“Siga pani koos iluliistudega minema,” muheleb IVO LINNA meenutades aastatetagust avariid. Autodega kurja vaeva näinud laulja usub, et neljarattalistel on hing.
Kuusalu lähedal maanteele tormanud metssiga rammis Ivo Zhiguli luksi kõrvalistuja poolset nurka. Pauk oli kõva. Ivo arvas, et metsaelukast jäid vaid ribad järgi, kuid tagasi pöördudes avastas ta, et siga oli koos auto iluliistudega kadunud.
“Luks oli hea auto, aga läks peale kokkupõrget balansist välja. Lasin ta müügiloomaks üles taguda,” lausub Ivo (53).
Ivo ostis esimese auto 1979. aastal Tarmo Pihlapilt. 70 000 kilomeetrit läbi sõitnud Zhiguli 01 maksis 6000 rubla ja teenis peremeest truult kolm aastat.
Kuigi Ivo oli autoomanikuks saades juba kaks aastat juhilubade omanik, puudus tal sõidukogemus. Laulja tunnistab, et tal oli paar esimest nädalat Tallinna vahel sõites nahavahe hirmu täis.
Pidas romusid
Ivo ohkab raskelt kui meenutab oma teist sõiduriista, Zhiguli 02, mis olevat olnud kui õnnetu pigilind.
“Tol ajal oli tehasest auto ostmine nagu loto mängimine. Minu null-kaks oli tehtud väga helesinise esmaspäeva hommikul. Üsna pea selgus, et sellele vaesekesele polnud isegi kruntvärvi pandud. Talvel soetatud auto oli kevadeks roostes ning peale 15 000 kilomeetri läbimist purunes väntvõll,” räägib Ivo.
Ivo lohutab end sellega, et ta polnud tol ajal ainuke, kes autoremondile väikse varanduse ja hulga närvirakke kulutas.
Metsseakokkupõrkes purunenud Zhiguli oli Ivo kolmas sõiduriist.
“Seejärel tuli mu ellu romurohke aeg. Hakkasin 90 aastate algul Soomest autosid tooma,” sõnab Ivo.
Laulja autopargist käisid läbi Zhiguli 05, kolm pisikest Shkoda 121, Fiat Uno, Volvo 323, Opel Record ja Audi 80. Kuigi Shkodad olid välimuselt kipakad ja nende mootorid nõrgad, jagab Ivo tšehhi sapakaks kutsutud sõidukitele kiidusõnu. Rool käis Shkodal kergelt ja minekut olevat kah olnud.
“Oh, küll ma olin pruugitud autodega hädas. Need kippusid hoolimata remondile tehtud tohututest kulutustest ikkagi lühikese ajaga ära kustuma. Kokkuvõttes polnud neist mingit rõõmu,” sõnab Ivo.
Põrutas kraavi
1994. aastal ostetud Opel Recordiga tegi Ivo oma elu teise tõsisema avarii ja nagu saatuse kiuste juhtus ka see pauk Kuusalu lähedal. Purunenud esikumm vedas auto libedal teel viltu ja paar sekundit hiljem leidis Ivo end poole meetri sügavusest kraavist. Ta ise jäi õnneks terveks, Opel kaotas tagaklaasi ja sai hulga mõlke.
Ivo romude seeria lõpetas Audi 80. Audi pidas suhteliselt hästi vastu, kuid ühel hetkel hakkas temagi hambaid näitama. Nii palju oli Audist siiski elulooma, et see võeti Nissan Almera sissemaksuks.
“Ma pole kunagi autohull olnud. Olen väga tavaline sõitja, kellele on auto tarbeese punktist a punkti b liikumiseks. Tüdinesin pidevast muretsemisest ära. Ma ei tahtnud enam igal hommikul välja minnes mõelda, kas auto läheb käima või mitte,” ütleb Ivo.
Ivo usub, et igal autol on hing ja et juhil tekib sõidukiga omapärane suhe. Mõni autodest kuuletub suurepäraselt ega jäta kunagi teele, teine aga justkui kiusab peremeest. Nissan Almeraga sai Ivo parema klapi kui ühegi eelmise neljarattalisega.
“Mul oli tahtmine Almerale hommikuti öelda tere sõber. Lahkusin temast raske südamega, kuid midagi polnud parata. Ma käin sageli Muhumaal ja seal on nutikam parema läbivusega autot omada,” pajatab Ivo.
Almera vahetas välja Honda CR-V dzhiip. Läinud sügisest keerab Ivo sama marki maasturi uuema mudeli rooli.
Laulab roolis
Ivo 300 000 krooni maksva, elektriakende ja konditsioneeriga varustatud kohvipruuni Honda CR-V kapoti all tuksub 2liitrine mootor. Auto võtab maanteel keskmiselt 8 ja linnas 10 liitrit kütust. Kui peale Almerat tundus maastur kohmakana, siis tänaseks on ta sellega nii harjunud, et ei oska paremat tahtagi.
“Mõni võib mind väga tuimaks autosõbraks pidada, aga mulle ei ole olulised nahksisu ja kullast nupud. Kui ma Muhus ei peaks käima, siis liikleksin meeleldi mõne väikse punniga. Näiteks Citroen C3- ga nagu on mu abikaasal. See on suurepärase manööverdusvõime ja kiirendusega auto. Ma pole kõige väiksem inimene, aga mahun siia kenasti ära,” kiidab Ivo.
Nii nagu enamus autoomanikke on ka Ivo mitme rüüstamise ohvriks langenud. Kui vene ajal kadusid zhigullidelt klaasipuhastajad, siis nüüd on tal tulnud varastele paar automakki loovutada. Makk on aga laulja jaoks oluline. Ivo nimelt kasutab autosõitu uute lugude õppimiseks. Paneb plaadi peale ja laulab kaasa.
“Vahel on ikka mõni mind rooli taga laulmas näinud autojuht näpuga oimukohta osutanud, et ahhoi vend,” muigab Iff.
