«Suudan palju lähema suhte saavutada mõne kunstiteosega, muusikateosega, vahest ka loodusega, kui mõne inimesega,» tunnistab multitalent Mart Sander. Ta vajab üksindust, et endasse jaksu koguda.
Mart Sander (43), tundes end pidevalt nagu võõras keskkonnas, on loonud endale kodust kookoni, kus segamatult hingerahu ammutada. Mart suudab tõeliselt romantiline olla vaid siis, kui keegi teda ei sega…
Kui sa soetasid Austriast paari kuu eest 1882. aastakäigu tiibklaveri, otsustasid anda kuue-aastaselt vanematelt kingiks saadud klaveri Riga Haapsalu lastekodule. Oled viimastel aastatel teinud palju haigete, õnnetu elusaatusega laste heaks. Mil määral tugineb laste aitamisele pühendumine teatud igatsusele, et sul endal neid pole?
Kõigepealt väike ninanips ajakirjandusele – kui midagi ei tea, ei tähenda, et seda ei ole! Aga jah, hulkuvad koerad teevad ka lapsi, selle üle ei ole füüsiliselt vaja uhkustada. Neid aga, kes lapsi tõeliselt kasvatavad, neid eluks ette valmistavad, on kahetsusväärselt vähe isegi ausate pereinimeste hulgas. Loomulikult vajavad täiskasvanud ja edukate inimeste abi just need, kes enda eest ise võidelda ei saa – eelkõige loomad ja vanemateta lapsed. Ühiskonna tugevuse määrabki see, mil määral see ühiskond suudab oma nõrgimate liikmete eest hea seista. Ma usun, et üritaksin heategevusse panustada ka siis, kui ma ööpäevaringselt oma järeltulijaid kasvataksin – üks ei pea automaatselt teist välistama. Annetasin kodutute loomade varjupaigale juba siis, kui olin alles koolipoiss.
{poolik}
Milline on sinu nägemus romantikast?
Üksindus! Ma suudan tõeliselt romantiline olla ainult siis, kui keegi mind selles ei sega! Suudan palju lähema suhte saavutada mõne kunstiteosega, muusikateosega, vahest ka loodusega, kui mõne inimesega. Inimeste puhul hakkavad mängima hoopis teistsugused tegurid, mis aga madaldavad tõelise «kirjandusliku» romantika mingiks limasklevaks seksieelmänguks. Mitte et sellel midagi viga oleks, aga see on väga kaugel «romantismi» mõistest klassikalises kultuuris.
Sa ütlesid mullu kesklinna uut kodu sisse seades, et tunned end pidevalt nagu võõras keskkonnas ja ainus võimalus saavutada teatud hingerahu on ehitada enda ümber kookon, mis on nagu väike ajalooline mikrokosmos sinu ja reaalse maailma vahel. Mida nõuab su loomus, et eluga rahul olla?
Sõltub meeleolust. Vahel ajavad kõige väiksemad asjad nii närvi, et tahaks kõigele tule otsa pista. Sellistel juhtudel tuleb lihtsalt mõelda globaalselt ja öelda endale, et praegu ei olegi muud võimalust kui olla eluga rahul – sellega, et oled sündinud terve valge mehena ja elad rahu ajal vabas kristlikus riigis. Tuleb lihtsalt endale meenutada, et juba nende näitajate alusel kuulume me umbes kümne protsendi maailma eliidi hulka.
Mis sind ümbritsevas reaalsuses
häirib-vihastab?
Rumalus, eriti selline rumalus, mis ennast tarkuseks peab. Eelkõige nende rumalus, kes arvavad, et neil on õigus oma «tarkust» teistele peale suruda, inimesi «suunata». Ja rumalusest tingitud loidus, ükskõiksus. See, et me ei saa aru, et me laseme oma maailmal meie endi silme all rappa vajuda, aga enamusele tundub, et kõik peabki nii olema.
Milline on tõenäosus näha sind
kunagi Riigikogus?
Null. Zero. Ma ei armasta poliitikat, ma ei usu sellesse, ja ma ei taha minna selle õnge. Maailma ja ühiskonda saab muuta ka teisiti kui Toompealt, eelkõige läbi iseenda ja nende, kellele sa oma loomingut pakud.
Kuidas sinu «eesti jonn» avaldub?
Pidevas vajaduses ennast tõestada, elada paremini kui naaber, «teha ära» neile, kes minusse ei usu. Ühesõnaga, nagu eesti meestel ikka – peatsetes maohaavades.
Sulle meeldib köögis toimetada.
Su firmaroog?
Vist polegi päris sellist... Grillin kala päris hästi. Suppe ja magustoite ma ei valda, kastmeid pole ka eriti õppinud tegema. Aga mingi fantaasia vist ikka on, miks muidu ma eelmisel aastal Déjà Vu «Aasta gourmet-koka» tiitli sain.
Kuidas sa vaimu ja keha virgena hoiad?
Keha, «see on sest, et tõusen vara, hästi võimlen ma ja harjutusi teen.» Üritan mõistlikult sportida, kaks korda aastas pean katoliiklasena paastu, mil loobun alkoholist, lihast ja seksist. Mitte alati ei õnnestu see sada protsenti, aga üheksakümmend ikka. Vaimu hoiab elu ise värske. Palvetan, ehkki tänapäeval on moodsam öelda «mediteerin». Mõtlen kõige üle, mida näen või kuulen, üritan kõigest aru saada ja kõigest midagi õppida. Pole ühtegi sündmust, ükskõik kui halba, või ühtegi inimest, ükskõik kui ebameeldivat, mille või kelle kaudu poleks võimalik areneda.
Kuidas on rõhunud su elu majandussurutis?
On ikka. Muusikuna kahetsen vahel, et ma ei ole läinud popmuusika või sooloartisti teed. Ei töö «klassikalise» lauljana rahvusooperis ega ka töö 15liikmelise orkestri juhina ole need asjad, mis väga rikkaks teeks. On üldse ime, et ma Bel-Etage swingorkestriga natukenegi töötada saan – nii suur tantsubänd on luksus isegi rikastes Kesk-Euroopa riikides, rääkimata Eestist. Õnneks on meil päris palju kuulajaskonda välismaal – meie plaate on välja antud viies riigis ning suvel ilmub USA ja Briti turule järjekordne album. Mingi tiraaž on müüki saabunud alati ka Eestis, aga oleme ausad, ega selline muusikastiil meie kodumaal edetabelitesse ei jõua. Ka kunstimaailm on üsna liikumatu – minu kunstigalerii Sakala tänaval on parajas varjusurmas. Rohkem on neid, kes kunsti müüa pakuvad, kui neid, kes seda ostmas käivad. Vahel peab südame kõvaks tegema ja mõnele väga toredale vanemale daamile ütlema: kahjuks on nii, et see maal, mida te meile pakute, ei lähe mitte kaubaks... Olen alati üritanud vanematelt inimestelt kõik ära osta, mis nad pakuvad, aga tihtipeale jääb enamik sellest ka kauaks ootama. Kui midagi väga head saabub, siis on selle ka teised galeriid ära ostnud ning oma oksjonile pannud. Aga küll kunagi eestlane ka jõukamaks muutub ning saab aru, et ega kunst ei ole ainult Mägi ja Wiiralt. Peaasi on ikka leida endale midagi südamelähedast. Praegu ostetakse rohkem «nime» ja «hinda» kui kunsti, mis meeldib.
Muuseas, eestlased on hakanud endast jälle portreesid tellima. Viimase poolaasta jooksul olen maalinud kuus tellimustööd. See on tore tendents ja loodetavasti toob portretismi tagasi eesti kunsti.
Sinu veel täitumata unistus?
Nobeli preemia, Oscar ja mõni Köleri maal.
