«Olen väga vastuoluline inimene — nii memmekas ja teisalt nii domineeriv. Sedasi on raske,» tunnistab näitleja Marilyn Jurman. Tal kriibib hingel, kuidas täiskasvanueluga hakkama saada.
Marilyn (25) ütleb: «Et hakkad suureks saama, annavad sulle mõista rahakoti vahele siginevad plastikkaardid. Mul on rahakotis kaarte kõvasti rohkem kui raha!» Tõestuseks näitab ta oma pungitava tengelpunga sisu ette. Kaartidest ei pruugi aga mitte alati tolku olla. Näiteks kui kelmikalt lapseliku välimusega Marilyn käis Stock-mannis veini ostmas, puuris müüja teda umbusklikul pilgul: «Preili, no kuulge...» Täiskasvanuelu hookuspookus Marilyn elab üksi väikeses kööktoas Tallinna bussijaama lähedal, nii et lihtne on lipata bussi peale ja sõita teise linna etendust andma. Tilluke elamispind kodulinnas ootas Marilyni elama aastaid. Kui ta läks Viljandi Kultuuriakadeemiasse näitlejaks õppima — lavakasse ta sisse ei saanud —, jättis isa oma endise korteri Marilyni jaoks reservi. Viljandis pesitses tüdruk lagunenud puumaja rõskel ärklikorrusel, kus ta pingutust nõudvate õpingute pärast tihtipeale patja nutta tihkus, tundes end oma kursuse ühe andetumana. Praeguseks on Marilynist saanud nõutud näitleja. Võtnud tuule tiibadesse filmides «Püha Tõnu kiusamine», «Pangarööv», «Mina olin siin» ja «Soovide puu», jõudis tema vahetu näitlemise oskus telepublikuni sarjas «Kättemaksukontor». Ja nüüd särab ta peaosas muusikalis «Võlur Oz». {poolik} Helgele olevikule ja tulevikule vaatamata on Marilyn endaga omajagu kimpus. «Suurim asi, millega ma tegelen, on täiskasvanuks kasvamine,» tunnistab neiu. Nagu Marilyni hea sõber, raamatu «Nullpunkt» autor Margus Karu ütles — pärast lasteaeda tuleb algkool, siis veel palju õpinguetappe ja pärast ülikooli algab elu ning see ei saa otsa enne, kui sa ära sured! «Võib-olla inimesed lähevadki magistri- ja doktoriõppesse, et tunda — ma olen kuskile teel. Mina tunnen küll täpselt nii, et: mis nüüd? See siis ongi? Olen näitleja. Ja edasi? Täiskasvanuks saamine on mul kõige kriipivam teema hingel,» juurdleb Marilyn. 11. detsembril sai ta 25, ja sõbrannaga kahasse peetud sünnipäevapidu hõigati välja nime all «Keskeakriis». Mehedki tahavad pai ja teed voodisse «Olen väga vastuoluline inimene — nii memmekas, teisalt nii domineeriv. Endalgi on raske sellega hakkama saada,» sõnab Marilyn. Ta naerab, et lähisuhted on täiskasvanuelu algusaastatel parajad pähklid. «Ühelt poolt nii väga tahad hoolitsust — et sind nunnutataks, kaitstaks, et sinu eest tehtaks teatud otsused ära, pandaks tekk peale, kui haige oled... Teisalt tahad jälle iseseisvust, et sind ei piirataks.» Marilyn arvab, et meestel on kahe hingepooluse tasakaalustamine ehk veelgi raskem. «Ükski mees ei taha, et teda pandaks puuri, aga samal ajal nad igatsevad, et tegele minuga, anna mulle märku, et mõtled minust! Kui neil on paha olla, siis nad samamoodi tahavad, et neile pai tehakse, lohutatakse ja tee voodisse tuuakse,» teab Marilyn. Talle ongi suurim katsumus tunda ühtaegu rõõmu ja uhkust enda iseseisvusest, ja samal ajal end teise kätesse usaldada. Veelgi keerulisem on leida kõrvale inimene, kes vajaks ja suudaks samamoodi. Marilyni arvates ei ole säärasele elutunnetusele jõudmine seotud vanuse ega haridusega, vaid iseenda mõtetega tegelemisega.
«Mõni ehk ei tegelegi enda vajaduste mõtestamisega ega jõuagi selleni, kuidas iseennast teisele pakkuda. Kui sa ei suuda end leida, ei suuda sa ka kellegi juurde püsima jääda. Tüdined ühest, teisest, vahetad paarilisi, et põgeneda iseenda eest. Aga sa tuled ju endaga alati kaasa,» mõtiskleb Marilyn. «Sa pead hakkama mõistma, et teine on inimene nagu sina — võid talle oma muredega kaela sadada, aga sa ei saa eeldada, et ta oskab need ära lahendada. Sa ei saa pahaseks saada ta peale, kui ta ütleb, et saa ise hakkama! Peadki ise hakkama saama!»
Sellele vaatamata on lähedased suhted Marilyni jaoks elu mõte. Ta ütleb, et inimene ei ole loodud üksi olema — elu tundub mõttetu, kui sa ei saa jagada. On vaja seda kedagi enda kõrvale, kellele kogunenut väljendada, leida vastukaja. Kui sul seda inimest pole, väljendad end kirjutades, luues. Kas või tahad, et söödaks ja kiidetaks sinu tehtud toitu, et oleks tunne: «Ma olen kasulik, ma olen vajalik. Mu elul on mõte!» Unetus ja ootamatud nutud Marilynil ei lase lahenduseta jäänud sõnelused-probleemid kuidagi uinuda — emotsionaalsete inimeste tunnusmure. «Siis ma enda rahustamiseks teen enne südaööd oma rajoonis, kas või ümber maja väikse tiiru ja uni tuleb,» lausub Marilyn. Marilyn püüab olla täiskasvanulikum. «Viimasel ajal nutan teadlikult väga vähe. See on küllap seotud täiskasvanuks saamisega. Proovid asju mõistusega võtta ja end rahulikuks sundida, näitamaks, et oled normaalne täiskasvanud inimene, kes ei pista iga väikse asja peale pillima,» räägib Marilyn naeru lagistades. «Kui aga oled proovinud suuri asju alla suruda, võib väike asi nii raputada, et lähed koju, teed endale võileiva, see kukub taldrikult maha ja pisarad lihtsalt hakkavad voolama! Nutad lahinal. Täitsa õudne! Lõpuks hakkad selle peale ise ka naerma. Need nutud tulevad ootamatult, aga nad tulevad selleks, et saaksin end välja elada. Sul on ülepinge tekkinud, oled liiga palju proovinud midagi alla suruda, tugev olla, ja siis tulebki pisikese asja peale suur nutulahin.» Marilyn annab nõu, kuidas emotsionaalsete inimestega hakkama saada: «Kui sul on kõrval inimene, kes suudab paanika-ahastuse hetkel sind naerma panna, läbi oma pehme käitumise näidata, et asi pole nii hull, on see parim ravi. See rahustab inimesi nagu imeväel. Sa ei tohi lasta end kaasa tõmmata teise emotsiooni, muidu tuleb plahvatus.» Marilyn on veendunud, et mossitamine kandub läbi õhu kaaskondlastele nagu viirusnakkus. Ta lubab uuel aastal talle ette juhtuvatele mossitajatele naeratusi pakkuda ning säilitada rõõmsa ellusuhtumise kõikide välismõjude kiuste!
