Viimaseks "Tujurikkujaks" kuulutatud finaalloo ehk "Ei ole üksi ükski maa" paroodia üheks suureks kriitikuks osutus Avandi oma äi Tõnis Mägi. Näitleja sõnul saab ta vaatamata kõigele oma naiseisaga hästi läbi, mitte nagu paljud teised eestlased, keda lahkarvamused ka sotsiaalmeedias suisa võõrasteks on teinud. "Me ei kustutanud teineteist oma sõprade nimekirjast," kinnitas Avandi. "Laulu ümber keerlev torm on inimesed riidu ajanud ja tänapäeval väljendub see selles, et Facebookis kustutatakse teineteist sõprade nimekirjast. See on suur ja põhjapanev seisukohavõtt. Minu jaoks on see kummaline ja naljakas, et see asi nüüd nii palju tolmu üles keerutas, et inimesed pole enam omavahel sõbrad," rääkis ta ajakirjanik Anna Gavronskile.

"Minu ja meie meekonna arvamus on risti vastupidine, sest justnimelt lugupidamisest selle loo vastu sai see lugu valitud, sest selle ajatu võimsus ja energia nii muusikaliselt kui ka sisult on võimsamast võimsam," põhjendas ta paroodiat, mille teksti kirjutas meeskonna ideede peale kokku just Avandi ise. "Eks me kõigepealt arutasime selgeks, et mismoodi me selle üles ehitame ja mida me tahame, et seal oleks öeldud ja mis sõnumit kandma peaks."

Avandi nentis, et pagulasteemasse suhtumine ja vastav käitumine jääb paljude inimeste puhul tema jaoks arusaamatuks. "Rassism kui niisugune on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu mõiste ja ma ei saa sellest aru. See on absurdne, see on rumal ja ma arvan, et tegelikult ei vaidle sellele suurem osa eestlastest vastu, et see nii on. Rassismi egiidi all räägitakse tihtipeale isamaa-armastusest, et saate valesti aru kõik, et siin ei ole tegemist mingisuguse rassismiga, vaid see on lihtsalt püüd päästa isamaad. No ma julgen selles vahetevahel ka kahelda, et see nii on," sõnas ta.

Ka varem meedias samal teemal sõna võtnud Avandi kasutas seejärel hetke, et heastada kord teravalt öeldut heastada. "Siinkohal ma ütleksin tegelikult ühe väikese paranduse, mida ma tegin kunagi. Ma tegin kunagi ühe väikese vea, noh väikese või tegelikult isegi suure vea, Roald Johannsoni saates mõned kuud tagasi. "Viis aastat hiljem” oli selle saate nimi ja seal tuli samuti juttu sellest samast pagulasteemast. Ja tegin sellise rumala üldistuse, kus ma ütlesin välja sellise lause, et mul on meie Eesti rahva pärast häbi. Tol hetkel oli see tegelikult lihtsalt keelevääratus, aga selline pisikene näpukas nii-öelda. Aga kui ma seda hiljem natukene analüüsisin, siis tegelikult oli see väga sisuline ja suur viga. Loomulikult pidasin ma selles hetkes ja selles kontekstis silmas seda, et mul on häbi nende inimeste pärast, kes on võimelised minema Toompeale loosungitega, et homod minge ravile ja neegri koht on Aafrikas. Selle taga ma olen endiselt, selliste inimeste pärast ongi põhjust häbi tunda. Aga sellise üldistuse pärast, mis ma tol korral tegin ja mida on mulle nüüd viimaste kuude jooksul väga palju kordi ette heidetud, selle pärast ma vabandan tegelikult. Ega ma ei mõelnud seda üldse nii ja need etteheited on selle koha pealt ka täiesti õigustatud minu aadressil."

Miks lugu siiski tehti? "Sellepärast, et see on meie vaatevinklist väga valus probleem. Ja meie eesmärk selle lauluga oli kindlasti mitte seda viha süvendada ja neid kahte leeri üksteisest veel kaugemale suruda, vaid vastupidi. Mul on kahju sellest, et paljud inimesed on selle peale solvunud ja vihased, mul on täitsa siiralt sellest kahju ja ma loodan, et see asi varsti vaibub ja me saame sõbralikult jälle edasi eksisteerida."

Üks teema, mis "Tujurikkujast" välja jäi, oli Savisaar - täpsemalt tema õigusriigist lahtiütlemine. "Jah, seesama teema jäigi käsitlemata. See mõte oli meil küll ja mütteks ta jäi ka. Ühelt poolt, kuna oleme Savisaarele juba pühendanud suure osa oma energiast ja suure laulu. Aga jah, see laul, mida tegime kaua ja süvenenult, nagu oma laule ikka oleme teinud, ei muutnud küll mitte midagi," naeris ta.

"Tujurikkuja" lõpetamise kohta ütleb Avandi otsekoheselt: "Aeg on sealmaal. On alati tark lõpetada kõrghetkel. Kas see oli kõrghetk, see on vaatajate otsustada, aga meie arvates oli küll. Olid juba ohumärgid tugevalt esil, sest hakkasime end juba kordama mingit sketšidega. Igal aastal oli uue "Tujurikkuja” tegemine tegelikult alati jälle omakorda raskem sellepärast, et ideid jäi väheks. Ja need hakkasid korduma ja sel aasta tõepoolest me vaatasime Otiga, et no pagan, see laip siin on meil sellises asendis juba vedelenud kuskil varem ka. Kui sa jõuad selle tõdemuseni, siis tuleb tegelikult lõpetada."

"Tujurikkuja" lainel soovib Avandi eestlastele 2016. aastaks järgmist: "Rahu, ainult rahu! Just sellises olukorras, kus see õhkkond on niigi närviline ja niigi hirmutav, on suurim lollus, mida me saame teha, omavahel kakelda. Olgu need erimeelsused, millised on, aga mina sooviks küll, et - nii naiivselt kui see ka ei kõla -, et oleme sõbrad."