"Lähed läbi meeletu valu...nagu tule," meenutas Pai. "Nii tohutu valu, et seda ei taha keegi mitte kunagi tunda. Siis satud purpurpunastesse koridoridesse, kus kujud on koopa äärtes kahekaupa ja kolmekaupa ja hõljuvad sulle vastu. Kui sealt välja saad, siis lähed justkui läbi kile ühele poole ja läbi kile teisele poole," jätkas ta ning lisas juurde, et mäletas ka oma operatsiooni üksikasjaliselt, kuigi selline asi ei tohiks üldse võimalik olla.

Seda, et tal operatsiooni käik täielikult teada oli, avastas ta juhuslikus vestluses arstiga, kui uuris, kuidas soolte ja siseorganite puhastust täpselt läbi viiakse. "See ehmatas mind küll ära, sest ma arvasin, et see on mingi fantaasia," imestas ta ning kinnitas, et kui ta paljusid asju oma lähiminevikustki ei mäleta, siis teispoolsuses nähtu on päevselgelt meeles. "Palju rohelist ja sinist. Oleksid nagu taimed, kaljud, nagu oleks reaalne elu ja inimesed liiguvad. Aga nad suhtlevad omavahel, kuid ei räägi, vaid seisavad vastamisi," kirjeldas ta.

Tagasitulek materiaalsesse maailma olevat olnud Pai jaoks raske. "Kui ma sealt tagasi tulin, sattusin taas tagasi koridoridesse ja mulle oli selge ülesanne antud, et leiaksin selle koha, kust välja saab. Mäletan, et mind nagu tõmmati lupsti sealt välja ja siis sain kogu selle raskuse ja ... oleku tagasi," ohkas ta. "Kui see on teispoolsus, kuhu inimesed satuvad, siis see on väga ilus maailm. Seda ei ole vaja karta," lõpetas ta lootusrikaste ja julgustavate sõnadega.