Laulusaate žürii ennustas juba VALDO RANDPEREle kindlat finaalikohta. Pole ime, see mees võitis omal ajal Rootsi ingli Astrid Lindgreni südame ja pani Vene vägevad eesotsas Gorbatšoviga «tantsima».
Laulusaate avalöögiks laulsid Inese kõrval «Puudutuse» esimese salmi rootsi keeles...
Avasaateks taheti end iseloomustavat laulu. Olin vist ainus, kes seda ülesannet sõna-sõnalt tõsiselt võttis. Elasin Rootsis oma 15 aastat. Näitasime siis, et oskan seda keelt, ja mängin kitarri juurde.
Kuulsaks laulis selle loo vist Tina Turner, rootsi keeles hitiks «När vi rör varann» aga Susanne Alfvengren - samal, 1984. aastal, kui ma Rootsi jõudsin. Sel on väga ilusad sõnad: Du älskar mig väl ännu är frågan som du har... (Sa armastad mind veel ju ometi - tahad sa minult küsida...)
Ingliskeelsed i-love-you'd on müraks kulunud. Kui mõne uue keele ära õpid, jõuab vana mõte sõnade taga jälle värskelt kohale...
Rootslastele kõlab eestikeelne laul ilmselt sama rohmakana. Iga keel muutub ilusaks, kui sellest aru saad. (Naerab.) Ja Eestis on ju nüüd väga hea osata mõnda lauset rootsi keeles. Lähed näiteks panka ja küsid tellerilt: Du älskar mig väl ännu är frågan som du har?!
#end#
Mis pani kunagise laulukirjutaja nüüd Postimehes (Eesti keskmisest erinevaid) kolumne avaldama?
Kirjutasin juba Rootsis mõned arvamusartiklid. Nõukogude Liidu õigussüsteemi kohta mürgiselt - nagu ma siit läksin, õppinud juristina. Meeldib kirjutada. Ülikoolis olin 340 sisseastujast üks neljast, kes kirjandi «viie» sai!
Rootsi karastav elukogemus, ja Eesti röövkapitalism ei lase mitte vaiki olla?
Seda küll, et Eesti kordab samu vigu, mille eest Rootsi juba 1990ndate alguses vitsad kätte sai. Sealne pangandus on praegu kasitum-kontrollitum kui isegi Ameerikas või Saksa- ja Inglismaal.
Meil andnuks Rootsi vigadest õppida?
Absoluutselt! Nüüd tagantjärele on kõik muidugi targad, et pangad pidanuks kinnisvaralaenude andmisel suuremaid tagatisi nõudma. Meil arvati, et kinnisvara ei saa kunagi odavamaks minna...
Algusesse: «Väljas on veebruar täna» - kelle mõjul sündis sul see, Eesti üks ilusamaid laule?
Noor veri möllas, armunud olin kogu aeg, kedagi konkreetset ei oska öeldagi. Avastasin Viivi Luige luuletuse, ja mu enda sünnipäev on veebruaris.
Lugesid noorukina kõvasti luuletusi?
Jah. Luik, Viiding, Ernst Enno... «Väljas on veebruar» meeleolu mul siis sünnipäeva paiku sündiski. Urmas Ott, kes siis töötas raadios, sebis kohe lindistusaja välja. Esimest korda kõlaski see mu 20. sünnipäeval Helgi Erilaiu ülipopulaarses «Keskööprogrammis». Urmasega sain tuttavaks sõber Urmas Alenderi kaudu. Nad õppisid mõnda aega lavakas koos...
Aga «Pühajärv»?
Sündis üliõpilasmaleva suves Saaremaal, kui saime kokku Leilaga Milleriga. Teksti palusin kirjutada Doris Kareval. Õppisime koos ülikoolis, mu kursuseõde oli Dorise hea sõbrants ja tegi meid tuttavaks.
Juba laulja Leila Miller oli siis paaris Jaak Jürissoniga nii elus kui ka ansamblis Kontor. Lõid üle?
Nende abielu oli siis vist juba lahku minemas... See oli eriline ja erakordne suvi. Võib-olla siis ma ei saanud sellest arugi, aga tagantjärele on paljud sel suvel juhtunud asjad saanud hoopis teise ja suurema tähenduse.
Just suvel 1982 lõpetasin TRÜ õigusteaduskonna ja nautisin viimast pikka mõnusat tudengipuhkust. EÜE Väinamere regiooni komandör oli Raimo Kägu, komissar Toomas Annus. Nemad kutsusid mind koos Urmas Alenderiga suve veetma erinevates regiooni rühmades kontserte andes. Turnee kiskus kiiva. Nagu ikka, põhjuseks naine. Malevlane nimega Leila Miller - saatuslik Leila, nagu selgus hiljem.
Esimene rühm, mida külastasime, oli Pärsama rühm. Neil oli seal spordipäev. Vaatasime Alenderiga, et jõle ilus heledapäine tüdruk jookseb bikiinides. Eemalt ei saanud kohe arugi, et see on ju Miller, telekast juba tuntud nägu. Ei mäleta, kas ma astusin seal kohe juurde või...
Armumine, huvi kaotamine ringituuritamise vastu, tülid Urmasega. Sest Alender armus ka, nagu me ikka - samasse tüdrukusse. Leila liisk langes kuidagi minu kasuks, Alender sõitis vihaga tagasi Tallinna. Kaks nädalat hiljem saime Haapsalu lossihoovis siiski uuesti kokku ja laulsime jälle koos. Lõpetuseks esitas Urmas nagu lepituseks uue laulu «Sõbra käsi». Selle viimane salm kõlas nii: «Ja tulvaveed su laeva viivad ära, ei kustu iial kauge tähesära. Vaid kustud sina teadmatagi ette, et kuskil minagi siis vaikselt vajun vette.» Tema teadis, et septembris pääsen ma reisile Rootsi ja... Leilale ma ütlesin ka siis kohe, et kui - siis sinna ma ka jään...
Läände pagemise hulljulge mõte, kust see kasvas?
See oli mul nii kaua, kui ma end mäletan. Mu isa oli Vene ajal kaugsõidu meremees, nii et välismaa elu tuli mulle lapsepõlves koju kätte. Koolis käisin ühiskonnaõpetuse õpetajat Molotovi-Ribbentropi pakti jutuga ärritamas...
Esimene reaalne võimalus tekkiski tolsamal 1982. aastal, kui ma Tartus juura lõpetasin. Ülikooli 350. aastapäeva puhul pandi kokku delegatsiooni Uppsala ülikooli. Aga see sõit jäi ära ja nii me sügisel kolisime Leilaga kokku.
Ootasid järgmist võimalust, mis saabus 1984...
Vahepeal oli veel üks: 1983 käisime Rein Rannapi autoga kahekesi Ungaris.
Küllakutse sain ülikooliaegselt ungari sõbralt. Kuna töötasin justiitsministeeriumis, suutsin välja ajada loa ka Reinule. Esimese ringiga saatis KGB komisjon tema avalduse tagasi. Rannap oli Kuusalu kandis, pea laiali nagu Rein on, autoga piiritsooni sisse sõitnud. Oi, kui tore loodus... - kuni sõitis vaat et piirivalvetorni otsa. Punt Vene sõdureid ümber, väänasid tal käed selja taha. Ja oligi tal ankeedis kirjas «piiritsooni rikkumine». Nii öeldigi: Rannap? Väljasõiduviisat ei saa! Aga kuna ma töötasin justiitsministeeriumis, rääkisin ministri asetäitjaga, kes ajas asja korda.
Ungaris võtsime Reinuga suuna otse Austria piiri poole. Nõukogude inimene täpselt ju ei teadnud, aga siin käis kuulujutt, et Ungari ja Austria piir on üsna lahti. Hiljem selgus, et see polnud tõsi...
Vihma sadas. Järsku kümme kilti enne piiri - sõjaväelased peavad auto kinni. Meid autost välja, prooviti eraldi üle kuulata. Meie oskasime vene ja natuke inglise keelt, ungarlased tönkasid vähe saksa keelt. Rein, kes oli koolis saksat natuke õppinud, uskus pärast: vist käis jutt sellest, et üks sõjaväelane oli seal tapetud ja sellest see alarm. Meil südametunnistus must ja hirm nahavahel: kurat, taipasid, et tahame ära karata! Ma siis inglise keeles püüdsin seletada: «Oleme Nõukogude Liidust, teie sõbrad. Näete, ma töötan justiitsministeeriumis, mis te jamate...» Pääsesime, ja õnneks selle hirmuga pöörasime otsa ringi ja tulime tagasi.
Selleks ajaks oli sul Leilaga juba tütar Kaisa...?
Kaisa oli just sündinud. Siis ma lootsin, et saan nad mõlemad järele, Reinul oli tollal ka naine ja laps olemas. Ega meil kellelgi siin polnud ju siis infi, kuidas see Läände järele saamine käib. Tundus normaalne, et see võiks lihtsalt käia. Aga jah, ega siis ma poleks tõenäoliselt enam kumbagi näinud.
Siis asusid juba Leilaga koos järgmist võimalust ette valmistama. Leila oli kõigega nõus?
Initsiatiiv tuli minult, aga nii ei saaks öelda, et mina olin kelk ja Leila lohises nöörina kaasa. Arutasime seda hästi palju, kui terendas võimalus sõita koos Soome. Esiteks riskifaktor - Soomest oleks meid Nõukogude Liidule välja antud. Sealt tuli kibekähku Stockholmi edasi saada. Teiseks - Kaisa. Kas me olime lollid või naiivsed, aga uskusime, et tüdruku järelesaamine on võimalik: keegi ei hakka ju nii väikest last kinni hoidma! Samas polnud ju mingit kogemust, kuidas on läinud teistel. Me ei kujutanud ette...
Teie päästjaks said Kotka merepäevad?
Tänu sellele, et mu sõber Kalle Liiv oli Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Ühingu esimees. Temal tulid mingid sakslased Tallinna. Õhtusöögil Malemaja baaris aga hüppas keegi laulja viimasel hetkel alt ära. Sõber Kalle, ta oli meil ülikoolis komsomoli sekretär, helistas hädaga mulle: «Davai, tule päästa välja, laula Leiltsiga midagi! Jään teile teene võlgu...» Siis ta lubaski, et nii kui tekib eestlastel esimene võimalus laulukavaga kuhugi Läände sõita: «Davai, panen teid sisse!»
Nii tulidki Kotka merepäevad. Tallinna sõpruslinn, aga isegi sinna saamisega oli jama. Mererajooni parteikomiteest öeldi mulle ei, kuna olin juba Ungaris käinud: «Randpere, nii tihti see nüüd ka ei käi!» Põrutasin siis rajooni parteikomitee esimese sekretäri Silvi-Aire Villo juurde. Silvi oli siis pioneeriliidu esimees, kui mina olin pioneer. Marssisin tema juurde: «Kurat, ma olin sinu ajal pioneer!» Ta sai huumorist aru.
Leila oli siis Pedas raamatukogunduse tudeng, aga tal tekkis ankeedis vist isa pärast mingi tõrge. Selle asja ma ajasin ka korda, helistasin Peda komsomolikomiteesse. Õnneks kandis Leila edasi Milleri nime. Abielupaarina olnuks vaat et võimatu koos välisviisat saada.
Mida vanemad te plaanist arvasid? Teadsite ju, et ilmselt ei näe te üksteist enam kunagi...?
Mina rääkisin ainult oma emale. Ja Leila võõrasisa teadis. Emale ei julgenud ta rääkida. Et lobiseb... Mina oma isale ka mitte, ta oli tõsine parteiliige. Tulemus oligi see, et... Ema on mul surnud, aga isaga me ei räägi. Ta toodi pärast seda välismaa laevadelt kiiresti koju ja rohkem välja ei lastud. Jätame selle, liiga tundlik teema...
Oled kuulnud, kui paljudel teie «riigireetmise» pärast sõrmed sahtli vahele võeti?
Olen hiljem lugenud. Riigiarhiivis on minu «väljasõidu-toimik» täitsa olemas, isegi mitu. Sellest tehti lausa kriminaalasi.
Mis oli kõige pullim lugeda - kuidas tegelased komsomolikomiteest nägid meie põgenemises võimalust karjääriredelil tõusta. Selge, et kui keegi kõrgem eest ära lükatakse, tõusevad ju alumised kõik pulga võrra kõrgemale. Nii et silmanähtavalt olid nad kokku leppinud ja ajasid kõik tollase komsomoli peasekretäri Donald Visnapuu kraesse. Nemad kõik olnud mu mineku vastu, aga mina olla siis demonstratiivselt kohe helistanud: «Davai, Donald, mis jama see nüüd on...?!» Mis oli vale. Muidugi me tundsime Donaldiga, töötasime koos, olime sina-peal. Aga see oli ka kõik, me polnud südamesõbrad.
Teine kategooria inimesi ütles ülekuulamistel, et nad praktiliselt ei tundnudki mind - ja jumala õigesti tegid!
Kolmas kategooria - Alender, kel polnud midagi kaotada, pani otse. Kuna kõik teadsid niigi, et olime head sõbrad, söandasin talle isegi Stockholmist helistada. «P..sse, need t...pead Pagaris kutsusid mind täna välja, ma saatsin nad kõik m...i!» Me mõlemad teadsime, et kõnesid kuulatakse pealt. Aga Urmas oli siin nii palju pulli teinud, et välja poleks teda lastud niikuinii.
Randpere & Milleri laulud koristati siis hoobilt eetrist. Kas mõned läksid lõplikult kaduma?
Mõned sain ise kaasa võtta, mõned sain hiljem sõpradelt suurtel makilintidel. Õnneks Eesti Raadios siis õiget tsentraalarhiivi polnudki ja Helgi Erilaid peitis oma «Keskööprogrammi» lindid ära.
Eestis olite Leilaga kähku tipus. Rootsi läksid muusikamõtetega või lootsid - olgugi et punase - juristidiplomi peale?
Ei teagi, mis ma mõtlesin. Muusika-mõte oli küll, aga ei usu, et lootsime seal tohutut muusikukarjääri teha...
Meil oli see õnn, et algul kirjutati meist Rootsi lehtedes palju: Nõukogude poliitik, justiitsministri abi oma tipplauljast abikaasaga palus Rootsis poliitilist varjupaika. Algul oli huvi sellega tagatud. Lootsime, et see aitab meil Kaisat kätte saada. Ja lasime käia sel jutul.
Selle tulemusena pakuti meile lõpuks ka plaadilepingut. Küll firma poolt, kes enne meid polnud ühtegi plaati teinud. Pärast meid tegi veel ühe Rootsi kantribändiga, mis kõrbes täiega koos selle firmaga.
Plaadigi rakendasite Kaisa-vankri ette...
Jah, nimilugu oli «Sleep My Child», minu sulest. Aga oli ka rootsi autorite laule. Põhiliselt laulis Leila, üks-kaks lugu mina.
Rootsi elu argipäev?
Polnud ju mingit ettekujutust. Olin valmis kas või ehitusele tööle minema, et keel selgeks saada. Tegelikult seal võiski minna kooli rootsi keelt õppima - saada selle eest väikest toetust. Me seda ei valinud. Sest saime kohe väliseestlastelt palju kutseid tulla esinema mitte ainult laulu, vaid isegi peamiselt jutuga. Esimese aasta elasime päris «lõbusalt» sellest ära, suutsime isegi raha kõrvale panna - sõitsime Ameerikasse väliseestlastele esinema. Nemad olid hästi helde käega.
Saime ka üsna hea plaadilepingu. Iga kuu maksti meile kahe peale kätte viis tuhat Rootsi krooni (kaheksa tuhat Eesti krooni, mis oli tollal kõvasti rohkem väärt). Plaadifirma üüris meie jaoks ka auto ja väikese korteri. Kolmetoalise äärelinnas, aga Eestist tulnule täielik luksus.
Pärast läks raskemaks?
Kui plaadifirma läks pankrotti, siis hakkasingi kirjutama artikleid Rootsi ajalehtedele. Rootsis sündinud sõber Peeter Pütsep aitas rootsi keelde ümber panna. Ja Leila läks siis rootsi keelt õppima ja sai selle eest väikest abiraha. Mina hakkasin tööd otsima. Mingi lootus oli, et olen ju jurist ja oskan vene keelt. Tollal töötas väliskaubanduskojas eestlane Toomas Käbin. Tema hankis saladuskatte all mulle nimekirja Rootsi firmadest, kes Nõukogude Liiduga äri ajasid. Saatsin oma sada tööotsimisavaldust laiali, aga...
Ameerikasse edasi õnne otsima minna...?
Oli ka see plaan. Kui Rootsist kuidagi ei leidnud, õnnestus mul töökoht Ameerika Häälde välja kaubelda. Käisin tegin Washingtonis läbi kõik julgeoleku-kontrollid ja valedetektori-testid. Lubati paari kuu pärast, aga ei midagi. Alles poole aasta pärast saabus teleks: paki kohe kõik konteinerisse ja tule! Aga siis olin just saanud lõpuks Rootsis tööd ühe IT-ajalehe juures kuulutustemüüjana. Esimene päris töö ja täitsa korralik raha. Ja Ameerikasse olnuks Kaisat veel lootusetum järele saada.
Kaisa...?
Esimene asi Stockholmis, kirjutasime avalduse: olge kenad, saatke meie tütar järele! Arvasime, et augusti lõpuks on sellega korras. Tühjagi. Öeldi, et keegi pole seda avaldust näinudki. Tegime teise, seegi «kadus ära». Ja siis hakkas see aastatepikkune solgutamine peale...
Punane Rist, Ameerika ja Kanada toetasid rohkem. Rootsis olid sotsiaaldemokraadid võimul ja üsna äraootaval seisukohal. Olof Palmega saime kokku. Mäletan, tal oli selline nägu peas, et parema meelega oleks ta meist eemale hoidnud: ise süüdi, mis te siia lapseta ronisite! Palme oli ise nii punane ja seotud venelastega, et ta ei julgenud isegi Vene allveelaevade kohta sõna võtta, veel vähem ühe väikse tüdruku pärast...
Küll aga võttis Rootsi ajaleht Expressen asja ette. Seal ilmus iga päev rubriik: nii mitu päeva ilma Kaisata. Kui Vene saatkond korraldas Oktoobrirevolutsiooni juubeli puhul vastuvõtu, kutsus Expressen üles saatkonna ees autodega protestiks signaali laskma. Toimetus asus vastasmajas, nad lasid katuselt saatkonna sissepääsule prožektorid peale. Ja küsisid uksel saabujatelt, kas te tõesti lähete sellele peole; tehke sees sellest teemast saadikuga juttu!
Määravaks saigi lõpus suursaadik Pankin. (Hilisem viimane N Liidu välisminister, praegu elab Rootsis kirjaniku ja lektorina. - M.K.) Pankin oli lõpetanud ülikooli kirjanduse alal. Tema lemmik oli Astrid Lindgren. Ja siis ta sai esimest korda elus kirja Lindgrenilt endalt! Astrid kirjutas talle imeilusa kirja. Umbes nii, et kurat, see Venemaa on ju vinge ja võimas küll, aga kas teil tõesti ei ole südant üht väikest tüdrukut vanemate juurde välja lasta....! Pankin saatis selle kirja edasi Gorbatšovile.
Dag Hartelius kirjeldas Kroonikale väga elavalt, kuidas ta Kaisa teie juurde eskortis. Millisena on sul meeles see päev Helsingi kail?
23. november 1986. Paar päeva varem helistas Leila ema: Kaisa lastakse välja!
Provokatsiooni-hirmu polnud, et nabivad kinni ja saadavad Eestisse tagasi?
Ei, Nõukogude kodakondsus oli meilt juba ära võetud. Ja kuna ajakirjandus oli ka kohal... Lendasime eralennuga Helsingisse. Kutsusin kaasa Expresseni ajakirjanikud, kuna nemad olid meid enim aidanud. Kõigile teistele ütlesin: «Kaisa jõuab jõuluks!» Aga ikkagi oli Helsingi sadamas kõvasti ajakirjanikke kohal. Meid juhiti kokkusaamisele tunneleid pidi...
Laps tuli. Puges algul Dagi selja taga. Kaisa oli ju aastane, kui läksime. Vahepeal kaks ja pool aastat. Ütles meile: Tere, ema Leila ja isa Valdo! Ju Leila ema oli kodus õpetanud. Harjumine võttis kaua. Mõne päeva pärast Stockholmis teatas ta, et teiega oli tore, aga nüüd tahab tagasi koju...
Leila... Oled mõelnud, et Eestis oleksite ehk jäänud kokku?
Ma ei tea, seda ma ei julge lubada... Et lahutame, olime Leilaga otsustanud enne, kui Kaisa sinna jõudis. Kuidas nüüd seda väljendadagi: lootus hakkas kaduma, et Kaisa kunagi sinna jõuab. Ja siis oli Leila seda meelt, et kõik see on minu süü. Kogu see olukord. Ja võib-olla ta väga ei eksinudki...
Aga siis olime hambad ristis koos. Sest kui me oleks lahku kolinud, poleks me Kaisat kindlasti kätte saanud. Venelased oleks öelnud: vaadake, need ei saa ju isegi oma eluga hakkama! Nagunii üritasid nad meiega igasugu trikke. Küll saadeti meile kummalegi igasugu kirju, mida me peaksime teadma oma abikaasast. Küll inimesi meiega rääkima...
Tekkisid teil kummalgi seal uued suhted?
Mitte seda. Aga kaevati välja seda, mis nende arvates võiks meid lahku ajada.
Eestisse tagasi tulite te Leilaga juba eri aegadel?
Mina käisin Kaisaga Eestis ära kevadel 1989. Raekoja platsil lehvis juba julgelt sinimustvalge ja peeti kõnekoosolekuid. Aga igaks juhuks ikka koos Rootsi ajakirjanikega. Leila tuli ja jäi Kaisaga Eestisse 1990- ndate alguses.
Uut peret sul Rootsis ei tekkinud?
Ei ennem, kui sain Eestis tuttavaks Irenega. Ta tantsis rahvatantsurühmas Sõprus. Või oli see Kuljus? Oi, piinlik, ma peaks seda teadma! Tegi kaasa Mait Agu folkshow's, oli tema tohutu fänn ja - üks esirahvatantsijaid Eestis, nagu on hiljem Irene kohta öeldud.
Vaatasin varietees - jõle kihvt tüdruk! Pärast show'd läksin lava taha ja ütlesin: tahan sinuga tuttavaks saada. Ta leidis, et see on tore mõte. See oli suvel, detsembris tuli ta mulle Rootsi külla. Siis enam Rootsis baltlastele poliitilist varjupaika ei antud. Aga kuna Leedus-Lätis läks tulistamiseks, lubati tal kahenädalast viisat poole aasta kaupa pikendada. Ametlikult abiellusime tagasi Eestis 1999. aastal.
Registreerisime ikka sealsamas Pärnu maanteel ja vaikselt-väikselt. Leilaga abiellusime vana-aastaõhtul 1882, Irenega veebruaris, minu sünnipäeva paiku. Tunnistajaks olidki ainult lapsed - Linda käis juba omal jalal, Martin oli hällis. Lisaks Leila ja tema toonane elukaaslane Aivar Riisalu.
Öeldakse, et uued abikaasad leitakse ikka eelmiste mudelite järgi...?
(Naerab.) Leila on heleda peaga ja Irene on täitsa must. Nagu öö ja päev!
Aga Randpere ja Riisalu - tunned ilmavaatelist sarnasust?
Absoluutselt mitte! Riisalu toetab siin aktiivselt Keskerakonda. Mina ei kavatse end määratleda, eriti kuni ma bisnises olen.
Üks tantsutäht, teine nüüd laulutäht...
Tantsusaatesse ma küll kunagi ei läheks vist, laulusaatessegi üle noatera...
Ütlesin neile suvel tingimuse, mil juhul oleksin nõus kaaluma: kaks võimalikku partnerit, kellega kujutasin ette, et võiksin laulda. Üks neist oli Ines. Superlaulja! Ja mu lastele on ta plaadid meeldinud. Neli aastat tagasi tegime isegi koduvideo, kus nad klaverdavad Inese lugusid. Täis-show - kinkisin sellest nüüd koopia ka Inesele.
Paar nädalat enne saadet tuli meil: Nüüd on Inesega ka kokku räägitud. Tule, saame telemajas kokku. Kõhklesin-mõtlesin, et lähen ja ütlen ikka «ei». Sõitsin telemaja ette. Ukse ees jooksime Inesega kokku. Ja kuigi me polnud varem sõnagi rääkinud, astus ta sõbralikult juurde: «Oi, sina oled Valdo, mina olen Ines. Näed siis, laulame koos...» Mul ei olnud enam südant ära öelda. Kui talle on auk pähe räägitud, mida mina enam pipardan!
Ta on tõesti nii kihvt tüdruk. Tore koos laulda, tore koos proovides olla.
Ines ja Leila - on sul kõrval lauldes nüüd sama tunne, mis kunagi...?
Pole sellele veel mõelda jõudnudki. Hea küsimus! Inimesena nad pole sarnased. Ma ei usu väga horoskoopide-müstikasse, aga Veevalajana meeldib mulle vaikselt vaadata ja mõistatada: kes on kes?
Väline pool Inesest on hästi otsustav, kiire ja selge. Ütleb-teeb, ja nii ongi. Aga selle imidži koore all on peidus ka see Kaksiku teine pool. Vähe ebalev ja ebakindel. Sõbralik, samas ettevaatlik. See meie esimene kohtumine telemaja ees tänaval, oli tema jaoks ilmselt suur samm. Arvan, et Inese usaldust peab päris kaua välja teenima. Kui ta seda ei tunne, siis ta jääbki selliseks «otsustajaks» - oma fassaadi taha peitu. Nii ei saa keegi talle haiget ka teha. Aga Leila oli... või on pehmem, avalam, haavatavam. Küllap elu on teda ka õpetanud.
Kui palju Leilaga täna suhtlete?
Mitte liiga palju. Aga kui, siis täitsa sõbralikult. Paar kuud tagasi suri Leila võõrasisa, käisime Leilaga seal matusel.
Sinu pere elustandardid Eestis võrreldes Rootsiga? Oled rahul?
Mulle ei meeldi rahast rääkida. (Valdo ei kinnita ega lükka ümber ka väidet, et sadadest miljonitest ei saa rääkida, küll aga kümnetest.)
Eestis oled IBMi tegevdirektor. Tase, mida sa Rootsis poleks iial saavutanud?
IBM'i mastaapi mainet tõenäoliselt mitte. Kuigi viimsed kolm aastat olin ma seal ka tegevdirektor - ühes IT-firmas, mis töötajate arvult ja käibenumbritelt oli suurem kui IBM Eestis. Tulles sain siin sama palganumbri, ainult et Eesti kroonides - pea kaks korda vähem. Muidugi samas, maksud ja elukallidus olid Stockholmis kõrgemad. Aga see polnud põhjus. Ma tahtsin koju tulla!
Maja Viimsis, hobiks tennis. Naine-lapsed...?
Irene tegeleb ratsutamisega. Käivad tütrega Hüürus treenimas, mõlemal on seal oma hobune. Poiss mängib tennist. Mõlemad õpivad Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Mulle meeldib selleski mõtteline Rootsi-ühendus.
Ja Kaisa on Rootsis tagasi. Lõpetas seal ülikooli ja on maksujurist rahvusvahelises audiitorfirmas Ernst & Young. Ja poiss on tal rootslane. Neid variante tal seal ikka oli, nii et ma ei jõudnud nimesidki meelde jätta. Aga see poiss on nüüd juba päris pikalt olnud.
Nii et end on häpi: Kaisa leidis oma Rootsis...
Poiss õpib isegi eesti keelt. Nad ei välista, et võivad ka Eestisse tulla ja jääda. Nagu minagi. Eesti on mu sünni- ja kodumaa.
