Teletäht MATI TALVIKu (65) elu on olnud kirju nagu maakera. Mati sai esimese pummelungi eest emalt kopsikuga korraliku koosa, rattavarguses osalemine aga võttis mehelt igaveseks isu kätt võõra vara järele sirutada.
Esimene õppetund
Algkooli ajal pidin olema kohtus tunnistaja kahe poistekamba vahelise kivisõja asjus. Kivisõja käigus täiesti juhuslikult sattusid mõned kivid ühte möödasõitvasse autosse ja peale selle sai kiviga vastu hambaid üks mu klassivend, ta suu sai päris lagedaks hammastest. Siis hakati asja uurima ja autoomanik ja sõitja andsid juhtumi kohtusse. Kedagi saadeti lõpuks kolooniasse ja… Siis ma mõtlesin esimest korda, et niisugune süütu poiste omavaheline nagin, poolenisti pull, võib väga kergelt pöörduda väga tõsiseks ja vaat et kogu eluks jälgi jätvaks juhtumiks. Ma ise ei olnud kivisõjas osaline, vaid sõitsin klassivennaga, kes viga sai, ratastega sealt mööda ja nägin asja pealt.
#end#
Esimene mälupilt lapsepõlvest
Üheksandal märtsil 1944. aastal, kui olin kaheaastane, elasin siin samas, oma praeguse kodumaja keldris, üle Tallinna pommitamise. See oli terroriakt, et tekitada hirmu läheneva Punaarmee ees, et eestlased loobuksid sakslastega koostööst. Neil oli plaan pommitada ka Tondi kasarmuid, aga pommid langesid, kuhu juhtus. Mitte ükski pomm ei kukkunud Tondi kasarmutesse, kõik langesid Kristiine heinamaa peale, siia regiooni. Ainult üksikuid maju oli jõutud Eesti ajal ehitada. Üks neist oli mu voorimehest vanaisa ehitatud. Täpselt samasugune maja oli selle vastas, see sai otsetabamuse. Majaperemees oli pooleks, ta anus mu tädimehe käest armulasku… Meie maja kõrval oli tühi plats. Sinna tuli suur pomm, see lõhkes ning järele jäi suur auk, kuhu tekkis hiljem tiik. Mina õppisin selle tiigi peal uisutama. Olin siis ema süles, vatiteki sees, kui pommid hakkasid tulema… Üks pomm kukkus veel taha aeda, see lõi meie maja viltu, kõik aknad muidugi katki, pommikillud seintest läbi. Katust tuli pärast lappida. Mäletan ahastust… See oli päris jube elamus. Nende tagajärgedega sai elatud väga kaua aega.
Esimesed triibulised
No peksa sain tegelikult päris palju, ometi ma ei olnud väga üleannetu, vaid võrdlemisi korraliku lastetoaga. Vitsa sain vähem kui rihma. Isa andis ikka rihma. Põhilised hädad algasid, kui olin nelja-aastane ja sündis õde. Eks siis õe kiusamise eest peamiselt. Kõik triibulised tulid Tartu ajal. Me elasime seal alates 1948. aastast.
Kõige suurem ülekohus oli see, kui olin teinud midagi lollisti, no näiteks läinud Tähtvere pargis nõrga jää peale ja vajunud sealt koos soome kelguga läbi. Oled seal kükitanud ja abi karjunud, siis tiritakse sind välja, vesi polnud küll eriti sügav, aga jalad märjad ja külm. Mulle küll tuhat korda öeldi, et sinna ei tohi minna. Olin teinud midagi ja selle pärast kannatanud, aga niisugune kahekordne karistamine jäi meelde. Oleks võinud hoopis mulle rutem appi tulla!
Esimene koolipoisi «kaks»
No kõigepealt pean ütlema, et alguses ma olin väga hea õpilane. Esimesed neli klassi olid mul absoluutselt kõik «viied». Aga siis nad tulid, ma arvan, et kuuendas klassis sain esimese «kahe» — matemaatikas. Põhiline oli muidugi see, mitte et ma ei saanud aru, vaid, et olin lihtsalt koolitüki tegemata jätnud. «Kaks» ei äratanud minus mitte mingeid emotsioone, muidugi tohutult piinlik oli, aga nii palju oli juba aru peas, et mõtlesin: eks ta ikka ükskord pidi tulema.
Vanemad tegid muidugi nägusid, aga ju nad olid ise ka aru saanud, et ma mingi tuupur ei ole. Matemaatika jäigi probleemseks aineks ja sai saatuslikuks kah. Kui kunagi läksin Tallinna Polütehnilisse Instituuti ehitust õppima, siis sealt ma pudenesingi välja kahel põhjusel: matemaatika baas oli väga nõrk ja juba teised — tele- ja raadiotöö huvid. Tegelikult see mati esimene «kaks» andis väga olulise vihje mulle terveks eluks — ära topi oma nina sinna, kus matemaatikaga pistmist.
Esimene raamat
See on mul selgelt meeles. Ma olin nelja-aastane, kui lugesin läbi paksu vanade muinasjuttude kogumiku «Võlupeegel». Seal oli kõigi rahvaste muinasjutte ja esimene, mille ma läbi lugesin, oli araabia muinasjutt «Aladini võlulamp». Mäletan, et lugesin seda päris kaua, võib-olla terve nädala. Töötasin raamatu täielikult läbi. Ja järgmine raamat on mul ka meeles, see oli Kreutzwaldi «Eesti rahva ennemuistsed jutud», mis siis parajasti ilmus. See oli põnev, aga «Võlupeegel» oli huvitavam.
Esimese peo järgne hommik
Esimese peo järgne hommik oli tegelikult juba selle sama õhtu, seitsmenda klassi lõpupeo järgsed mõned tunnid. Selle eest sain ema käest kohe kopsikuga! Ta ikka päris lõi mind ja oli väga vihane. Olin õunaveini joonud ühe klassivennaga otse praeguse Tallinna Ühisgümnaasiumi vastas asuvate majade varemete keldris. Ikka vist pudel nina peale tuli… Hommikul oli muidugi paha, aga mitte nii väga.
Esimene auto
Žiguli 05, täitsa kollane. Abikaasa Soome onu kinkis selle, ära peetud muidugi. Me olime paadunud jala käijad ja teadsime, et nelja lapse kõrvalt me kunagi autot ei osta, kui just taevas lahti ei lähe ja loterii peavõit sülle ei kuku. Me isegi ei unistanud autost, meil ei olnud lubasidki. Siis aga tegime load, esimesed load sai Alice, siis pojad ja lõpuks sain mina. Eks neid autosid hakkas siis tulema.
Esimene isevalmistatud roog
See oli kusagil ühikas, praekartulid millegagi, vorstiga äkki? See on nüüd nagu aamen kirikus, et noorte meeste, kes on kodust eemal, esimene roog on ikkagi niisugune, enne kui tulevad kavalamad toidud. Seal ma sain ka selle selgeks, et ei peagi tingimata rasva olema sees, et aitab ka väga hästi, kui veega praadida — kartulid lähevad ikka pruuniks ja pehmeks. Tartus ma sain selle asja väga selgeks.
Esimene lemmikartist
Kui võtta Eesti piires, siis mul lihtsalt pidi olema lemmikartist mu oma onu — Kalmer Tennosaar. Kui ma enam-vähem hakkasin aru saama, mis siin maailmas toimub, siis hakkas just tema laulma. Aga 1956. aastal jõudsid Eestisse esimesed rock’n’rolli-plaadid ja Bill Haley Rock Around The Clock oli niisugune laul, mida sai ikka lõpmatuseni kedratud. Seda võis kuulata sada korda ka järjest.
Esimene välisreis
Esimene välisreis andis ennast väga kaua oodata, mind lihtsalt ei lastud kuhugi. Kui olin 37aastane, sõitsin naise onu juurde külla Uusikaupunkisse Soome. Reis jäi muidugi meelde. Juba laevas viibimine jättis kustumatu mälestuse. Kui Tallinna siluett kaugemale hakkas jääma, kostis äkki valjuhääldajatest teadeanne: reisijad Alice ja Mati Talvik, palun tulge informatsioonileti äärde. Me mõtlesime, et noh, kus siis see kaater on, mis meile järele tuleb ja meid tagasi viib. Kuna selleks ajaks olime üle Eesti juba parajalt tuntud, selgus, et kapten otsustas meile sõidu ajaks sviitkajuti anda. Me olime muidugi kõrvust tõstetud. Soomest oli vaja ju kõikidele sugulastele midagi tuua ja see oli ikka päris suur laadung, mis me sealt kaasa tassisime. Kohustuslik oli muidugi kaasa osta banaane. Pealaest jalatallani uued riided endale ja lastele jne. Imestasime, kui puhas kõik on ja kuidas näiteks särgi krae ei lähe mustaks.
Esimene iseteenitud raha
Vanaemal oli suur aed. Me elasime üsna kehvalt ja turul käidi ikka aiasaadusi müümas. Mina käisin ka, see oli auväärne asi, kuigi mulle see ei meeldinud. Aga esimese palga teenisin sellises organisatsioonis nagu «Liha ja kala turustamise peavalitsus», mis asus Kopli turu taga. Isa töötas seal juristina ning mind susserdati sinna koolivaheajal tööle. Olin vist 14aastane. Mu ülesanne oli ühe seltskonna, eakate vene naistega, sõjareservi pandud konserve tavotist puhtaks leotada ja sildid peale kleepida. Kogu seda tegevust saatis nende korpulentsete naiste vahetpidamatu lõkerdamine, jutud seiklustest, meestest ja muidugi täiesti ebatsensuursed vandesõnad. Ma sain kõva kooli, kuidas ropendada vene keeles.
Teenitud raha eest sai muuhulgas esimene ülikond ostetud, palk oli üsna hea.
Esimene miski, mis jäi ka viimaseks
Vargus. Grupiviisiline jalgrattavargus Lastestaadionilt, kusjuures mu ülesanne polnud mitte ratast varastada, vaid ma pidin omanikuga korvi mängima — vabaviskeid tegema, kuni teised rattaga ära sõitsid. See ilus ratas jaotati tükkideks. Mul hakkas nii paha, et kui mulle pakuti lenksu, siis ma ei võtnud seda. Nägin seda poissi hiljem, ta oli kõigile nendele varastele tuttav ja ega ta minu nähes haledasti nutma ei hakanud, aga ega ta üldiselt enam niisama seal palli tagumas ka ei käinud. Mul oli ikka väga paha olla…
