Marju Länik Jaak Joala surmast murtud: ma ei suuda leppida, et seda elurõõmsat inimest enam kunagi ei näe

Lauljatar Marju Länikut tabas uudis Jaak Joala surmast keset asjatoimetusi eile pärastlõunal ning lõi teda esiti täitsa tummaks. Mõned tunnid hiljem, kui ta oli jõudnud Stockholmi laevale, võttis ta aega ning rääkis Publikule, kuidas jääb mäletama kadunud kolleegi ja sõpra.

"Minu jaoks oli Jaak Joala üldse üks kõige-kõige-kõigemaid Eesti lauljaid, kelle tehtud muusikat ma alati olen kuulanud ja kuulan kindlasti edasi. Õnneks on mul olemas suur kogu Jaak Joala lauludega. Tal oli niivõrd ilus sametine hääl, niivõrd perfektne vokaal. Muidugi oli ta ka absoluutse kuulmisega, ta ei eksinud kunagi. Ta oli niivõrd musikaalne, niivõrd mitmekülgne... Ta mitte ainult ei laulnud, vaid võis musitseerida erinevatel instrumentidel. Tal oli väga hea stiilitunnetus ja muusikaline maitse. Halbu laule ei võtnud ta kunagi laulda. Ta esitas ikkagi reeglina sellist...keerulist muusikalist materjali ja tema ümber tulid ka keerulise käekirjaga heliloojad," kirjeldas Länik lahkunud lauljat.

"Tundsin teda väga kaua aastaid ja suhtlesin veel käesoleval aastal temaga," meenutab ta nende viimaseid kokkupuuteid. "Esiteks kohtasin teda tavaliselt Esitajate Liidu koosolekutel. Seal nägin teda alati aastas korra, aga sel aastal teda polnud. Koosolek oli suvel ja mõte läks kohe rändama, et kus Jaak on ja miks Jaaku ei ole ja ega temaga ometi midagi lahti ole… Aga jah, ma ei saanud sellele siis vastust," sõnas ta. 

Miks Joala lahkus?

Küsimusele, miks Joala tema meelest avalikkuse eest aastaid tagasi eemale otsustas tõmbuda, on Länikul vastus olemas, kuigi põimitud küsimustega: "See põhjus võib olla mitmesugune, aga kui ma temaga sellest rääkisin ja selle kohta täiesti siiralt küsisin - meid kutsuti Moskvasse esinema ühte televisioonisaatesse ja just arutasime seda pikas telefonikõnes eelmisel sügisel - siis ta ütles, et ta lihtsalt ei taha enam. Ja telesse ei taha, sest ta ei ole enam avaliku elu tegelane ega taha seda tähelepanu. Tegelikult on talle lausa koduvärava taha filmima ja jälitama tulnud paparatsod.
Loomulikult ei meeldinud see talle, aga see polnud põhjuses, miks ta enam esineda ei
tahtnud. Kuna ta oli südames juba otsustanud, et ei esine ega lindista enam, siis polnud tal enam motivatsiooni." 

Länik märkis, et tegelikult lahkus Joala areenilt pärast pikka karjääri. "Ta oli ju tegelikult laulnud juba 25 aastat, kui ta lõpetas, kui välja
arvata kontserdid “Kolme tenoriga” aastal 1996, kui ta uuesti lavale tuli ja need
kontserdid ära tegi. Tegelikult ta lõpetas juba 80ndate lõpus."

Omavahel oli Länik ka uurinud, kas Joala häälega kõik ikka korras on. "Kui ma ka küsisin, et kas tal on häälega korras, siis ütles, et
häälega pole mingit probleemi, see polnud mingi takistus. Aga ilmselt
lihtsalt tüdimus, motivatsioonipuudus. Võibolla mingid vanad
asjad, kui talle väga liiga tehti. Kes toda teab," oletab ta, vihjates Joala hüüdnimele "Kremli ööbik". "Seal oli muid
asju ka: kui talle disklahv pandi ja nii edasi. Seal oli asju, mida
kõige täpsemalt tema ise või keegi väga lähedane. Aga midagi pidi olema,
mis võttis tema isu abolutselt ja täielikult ära."

Avalikkuse eest eemal olek päädis lausa sellega, et Joala ei võtnud osa oma 60. juubelikontserdist, kus esines ka Länik, ent lauljatar on kindel, et juubilar jälgis kontserti veebiülekandest.

Palju mälestusi

Esimest kohtumist Jaak Joalaga mäletab Länik hästi, dateerides silmast-silma tutvuse 70ndate keskpaika. "Ta kuulis mind mu kodulinnas laulmas ja tuli ütles mulle: “Marss Tallinnasse!”" jutustas Länik naerdes. "See oli tema poolt ju väga suur kompliment. “Sinu koht ei ole siin - marss Tallinnasse!” Aga kohtumisi oli meil aastakümnete jooksul palju. Ühistel lavadel, ühistel kontsertidel, televisiooniesinemistel. Ja meil on ka imeilus salvestus - "See öö on armastuse aastapäev". Imeline duett."

"Olen olnud kutsutud tema poolt mitu korda ka tema poole koju külla. Seal oli alati ka teisi muusikuid. Need olid hästi toredad kokkusaamised, sellised asjalikud, mõnusad, sundimatud vestlused vabas õhkkonnas. Võisime temaga alati rääkida väga pikalt kõigest. Maast ja ilmast, aga põhiliselt muidugi muusikast, muusikatööstuse ja showbusiness'i teemadel ning arutleda muusika või konkreetselt mingite palade üle," mäletab ta Jaaku kui sisukat vestluspartnerit.

"Juttu jätkus alati kauemaks ja nüüd ma ei suuda ma leppida sellga, et ma ei saa temaga enam kunagi rääkida. Tal oli oma ring inimesi, kellega ta suhtles ja kelle telefoni ta näiteks vastu võttis. Meie oleme küll telefonitsi rääkinud, mingit probleemi pole olnud. Väga raske, lausa võimatu tundub leppida sellega, et Jaaku enam pole. Ja enam mitte kunagi seda elurõõmsat inimest ei näe, kellel oli alati süda õige koha peal ja kellelt võis küsida nõu. Ja kellele võisid ka loota, kui sul vaja oli. Keda sa võisid uskuda, kui tahtsid ausat nõuannet või ausat tõde. Minu jaoks oli ta küll selline kolleeg, kellelt need ausad arvamused võisin saada, kui seda tahtsin," rääkis ta. 

Joala panus Eesti muusikasse on Läniku sõnul tohutu. "Teist Jaak Joalat ei tule enam kunagi," on ta resoluutne. "Tema populaarsus ja armastus tema kui artisti vastu oli miljonite inimeste südames. Teda armastati nii väga. Teda armastati ka meil tegelikult väga. Tema sametine hääl ja tema niisugune imeline vokaal ja diktsioon ja laulude ja tekstide valik. Teksti mõtte edasi andmine oli tal ikkagi niivõrd viis pluss, et..." jätab ta lause pooleli, oskamata seda lõpetada. 

Joala kõige suuremaks ja tähtsamaks lauluks on tema silmis "Unustuse jõel". "Ka unustuse jõel on kallas kahel pool, ka unustuse jõel võib seisatada vool. Ka unustuse jõel aeg kord silla loob ja sind mu juurde jälle toob," tsiteerib ta iga sõna läbi tunnetades laulu refrääni, jäädes siis hetkeks vaiki ning teispool toru justkui kaugusse vaatama. Hetk hiljem kordab ta refrääni äraolevalt uuesti ja veel aeglasemalt.

"Uhh, ma ei suuda sellega leppida, et teda enam pole," sõnab ta väikese pausi järel. "Ma ei suuda seda lihtsalt uskuda," lisab ta.

"See on uskumatu, et meie kõrvalt lähevad inimesed nii noorelt. Aastatelt nii noored. Me oleme koos laulnud, koos muusikat teinud, koos laval olnud, hästi läbi saanud. Aina rohkem paneb see mõtlema, kui hinnaline on see aeg ja kui ruttu see võib läbi saada," mõtiskleb ta lõpetuseks.