole ka surnud. Ega ma tahtnud ise ka enam juhtida, nad oleksid pidanud neljaks aastaks leidma uue balletidirektori. Ma oleksin nõus olnud jääma kunstiliseks juhiks ja koreograafiks.
Mis on teie suure ajaloolise tüli põhjus?
Riid sai alguse sellest, et mina ei aktsepteerinud Härmi kui koreograafi. Ütlesin oma arvamuse välja. Meil tekkis kahe profi vaheline vägikaikavedu. Kunagi saime me hästi läbi, oleme palju koos töötanud, kuid igaüks jäägu oma liistude juurde. Võib-olla polnud ma tolleaegsetes sõnavõttudes piisavalt ettevaatlik ega diplomaatiline.
Mis teist endast edasi saab?
Esialgu olen Estonias ja lõpetan poolikud tööd ära. Kapten peab ju laevalt viimasena lahkuma. Sel hooajal on veel üks esietendus tulemas: 9. juunil esietendub Mobile Nova lühiballettide õhtul Lepo Sumera mälestuseks "Piiratud ruumiga".
Mul on üks idee Kaie Kõrbile ja Viesturs Jansonsile. Eks pean nüüd selle kuskil mujal tegema.
Ameerikas viibides leppisin kokku "Romeo ja Julia" müügis Indianapolise balletiteatrile. Estoniaga käivad läbirääkimised dekoratsioonide müügi üle. Samuti olid nad huvitatud minu "Tuhkatriinu" etendusest.
Ma ei tahakski enam statsionaarselt ühegi teatri juures olla.
Kas te plaanite Eestist ära kolida?
Alaline elukoht jääb ikka Eestisse. Enne seenehooaega ei taha kindlasti lahkuda, aastaid pole töö tõttu seenele saanud. Oktoobris sõidan jälle ära, siis jaanuarist maini olen Ameerikas.
Kanada ja Peterburi on ka minust huvitatud. Peterburis on plaanis luua kammerballetiansambel. Oktoobri lõpus tuleb üks etendus välja.
Minust on saamas maailmakodanik.
Kas majanduslikult on vabakutselise põli kasulikum?
Kuue nädalaga teenisin Ameerikas 10 000 dollarit, see on siin aastapalk.
Kuid tähtsam erinevus on suhtumise vahe. Ameerikas suhtutakse lugupidavamalt, aktsepteeritakse minu stiili.
Näitasin New York Timesi peakriitikule "Tuliingli" videot. Ta oli vaimustuses. Olin üllatunud, et nad mäletasid mu 1979. aastal New Yorgis tehtud ja vaid mõned korrad mängitud Chopini etendust.
Seega on Estoniast lahkumine teile kasulik?
Mingil määral kindlasti, sest nüüd olen ma taas vaba ja vabanemine mõjub tervendavalt.
