MEENUTUS: Eino Baskin lubas Urmas Otile juba aastal 1992 ameti maha panna: kui algavad südame rütmihäired, siis ütlen endale: on aeg hakata tagasi tõmbuma
22 aastat tagasi, 16. oktoobril 1992 käis Urmas Oti legendaarses jutusaates "Carte blanche" külas toona 63-aastane näitleja ning teatrijuht Eino Baskin, kelle viljakas maine teekond 11. märtsil otsale jõudis. Vaatamata haigusele oma viimsete päevadeni enda rajatud Vana Baskini teatri juures tegutsenud Baskin oli 1992. aastaks juba 13 aastat vedanud Vanalinnastuudiot. Kireva ja inimlike võimete piire kompiv rändnäitleja elu ning ka vangistus aga olid juba Otile antud intervjuuks meest küllaga räsinud - piisavalt, et mees hakkas juba rääkima ameti mahapanekust, teadmata, et ta veel aastaid hiljem, uue aastatuhande algul uue teatri loob.
Urmas Ott nimetas Baskinit intervjuu alguses "indikaatoriks, kes aitab lahti mõtestada ühiskonnas toimuvaid protsesse", mida mees kahtlemata oli. Juttu tuli teatrist, tervisest, peresuhetest, näitleja vangi saatnud armastuskirjadest, autodest, ülikondadest ja naljamees Baskinit kimbutanud võitlusest nõukogude võimuga. Ja muidugi koertest, keda Baskin väga armastas.
Siit ilmast lahkus Eino Baskin väärikas 86 aasta vanuses. Meenutame suurt teatrimeest, kes juba värskelt taasiseseisvunud Eesti televisioonis sai rääkida oma suurest teatripärandist, ent ometi suutis Eesti teatrielu edasi vedada veel kaks aastakümmet hiljemgi.
Vanameistri ärasaatmine toimub homme, 17. märtsil kell 14.00 Estonia Kontserdisaalis.
Allolevad väljavõtted pärinevad 1995. aastal Meedia- ja kirjastuskompanii Tallinn kogumikust “Carte blanche”, millesse on koondatud 33 valitud intervjuud legendaarse saatejuhi Urmas Oti samanimelisest TV-sarjast.
***
Urmas Ott: Mismoodi see tunne teieni jõuab, et nii - aeg on ümber?
Eino Baskin: Ma arvan, et see toimub minu eas vist paljudes inimestes, sellepärast et me oleme oma töö teinud. Ja peale selle olen ma täiesti veendunud, et tehtud on palju. On tehtud palju selles mõttes, kui palju üks inimene saab teha. Muidugi, ma ei saa ennast võrrelda Einsteiniga, kes tegi miljon korda rohkem, ja isegi ei saa ma ennast Raikiniga võrrelda või Benny Hilliga. Aga ma arvan, et enda kohta olen ma teinud palju, sellepärast et on tulnud nagu läbi müüri ronida - üle müüri või isegi läbi müüri…Ja see unistus läks täide, et ma tahtsin oma teatri teha. Tähendab, ma tahtsin teatrile anda mingi komöödia-satiiri oreooli. See on lõppude lõpuks 13 aastat funktsioneerinud - hästi või halvasti.
***
Eino Baskin: Aga mina olen selles mõttes oma eluga rahul, et peale seda rasket haigust, mis mul oli - tõesti, see oli väga raske, ja tõesti, ma olin surma lävel…Iga päev, mida ma olen elanud praegu juba seitse aastat, tänan ma jumalat, et ma elan, et ma suudan tööd teha. See on kõige tähtsam - suudan peret toita ja suudan veel, nagu sa ütled, ilusat lipsu kanda. Ma tänan, saad sa aru? Ja minu jaoks on selles mõttes iga päev pidupäev.
***
Urmas Ott: Eints, mul on jäänud meie jutu lõpetuseks kuidagi kurb tunne. Te räägite siin, et te teete oma viimast kava. Tunnete te tõesti, et see hetk on käes, mil tuleb hakata tõmbama joont alla sellele, mis on tehtud.
Eino Baskin: Tead, Urmas, ma vastan sulle hoopis teises terminoloogias. Kui süda teeb kuuskümmend viis lööki minutis ja töötab rütmiliselt peale kolme infarkti ja “šundeerimist”, siis võib endale kõike lubada. Kui ma võin minna üles mäkke, Toompeale, ilma autota ja ilma selleta, et ma võtan nitroglütseriini, on kõik korras. Aga kui ma hakkan esimest korda tundma, et algavad südame rütmihäired, siis ma ütlen endale: on aeg hakata tagasi tõmbuma. Ongi kogu jutt.
Urmas Ott: Ja nüüd on see hetk käes?
Eino Baskin: Ma arvan, et jah.
Urmas Ott: Aitäh teile selle jutuajamise eest!
***
