"Minu jaoks oli Valter Ojakäär klassik juba siis, kui ma teda ei tundunud. Sain temaga tuttavaks 70ndate aastate alguses, kui ta mängis Eesti Raadio orkestris saksofoni. Ma olin temast väga palju kuulnud. Enne seda kohtumist teadsin väga paljusid tema laule ja ta oli juba siis – suhteliselt noorema mehena, 50ndates – üks selle põlvkonna heliloojatest, ilma kelleta Eesti levimuusikat ei saa ette kujutada," sõnas Linna, seades lahkunud Ojakääru pärandi ühte ritta Aarne Oiti, Uno Naissoo, Gennadi Podelski, Kustas Kikerpuu, Lembit Veevo ja teiste suurnimedega. "Valter Ojakäär oli tõeline klassik, sest tema looming pole aegunud – tema lugusid lauldakse hoolimata sellest, et ta pole ammu ühtegi lugu kirjutanud. Kirjutamisperiood on igalühel erineva pikkusega, Valter kirjutas väga kaua."
"Mis teda veel iseloomustab, on see, et aegade kiuste suutis ta ikkagi juba nõukogude ajal propageerida muusikat, mida ametlikult ei sallitud ega armastuaud – jazzi. Valter Ojakäär tegi jazzi populariseerimisel hiigeltöö ära. Teiseks, tema uurimused Eesti kergemuusika ajaloost, olgu see siis ennesõjaaegsest, sõjaaegsest ja hilisemast popmuusikastki. Need on põhjapanevad teosed, see on entsüklopeediline materjal ja see, et seda kirja panna, nõudis titaanlikku tööd," leiab laulja.
"Niipalju, kui minul on olnud Valteriga kokkupuuteid, siis ta istuski kogu aeg kirjutuslaua taga ja uuris mingeid asju, kirjutas ja otsis algmaterjale. Lisaks tegi ta ju omal ajal televisioonis muusikasaateid ja lihtsalt hämmastavalt häid raadiosaateid, kus ta tutvustas möödunud sajandi muusikasaateid. See oli nii täpne ja ilusas eesti keeles edasi antud," hindab Linna Ojaääru tööd.
"Minul oli Valteriga alati väga hea kohtuda, sest tõelise asjatundjana ja väga palju elus näinud inimesena oskas ta väga huvitavaid asju meelde tuletada. Ta rääkis väga palju ka pillimestest – nende hulgas ka Valgrest, kellega ta koos mängis. Tema eruditsioon oli lihtsalt suurepärane. Väga suur inimene ja mul on tõeline au tagantjärele mõelda, et Valter pakkus mullegi mõnda lugu laulda. Eks aeg paneb paika, kui hästi-halvasti mul need õnnestusid. Aga kõige rohkem olen nautinud tema esimese laulu "Õhtu rannal" laulmist. Valter tuli vist raadiomajas, kus lugu lindistasin, ja ta surus mul kätt, vaatas pikalt silma ja tänas. Olin tõesti liigutatud. Eesti rahvas võib taas langetada pea, et üks tõeline suurmees on lahkunud," lisas Linna.
