Oma elu saavutamisele üles ehitanud tippkoolitaja PEEP VAIN on edukarussellil hoo maha võtnud ning keskendunud perele. Vain peab õigeks laste kõrval olla just nüüd, sest hiljem ei pruugi neil enam teda vaja olla!
Peep Vainu (40) peetakse omamoodi ameerikaliku elustiili kehastuseks. Hiljuti üllitas ta ka raamatu «Kõige tähtsam küsimus», mis jaotab arvustajad kahte leeri - ühed peavad raamatut taas Vainu ameerikaliku eduoreooli edasikandjaks, teised on aga põrmus maas.
Vain tuleb lagedale retseptiga, kuidas tema arvates tuleks kas või ühe sirguva mehehakatise rahvuslikku identiteeti kujundada, ning küsib, kas Andrus Kivirähu kultusromaanid eestlase olemusest ikka aitavad sellele kaasa. Vainu arvates mitte, sest ta ei suuda alla neelata Kivirähu nägemust eestlase madalusest.
Peep, sinu tegemisi on saatnud kommentaarid, et oled liig ameerikalik ega suuda päevagi elada midagi saavutamata. Kuidas sellega siis on?
(Naerab.) Ütleksin nii, et järjest rohkem suudan midagi saavutamata olla - hehee! Mina usun sellesse, et inimene peaks otsima üles talle vastavas vanuses sobiva tasakaalupunkti tegemise ja olemise vahel. Kui sa ei otsi teadlikult, oled pigem väliste jõudude ja minevikuprogrammide tõmmata. Teadlik otsing, et huvitav, kuidas praegu võiks minuga lood olla, oleks kõigile kasulikum. Selles mõttes võin neid kommenteerijaid lohutada, et ma ei keera vinti tulevikus ainiti edu peale, aga ma ei kujuta end kindlasti ette ka liiga rahuliku või liiga passiivsena. Nagu mu sõber Soomest, Jari Sarasuu?? ütles, et ta austab ka rahulikku ja passiivset olemist, aga tema seiklus on kodust väljaspool. Minul tõenäoliselt ka, aga mitte praegu.
Ameerikalikkuse koha pealt - minu suhtlemismaneeris, tempos ja avatuses on kindlasti eestlasele harjumuspäratut. Ma arvan, et osalt tuleneb see minu olemusest, osalt on see tõesti minu Ameerikas elamise perioodi vili. Aga sellele ameerikalikkuse süüdistusele ma vastaksin omakorda küsimusega. Ma küsiksin: mis on ameerikalik, ootaksin vastuse ära, ja küsiksin siis: mis on eestilik? Seda heas mõttes. Mind huvitab see! Olen veendunud, et on väga palju ja väga positiivset eestilikku.
#end#
Mis on sinus eestilikku?
Kindlasti see eestilik jonn, ärategemise tahe ja visadus. Miks mind see teema sel suvel üleüldse täiega käima tõmbas - ajendiks oli kolm asja. Lugesin läbi Kivirähu raamatud «Rehepapp», «Mees, kes teadis ussisõnu» ja Tammsaare valitud artiklid. Siiralt soovitan. Tammsaare kirjutaks justkui tänasest päevast. Nii kirjandusest kui ka ühiskonnast. Tema valitud artiklid sisaldavad ka üht tema kirja iseendale, mille ta kirjutas pärast «Tõe ja õiguse» esimese köite ilmumist. Ta oli lugenud «Tõe ja õiguse» arvustusi ning sai aru ja ütles selle ka välja, et need arvustused räägivad pigem arvustajast endast kui arvustatavast teosest...
Aga oled lugenud «Rehepappi»? Kes on eestlased? Kas eestlane identifitseerib end rehepapiga või kõikide teiste eestlastega? Samas, kõik ei saa olla rehepapid. Järelikult on eestlane Kivirähu järgi varas, valevorst, arg, kahepalgeline, viha- ja vimmameelne vend! Jüri Aadam ütles omakorda, et eestlane ei salli virisemist, aga eestlane ise? Viriseb palju! Ja on ka halb teenija! Teenib ära, aga taskus on käsi rusikas. Eestlane on naljakas tüüp, eks ole!
Milline on sinu seisukoht?
Ütlesin ka oma naisele Janele, et mina ei ole Kivirähuga nõus! Jane ütles: aga vaata, kogu see ajalooline taust oma kollektiivse alateadvusega mõjutab meid, tahad või ei taha! Kõik see sitt istub meil sees ja kõik see eestlase pahupool on meis potentsiaalselt olemas. «Ussisõnades» on justkui ainuke normaalne eestlane see vend, kes elab metsas. Kõik, kes lähevad külla, lähevad peast pehmeks ja lolliks, hakkavad leiba sööma, piiskopiga magama, kepsu lööma, koolis laulma ja imetlevad munadeta munki... Siis üks tegelaskuju, Leemet, ütles, et ka need isamaalised, kes metsas elasid, ja niisamuti hiietark, on lollid. Ning et haldjaid ja metsakoeri ei ole olemas! Aga ka need, kes külla läksid, olid sama lollid kui hiietark, nad uskusid ristiusku - salaja endiselt ka haldjaid.
Siis ühel hetkel mõtledki, et Kivirähk on küll stiilne ja ülihea kirjanik, aga m i l l e g a eestlane end siis lõpuks identifitseerib? Kui sinu poiss on ühel hetkel 15, siis 20 - milline tema on, mille järgi tema end identifitseerib?
Vastandad oma loomingu Kivirähu omaga?
Loodan, et võib-olla minu raamat aitab leida üles ka paremaid tükke rahvuslikust identiteedist. Et ka selliseid külgi kultiveerida. Siin ... toob saates välja, et see ei ole ameerikalik ila, nagu selle žanri kohta võiks arvata. Mind tõsiselt huvitab, mismoodi tuua välja seda, mis meil on rahvuslikkuses positiivset, ja võtta veel mujalt juurde - mis meid rohkem aitaks! Et kuidagi tasakaalustada seda põhjamaalisust ja depressiivsust, seda seitsetsadat aastat - ma ei taha öelda, et orjapõlve, sest see on rõve klišee.
Naine ütles mulle, et ma olen Ameerikas selle depressiivsuse endast maha raputanud, mul on sellest villand. Minus on seda muidugi endiselt olemas, kõik see, mis teistestki eestlastes. Tahaksin pakkuda nendele seppadele, kes on jube targad ja omast arust teavad täpselt, mis on eestilik, et paneme joone peale! Kummas on rohkem neid häid eestilikke omadusi?
Kuidas abikaasa sinu uude saavutusse suhtus?
Üks mu kolleege Urmas Purde ütles, et tal ei ole kade meel sellepärast, et ma raamatu ära tegin, pigem selle pärast, et see pealtnäha nii lihtsalt tuli. Samas keegi, kes selle protsessi sees ei olnud, ei näinud, kui suur töö see oli. Kõigile vist tundus, et vaikselt tuli. Aga jaanuaris ja veebruaris ma tegelesin ainult sellega. Sisuliselt eelmise hooaja «Tantsud tähtedega» ajal, ka enne pühapäevast saadet kirjutasin.
Naine ei suhtunudki sellesse kuidagimoodi. Ta pigem ütles ka nii nagu Urmas, et ahah, mees midagi seal teeb, nohistab. Kui küsisin Jane käest, mis ta arvab, enne seda, kui raamat ilmus, siis ta võttis üsna leigelt! Ma korraks isegi elasin üle seda: miks sa võtad nii leigelt? Aga tema, et mis siis on? On see siis nüüd nii suur asi? Ma seletasin talle ära, kui suur asi see on, nii sisuliselt kui ka mulle moraalselt. Siis ta sai aru loomulikult ja oli hästi positiivne.
Ütlesid, et sinu elus pole enam nii intensiivne periood, oled keskendunud enam perele?
See tuleneb laste vanusest. Eri etappidel elus rakendad erinevaid intensiivsuse astmeid. Pere on praegu põhifookus ikkagi. Üks mu kolleeg Soomest ütles, et ta on palju töötanud - ka mina olen - ning praegu on just see aeg, kus on kasulik, mõttekas ja vajalik töötada lastega kodus. Sest võib-olla seitsme aasta pärast ei ole enam põhjust kodus olla. Lapsed ajavad omi asju ja vaatavad, et kes sina selline üldse oled. Minu lapsed on praegu 10 ja 7.
Vormimine on üks asi, aga see, et toetad ja kõrval oled, suhtled, on teine külg. Olemas olemine on tähtis. Keegi ütles kunagi, et kvaliteetaeg on tähtis, aga see kvaliteetaeg on peidus kvantiteetaja sees. Ei saa tulla koju ja öelda: nüüd mängime!
Puhkasid suvel kaks kuud. Mida puhkuse ajal tegid?
Mitte midagi. Istusime perega neljakesi maakodus. Nädala olime Kreekas ja kahjuks just sel ainukesel nädalal, kui ka Eestis soe oli. Paar-kolm korda käisid külalised ja kõik. Pealtnäha passiivne ja ebahuvitav, aga niisugune tore, rahulik, samas toimekas. Suvepuhkused ongi tavaliselt sellised. Kui juba on aed ja maja, iseäranis, kui ta on vana maja, siis ta vajab siit- sealt kõpitsemist ja hoolitsemist. Ma ei ole aednik, üldse mitte, aga selline üleüldine hoolitsemine, et oleks korras, sellega tegelen. Ja siis mängin lastega, ujun. See suvi muidugi ujuda ei saanud.
Sinu püsimatuse juures, kuidas selliste puhkustega toime tuled?
Pigem olen püsimatu küll jah. Ja tõesti, peab seal maamajas käima, aga ma tahan ka! Kõige naljakam on see, et inimestele, kes sinna tulevad, meeldib seal olla. Tihtipeale kui suudan seda kohta läbi külaliste silmade näha, mõtlen ka, et tõesti jube kihvt. Tegelikult on ka kihvt!
Sul endal kaob vahel see tunne, et on kihvt?
Võtad loomulikult juba. Aura on seal hea, on kogu aeg hästi hea olnud. Aga mis oli huvitav sel suvel. Sõbrad käisid külas, kaks peret, ja avastasin korraga, et selleks, et lihtsalt vedeleda, peab külalisi kutsuma. Sest kui sul on külalised, siis pole ju viisakas toimetada.
Tagantjärele vaadates, mida «Tantsud tähtedega» sulle andis?
Ma ei tea, ma veel ei tea. Tegelikult ka ei tea! Kahju mul sellest ei olnud, mis on väga tore. Kui mõtlen oma Ameerika raamatumüügi perioodi peale - tegin seda neli suve -, siis väga raske oli. Aga kui ma panen kogu selle aja enda jaoks ritta, siis kaheksakümmend protsenti oli tore ja kakskümmend protsenti vastik. Tantsusaatega samamoodi, sest lõpuks oli kogu mu elu ühel hetkel surutud ühe kaardi peale. Kogu mu elu taandus sellele saatele viimaseks paariks nädalaks, kui tegime Olga Kosminaga ka õhtul trenni. Alguses käisin pool aega tööl, siis ei käinud eriti üldse tööl. Lõpuks ei olnud ma enam õhtuti kodus ka, sest olin trennis. Ja kui mõelda selle peale, siis võiks öelda, et issand kui loll. Kas saab olla lollimat meest, kes oma sügise niimoodi hakkama paneb? Teisest küljest pean ütlema, et see emotsioonide skaala negatiivsetest kuni positiivseteni oli tavalisega võrreldes ikka palju värvilisem. See väljakukkumise ääre peal seismine, üllatus ja rõõm, meelepaha ja närv. Kui mingi asi tuli hästi välja, siis sellest tulenev eufooria, rõõm ja rahulolu. Selle kõige vahel pendeldamine.
Äriliselt ja maineliselt tunnen, et olen selle saatega õnneks nullis. Ma ei ole kaotanud, ma ei ole võitnud. Ma olen täiesti kindel, et see oli vajalik millekski väga heaks.
