Uhhuduuri reisisell Hannes Hanso juhib Kuressaare linna ja valmistub taas isaks saama, kuid kumbki vastutusrikastest rollidest pole kahandanud tema rännukirge – ees ootavad Aafrika kõrbed ja džunglid.
Jõuame Kuressaarde tund enne kokkulepitud aega. Kõnnime fotograaf Ardoga keskväljaku ühest nurgast teise ja küsime vastutulijailt, mida nad arvavad oma linnapeast. «Hannes Hanso, see saarlane, kes rattaga rändab!»
Märkan raekoja ees, nelja pärna juures, teda ennast – enamushäältega linnapeaks valitud Hannes Hansot (42). Ta sarnaneb väga mehele, keda olen näinud reisisarjas «Uhhuduur». Ei pikem ega paksem, ainult habe on aetud ja linnariided seljas. Raadiost tuttava häälega välispoliitika ekspert kompab meie kohtumise teisel minutil mu välispoliitilisi teadmisi. Jumala eest – ma ei sõitnud kolm ja pool tundi Saaremaale selleks, et rääkida Paeti ja Ashtoni pealtkuulatud telefonikõnest ning Kim Jong-Unist!
Sõidame linnaplatsilt paari minutiga Hansode mereäärsesse üürikoju. See on uhke villa väikese tiigiga, milles sulistavad veelinnud. Hannese abikaasa Riina askeldab aastase poja Henri Kristjaniga. Hannes embab naist hellalt vöökohast ja annab tervituseks musi, endal saladuslik helk silmis: «Meie perre on sügisel oodata uut beebit, «made in Kuressaare!»
