«Seda enam, kui mind peteti – mina ei peta!» sõnab Marilyn Jurman, kelle leivarollideks on saanud jahmatavalt sümpaatsed tibid teleseriaalides.
Kuis elu võib pöörata! Omal ajal jäi Marilyn Jurman (26) lavaka ukse taha. Neli suve hiljem kohtusid nad tüdrukute konkursis sellesse lendu sisse saanud Elina Pähklimägiga võrdsete peaosalistena mängufilmis «Soovide puu». Elina värske lavaka-lõpetajana, Marilyn Viljandi teatrikoolis lõpusirgele jõudnud tudengina.
Marilyn jäi meie ainsaks ja õigeks peetud Toompea teatrikooli ukse taha, tema on pidanud end tõestama pikemat teed – lastetükkide (Nukitsa-mehe ja Tjorvenina!), muusikalide ja teleseriaalide kaudu. Et jõuda võrdselt võetuks Eesti teatritippude hulka. Samas näib just Marilyn Jurmani näide jätkavat Ülle Lichtfeldti rida – vahel on just lavaka-paberita krantsidel sellist loodusväge, millest paljudel Toompea-kooliga näitlejannadel tihtipeale puudu jääb.
On sul piire, millest sa üle ei läheks?
Sa mõtled näitlejana? Usun, et julgen proovida kõike…
Või inimesena? (Naerab.) Ära iial ütle iial, pärast sööd oma sõnu. Aga ütleme siis, et ma püüan… mitte reeta oma inimesi. Ausus sõprade vahel on mulle tohutult tähtis. Ükskõik mis – ma ei hakkaks kunagi oma parimaid sõpru mingitele suvalistele teistele taga kiruma. Olen ise väga rängalt elanud üle, kui olen hiljem teada saanud, et keegi on mulle valetanud või mind reetnud. Ma püüan mitte petta – pärast seda kogemust, et mind peteti. Enam kui kord või kaks. Üks asi on, kui mu mees mind petab teise naisega, aga veel rängem on, kui sõber petab. Olen kogenud ja aru saanud, et just nimelt uute tutvuste puhul olen olnud liiga usaldav… (Itsitab.) Tunnen juba, nagu oleksin mingil psühholoogi seansil...
Aga rollide pealt mingit tibi muljet sa endale kinnistuvat ei karda?
Mind ei morjenda, kui mind rollide põhjal hakatakse selleks või teiseks pidama. Tibid on ju kogu aeg meie elus ümber olemas. Ja inimtüüpe mängida on näitlejana mu töö. Ma tean ise, mis ja kes ma tegelikult olen! Võin vabalt mängida naisi, kes, ma arvan, et ma elus ise kunagi ei oleks.
«Saare sosinate» Lin Meikup... Sul kohe õnnestub! Sinu leivanumbriks on mängida «blondiinid» sümpaatseks, isegi inimlikuks... Oma tibi- kogemused või sõbrannade pealt?
Aitäh! (Naerab.) Blondiine mängides pean ma neisse kui endasse uskuma. See ei aitaks, kui ma kõrvalt piidleks: õt-õt-õt, see siin praegu ei ole küll hea ja õige tüdruk!
{poolik}
Seksikalt sarmilt tundud sa nii kange kraam, kes ei jäta külmaks mis tahes meest ega ka ühtegi naist…
Kange kraam… See on tore kuulda! Selle peale meenub jällegi Marilyn Monroe teema. Sest ta ise oli ju elu lõpuni väga ebakindel: miks keegi mind ei armasta!?
Geisõpru, naisettepanekuid?
Seda olen isegi paar korda märganud ja tundud: no kuule, see naisterahvas vist… vaatab mind küll himura pilguga! Ja kord saadeti mulle lavale kimp ilusaid värvilisi vahtralehti, juures kaardike: «Marilyn, sa meeldid mulle väga, kahju et sa hetero oled…» Mõtlesin siis, et issand, kui armas. Ja olin meelitatud, väga meelitatud!
Õiget diivat väärtustavad geidest sõbrad – need on sul olemas ja hulgi?
Mul on tohutult palju sõpru, kes on… Kuidas nüüd öelda… nii oma- ja vastas- ja mõlema soo fännid. Meie sõpruskond, kellega mina lävin – ja kes pole teatriinimesed, sest kolleegide hulgas on mul vähe päris sõpru –, neil on kõigil nagu mingil määral see arusaam… Nemad usuvad sellesse, et inimese sool pole üldse tähtsust. Ei ole vahet, kas poisi või tüdrukuga – armastus loeb!
Ma ise olen hetero. Aga jällegi, ära iial ütle iial… Ettepanekuid on olnud, sest mu tutvusringkond on selles mõttes väga segavereline.
Paar aastat tagasi pillasid sa ühes intervjuus oma suhete kohta: «Olen juba selles vanuses, et enam kätt ette ei pane.»
(Naerab.) See oli laste kohta öeldud. Et olen selles vanuses, et kui ma nüüd rasedaks peaksin jääma… Siis ma enam ei tunneks, et oi, mis nüüd saab, see rikub minu elu ära. Et kui nüüd üks hetk peaks minu ellu saabuma minu oma pere, siis ta nüüd juba tuleb.
Kunagi küsis Urmas Ott Ada Lundverilt ajalukku läinud küsimuse: mitu aborti sa oled teinud?
Mina? Õnneks ei ühtegi. Selles mõttes olen olnud «ontlik neiu». Vahel võib-olla liigagi. Ma võin küll ekraanilt jätta metsiku mulje, aga olen oma tervise ja selliste asjadega üsna ettevaatlik. Kui tegin kaasa kampaanias «Kumm on seks», siis – ma tõesti arvangi nii! Mu oma ringkonnas on ka olnud juhtumeid, kus tahaks kõrvalt raputada: kuule, mida sa teed oma eluga?! Ise sa tekitad endale riskantseid olukordi ja pärast on oi-oi, ai-ai, pahasti. (Laksatab vasaku rusikaga paremasse pihku.)
Kõigil juhtub, ja kõike võib juhtuda, aga tuleb endale selgeks teha prioriteedid ja selgeks mõelda, et sa kaitsed end ise.
Kes õpetas sind ajakirjanike irriteerivatele küsimustele nii mängleva soravusega vastama!?
Eikeegi. (Naerab.) Olen ise proovinud ja õppinud.
Näitlejate tegelikku argielu – kuidas mängida seebiseriaalis või pesupulbrireklaamis, enese müümist, promomist, intervjuude andmist…?
Ei, selleks meid ei õpetatud. Visati lihtsalt vette… Aga seda küll, et meie õpetaja Viljandi teatrikoolis Kalju Komissarov propageeris, et muidugi võtke osa, proovige ja katsetage ja käige. Ta ise otsis meile võimalusi ja soovitas meid igasugu inimestele. Mäletan, et mulle ütles Kalju juba kooli ajal, et ma ehk mõjungi paremini filmis ja teles kui laval.
Oled sa tundnud taolisest näitleja argielu õpetusest puudust, kas või sellest, kuidas anda intervjuud Kroonika ajakirjanikule?
Mina mitte, mul on see kõik läinud kuidagi iseenesest. Aga küll on seda kurtnud mõned mu kursusekaaslased.
Muide, lavakalendudega võrreldes teadvustatakse Viljandi teatrikooli omi vähe. Kes su kursusekaaslastest on Eesti teatrielus kanna maha saanud?
Rakvere teatri trupis on Natali Lohk ja Maarika Mesipuu. Teised on vabakutselisemad. Johannes Veski tegi oma teatri Cabaret Rhizome, kus teeb kaasa ka meie Tolik (Anatoli Tafitšuk – M.K.)
Aga see on tõsi, et Viljandi kooli lõpetades on raskem kohe tähelepanu saada. Kui lavaka lõpueksamitele sõidavad Eesti teatrite lavastajad kohale endale näitlejaid valima, siis meil tuli oma lõpulavastustega ise Tallinna ja Tartusse end näitama sõita.
Mullegi pakuti tööd sealsamas Ugala teatris, aga kuna olen Tallinna tüdruk, siis… (Heliseb Marilyni mobiiltelefon.) Näe, kus huntidest juttu… Jim Ashilevi helistab, temagi on ju Viljandi koolist.
Näitlejaamet eeldab meil Eestiski järjest enam glamuursust. «Vapper ja ilus» välja näha pole naljaasi. Kui palju sa oled pidanud oma vaesust peitma või lausa häbenema? Tuled seltskonda – kõik eeldavad, et ekraanilt efektne Marilyn Jurman on seda samavõrd ka oma elus? Aga sinu materiaalsed võimalused on nii, nagu need eesti näitlejal on?
Vaesust? Eeeh… Vist ei ole. Kuskil välismaal oleks see teema ja lisamure, aga kuna Eesti on nii väike, kõik teavad kõiki – siin ei saakski üles ehitada mingit glamuursemat fassaadi. Ja kõik ju mõistavad – iga eestlane on näinud raskemaid aegu.
Ma tunnen pigem seda, et Eestis kiputakse praegu vaesusega lausa uhkustama: «Ahjah, ohjah, mul on praegu rahadega halvasti.» Ma ise olen jätnud sellest rääkimata. Mitte häbist, vaid et minu meelest on see teema, mida keegi ei jaksa kuulata. Nagu odav tähelepanu nõudmine. Kaua võib?!
Ajast aega on näitlejatarid olnud rikaste meeste silmarõõm. Seda enam on sind varaküpse Lolitana kindlasti piiranud parv vanemaid rikkaid härrasid?
(Siiralt.) Ma ei ole märganud… (Naerab.) No võib-olla ma tõesti ei märka seda, mille vastu ma ise huvi ei tunne… Seni on mul ikka olnud minuvanused või nooremad. Ikka ainult minu moodi kunstiinimesed.
On see võimalik?
Jah, isegi korraks ei ole kedagi vanemat olnud. (Itsitab.) Aga, Meelis, ma luban sulle, et kui ma mõnda vanemasse armun, siis ma ütlen sulle!
Aga mõnele rikkurite peole on sind «kuulsaks ja ilusaks» malviinaks ikka tellitud?
Vähe. Vist ainult korra… Ma olen käinud «klouniks» lasteaedadesse väga palju – väsitav, aga tänuväärne ja armas publik.
Aga jah, kõigist minu haltuuradest korra olen ma end laval tõesti odava klounina tundnud. Ühel firmapeol. Aru saanud, et nad on mind teadustajaks palganud ainult minu nime pärast, teadmata, kes või milleks ma võimeline olen. Lihtsalt lõbuks: me teame sind televiisorist küll, näita nüüd meile, kui äge sa oled!
Me oleme Tallinnast ja maksame…
Jah. Sellest korrast jäi paha maik hinge. Usun, et see oli ja jääb ainsaks korraks.
Kui palju kohtab eesti näitlejate elus-käitumises juba ka hollywoodlikku glamuuri või on rohkem ikka boheemlikku vaesust?
Mina läheks Hollywoodi heameelega, kui kutsutaks, kas või tillukestki osa tegema! Ma pole mingi põhimõtteline Hollywoodi või glamuuri vastane. Läheks vaataks, mis juhtub. Põnev ju!
Sinu praegune elustandard on endine – isalt kingiks saadud ühetoaline Tallinna bussijaama lähedal?
See ei ole kingitus, see ongi isa korter. See sai ostetud siis, kui meie pere ühine korter sai maha müüdud, kui ma olin veel õige pisike… Kui ma Viljandi teatrikoolist Tallinna näitlejaks tulin, andis isa selle mulle kasutada. Armas pisike ühetoaline.
Said rahvaloendusel märkida kuiv- või vesikäimla?
(Naerab.) Täitsa tavaline WC. Vesi.
Lausa luksus, võrreldes sinu Viljandi tudengiaastaste pehkinud pööningukorteriga?
Natuke eurom on see, jah. Aga mulle meeldivadki sellised natuke vanaaegsed ja nunnud kohad. Pealegi on mul nii vähe aega olla kodus, nagu sa märkad… (Pärast poolt päeva peatselt VAT-Teatris esietenduva «Liblikapüüdja» proovis on Marilyn veetnud südaöösse jõudva õhtu Kroonika pildistamisel-intervjuul. – M.K.)
Aga ma avan, et see aeg ei ole ka enam kaugel, kus ma hakkan igatsema endale oma korralikku KODU. Kus ma saaks oma käega remonti teha ja oma pildid seina panna ja…
Sinu isiklik elu on paigas muusik-nooruk Karl Kanteriga. Kui kaua juba?
Jah, tema on juba mõnda aega…
Mullu tegi tema sulle Eesti Laulu «Veel on aega». Ja nüüd on teil väljas uus hitt «Kevad», mis peegeldab jätkuvat õnne?
Karliga oleme päris palju lugusid teinud. Aga «Kevad» on kogu meie bändi Mantra Gora kooslooming. Karl mängib meil seal kitarri. Enamik selle bändi lugusid on mul tehtud koos teise kitarristi Eerikuga.
Loovnoorukitega on see mure, et nad ei tule selle pealegi, et vahel peab ka näiteks prügiämbri õue viima?
Aga seal bussijaama korteris me ei elagi koos. Seal ma peatun ainult kiiretel aegadel proovide vahepeal… Tema teeb muusikat oma tööajal, siis kui mina olen proovides ja… Eks me kodutöid jaotame. Ei ole «prügiämber» meil midagi probleemiks. Kui kaks ühtmoodi kiire elustiiliga inimest satuvad kokku, siis ongi ju lihtne teineteist mõista. Suurt vahet ju ei ole – näitleja või muusik, kumbki ei jõua enne südaööd koju. Ebaregulaarne elustiil on mõlemal. Planeeritud puhkust pole. Puhkus on lihtsalt siis, kui see ühel päeval on käes.
Tütred valivat endale mehe oma isa järgi. On’s Karl su isa tüüpi?
Seda ei oska ma öelda… Ma ei tunne oma isa veel nii hästi. Isaga me väga palju koos ei elanudki. Alles viimasel ajal oleme hakanud rohkem suhtlema. Mu isal ja emal on ammu-ammu uued pered… Sündisin neile väga noorelt, kui nad oli 17aastased. Ja ma olen rohkem emaga kasvanud. Nii et mul vist ei olegi sellist kindlat isamudelit, kelle järgi ma meest valiksin.
Su vanemad olid prohvetlikud: isa pani sulle nime Marilyn Monroe enda järgi. Ema valik olnuks Marlene – Dietrichi järgi…! Kõik me pärineme oma emast-isast. Mida õppisid sina oma ema ja isa kooselust?
Endale…? Ma olin ikka nii väike – alla-kümnene –, et ma isegi ei mäleta täpselt, kui nad lahku kolisid. Sellest on mul üsna hägune mälestus. Nii et see polnud minu jaoks ka midagi traagilist. Ma ei mäleta, et oleksin sellest midagi siis mõelnud või arvanud.
Aga kuna nad olid mul nii noored – minu sündides käisid mõlemad veel koolis ja siis võeti isa sõjaväkke –, siis olingi algusest peale kõigi kasvatada. Nii-öelda ulalaps. Küll ema sõbrannade juures, küll vanaema juures, kelle kodust oligi mul lähemal koolis käia. Nii ei olegi ma kunagi olnud väga klammerdunud oma vanematesse. Olen vanematega rohkem läbi saanud kui sõpradega.
Ma olen selline – et kui keegi uus inimene minu perekonda tuli, siis see oli tervitatav ja täiesti normaalne. Ma ei elanud seda üle, et oo-oot, kus see härra nüüd läks, või seda, kui teine tuli. Minu jaoks oli tore, et nägin enda ümber ju ikka inimesi edasi. Ma nautisin vabalapseks olemist. Ju tänu sellele oli mulle natuke rohkem lubatud kui traditsioonilistes peredes. Võib-olla isegi liiga palju väiksena…
Kokku võttes – vabalaps, kes ei tea heast-kurjast ega püüdjate paelust?
Ainult et ma vist ei põgene. Põgeneja tüüp ma pole. Ka ründaja mitte. Pigem juba: «Lenda-lenda, vaba lind…»
Ja saad kindel olla – 17aastaste paaril saab sündida ainult suurest armastusest tehtud laps!
Jaah…?! Ma ise ei ole osanud nii selle peale mõeldagi. Aga see on ju tõesti…!
