Kukerpillide bassimees ja laulja Ike Volkov tunnistab, et bänd on nõudnud ohvriks õhtuid lähedastega, sõprade sünnipäevi, und ja hommikusi ärkamisi koos lastega – tema vanem poeg on nii mõnigi kord riielnud nooremaga, et ole tasa, isa magab, ta on väsinud....
Eesti rahva aardeks tituleeritud Kukerpillid tähistasid tänavu 1. aprillil juba oma 40. sünnipäeva, mille puhul ilmub bändil juunis uus plaat. Ja enne, kui põrutatakse juubelituurile, keevitavad nad Rabarockil!
Kukrite üks alustalasid, arhitekti ametit pidav Ike Volkov (61) meenutab värvikaid lugusid pundi ajaloost. Neile on koos vanaprouadega kaasa joodeldanud koer, nad on mänginud rikkuri privaatpeol, kus peremees põõnas laual ja lava ees jauras viis rullnokka...
Kas 40 aasta jooksul on kiskunud olukord ka selliseks, kus bänd on kippunud mõne arusaamatuse pärast või motivatsioonipuudusest laiali vajuma?
Ei ole. On olnud sõbralikke ja konstruktiivseid lahkumisi, kui meie kuub kitsaks on jäänud – näiteks Indrek Kalda väljakutsed Tartus, Tiit Kõrvitsa rokihuvi, Jaan Arderi koormus Hortus Musicuses ja Apelsinis, Tõnu Raadiku helilooja elu jne.
Meenuta mõnda uskumatut seika, mis on juhtunud kellegagi bändiliikmetest?
Et pillikeel on katki läinud või akordioni lõõts puruks või kontrabass Moskvas lennukist alla puruks visati või Tõnu Raadik Lääne-Berliinis kaduma läks – see on ju tavaline. Midagi erilist ei meenu. Eks äpardusi on ikka olnud.
{poolik}
Tohohh, mis asjaoludel kontrabass puruks visati?
Ma nägin pealt, kuidas lennuk tühjaks laaditi. Kontrabassi kohvril olid küll hoiatavad sildid peal, aga sellegipoolest ta visati lennuki luugist, umbes nelja meetri kõrguselt alla – ja raudkast veel sinna peale. Ma tegelesin põhimõttekindlalt aasta otsa kompensatsiooni väljanõudmisega. See võis olla 1978. Ligi aastase kirjavahetuse tulemusena saingi 6 rubla ja 40 kopikat! Pillil oli kael otsast ära, kere puru ja... ühesõnaga – ikka juhtub! Aga pillist sai ka veel nii-öelda eluloom, Eestis on head pillimeistrid.
(Muigab.) Muide, kontrabassil on olnud ka eraldi lennukipilet. Kui lendasime Mehhikosse, palusin sel põhjusel kaks klaasi veini. Stjuardess mõtles, et mõnitan, aga minul oli tõsi taga – partner on ju ka janus! Kuna me seal lõpuks ka mängisime, toodi vein lausa pudelitega lagedale...
Milline on kõige veidram koht, kuhu teid on esinema kutsutud?
Saksamaal istus reklaamialase eksituse tõttu suures esinduslikus saalis vaid üks rahvariides eesti proua. Kas siis hüüti maha vale saal? Mingi jama sellega oli. Mõtlesime, et jätame kontserdi ära, aga kuidas sa jätad, kui rahvariietes proua oli kohale tulnud! Kuna seal oli ka kümmekond inimest teenindavat personali, kolisime koos nende ja prouaga tagatuppa ning mängisime ja korraldasime peo seal.
Meeldejäävamaid esinemisi oli ka mäng Austrias hammasraudteel Tirooli mägedes, kui vanaprouad ja koer kaasa joodeldasid ja meile suurest klaaspudelist puskarit pakuti. Mõned kirikukontserdid. Näiteks Hollandis, kus kirikutäis rahvast suurelt ekraanilt sõna «Rotterdam» nägi ja terve laulu kaasa laulis – ja nii mitu korda. Või pühalik hetk väikeses pühakojas mägedes – laul «Täna ma luuletan...».
Publikumenu silmas pidades – milline on olnud kukrite kõige rajum kontsert?
On täiesti erinev elamus esineda lauluväljakul ärkamisajal mitmekümnele tuhandele ning kuskil Mehhikos rahvast tulvil linnaväljakul, kus inimesed turnivad puude otsas ja huilgavad ja plaksutavad rütmi kaasa. Samuti Budapestis Margiti saare amfiteatris, kui Nõukogude paatoslikust defileest tüdinenud publik kontserdi teise osa alguses me laulu «Aissa» mitu korda tagasi plaksutas, nii et meid peaaegu et arreteeriti... Või väikeses külaklubis, selg vastu sooja plekkahju, väljas lumetorm, lauanurgal soojad pirukad ja koduvein. Võrreldamatuid asju ei saa võrrelda. Liigutav on, kui lastelaste sõbrad laulavad meie ammu unustatud laule ja nõuavad neid Rock Cafe kontserdil, kus kohtame ka Metsatölli pikajuukselisi fänne ja vanaemasid. Ja kõik laulavad kaasa.
Milline on olnud läbi aegade kõige õõvastavam esinemiskogemus, mida enam kindlasti läbi elada ei tahaks?
Sellist polegi. Ülesvisatud kivile pole allakukkumises midagi halba ega üleslendamises midagi head, ütles Marcus Aurelius. Ka rikkuri privaatpeol, kus viis rullnokka jaurasid ja peremees laual magas, olid personal ja paar näitsikut väga sümpaatsed.
On keegi meestest ehk arvestust pidanud, kui palju kordi olete nelja aastakümne jooksul mänginud oma tuntumaid lugusid, nagu «Jahitrofeed», «Oi külad, oi kõrtsid», «Sigaretid ja viinad...» ja «Mere pidu»?
Kui võtta tundides, oleme järjest mänginud ööpäevaringselt üle kahe aasta. Sama palju aega on kulunud proovidele ja veel rohkem aega autoistmel ja lennukites. See on väga tore, et poisid ikka mängivad! Ja nii lõpuni välja. Mõnda lugu on lihtsalt vaja mängida, nagu rollingutel oma «Satisfaction’it», ilma selleta polegi nagu kontserti... Seega oleme omi laule mänginud kuskil 2500 korda ehk.
Kukerpillide olemisevisadust ja muusikatungi on peetud imetlusväärseks, seda enam, et olete musitseerinud ju päevatöö kõrvalt. Millest on tulnud läbi aegade bändi nimel loobuda?
Eks oli ju väsitav küll, kui näiteks aastal 1975 olid naistepäeva puhul üheksal päeval mängud järjest – ja kolhoosides venisid need ikka pikaks, vahele rääkisid programmi käigus juttu ju ka Tõnu Aav, Sulev Nõmmik ja kes kõik veel... Ja hommikul pidid kell 8.12 olema büroos laua taga. Direktor oli karm. Esimene töökoht oli mul metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi arhitektuuribüroos. Hoolitsevad naisekäed panid mind seal ammoniaagitünni peale pikutama, ja vajadusel ajasid üles. Aga loobuma oleme pidanud õhtutundidest lähedastega, sõprade sünnipäevadest, kuhu lõpuks unustataksegi kutsuda, unest ja vahel ka hommikusest tõusmisest lastega, kui vanem poeg riidleb nooremaga su kõrva ääres, et ole tasa, isa magab, ta on väsinud....
Kui tolerantselt on suhtunud bändimehe ellu naised?
Eks ikka väga tolerantselt. Ilma mõistmiseta poleks midagi.
Milline on sinu ja ehk ka teiste kukrite parim viis pingeid maha võtta?
Igaühel erinev. Füüsiline liigutamine aitab. Looduses toimetamine. Lugemine. Muu töö, arhitektiamet, vahepeal ka ametnikuelu, kus teine ajupoolkera töötab – aga seda pikalt ei suuda. Kirjutamine. Ka sahtlite koristamine.
(Ike Volkov on olnud Tallinna Linna-planeerimise Ameti juhataja-linna peaarhitekt, kahel korral ka Eesti Arhitektide Liidu esimees – toim.)
Kuidas olete bändiga üle saanud või hoidunud muusikute ühest kutsehaigusest, liigsest napsutamisest?
(Muheleb.) Klaasi ei sülita. Aga ellu peab jääma. Ju siis on meil tugev tervis. Ja enesedistsipliin.
Milliseid ühiseid hobisid bändis harrastate?
Uudishimu on meile kõigile ühiseks jooneks, kuigi mitte hobi. Austus elu vastu. Samuti maitsev toit ja muusika.
Kuidas eelistad vaba aega sisustada?
Vananedes muutuvad mõned mehed aednikeks. Mu Nõmme kodus on aed ja seal mulle meeldib toimetada. Ka Toomas Kõrvits on väga looduslähedane mees – tema elabki lausa maal.
Mille üle aias kõige enam uhkust tunned?
Mulle meeldivad kõrrelised ja see, kuidas õunapuud õitsevad – just praegu. Mis mul seal veel on? Ongi maitsetaimed, kõrrelised ja põõsad, sõstrad, karusmarjad.
Millises suhtes on olnud arhitektiamet ja bänd – on`s aastakümnete jooksul proovid ja esinemised nõudnud oluliselt rohkem aega kui päevatöö ja toonud ehk isegi rohkem sisse?
Ma pole ühtegi asja ainult raha pärast teinud. Ikka uudishimust. Ja kuidas sa ikka ära ütled, kui tellitakse just sinult. Raha tuleb ise su juurde, kui südamega asja teed. Raha on vajalik enda taastootmiseks, me ei korja seda. Oleme ka palju heategevusega tegelenud.
Vahel tikuvad võlgu jääma dividendimiljonäride edetabelite mehed – et pole momendil käibevahendeid ja üleüldse, eks kaeba kohtusse... Eks saatus näitab kunagi ka neile, et elu on mitmekesine ja huvitav.
Sa oled kavandanud eramuid, kontorihooneid, monumente, sinu loomingust on tuntud Pärnu jahtklubi. On mõne töö sündi inspireerinud ka kukrite muusika või mõni bändi eeskuju muusikas?
Ma vastaks sellele Johann Wolfgang von Goethe sõnadega: «Arhitektuur on kivinenud muusika.»
Missugust enda tööd arhitektina pead kõige õnnestunumaks?
Enamik on ju enda armsad lapsed. Mõned juba ümber tehtud, mõned lammutatudki, mis sai kolhoosiarhitektiks olemise päevil tehtud. Aga võib-olla siis venna maja ja Sadama tänava külalistemaja Pärnus...
Ka sinu reklaamiärimehest poeg Joel musitseerib, bändis Zorg. On ehk oodata temaga mõnd koostööprojekti?
(Muheleb.) Olen nendega koos paaris klubis esinenud, vägev värk! Nad olid ka meie 30. sünnipäeva külalised Saku Suurhallis.
Viimastel aastatel, tundub, on kukrid taas rohkem pildis. Kas koostööprojektid Metsatölliga on teie pidudele nooremat rahvast juurde meelitanud?
Tööd oleme kogu aeg ühtemoodi teinud, me pole presenteerinud, et juba hakkab singel valmis saama, et juba valmistame ette TV-klippi, et juba on mind nähtud kellegagi kuskil kohas, mille nimi on miskipärast lounge. Vahepeal kohtasin ühes värviajakirjas enda pilti ja allkirja, et Ike Volkov Vene tänaval. Säh sulle uudiskünnist! Sellisel pildil ei taha kindlasti olla!
Metsatölliga oli tore – aga mitte ainult see pole meid meelde tuletanud. Tore oli nende lugusid analüüsida ja läbi oma prisma esitada. Meil on õnneks kogu aeg publikut olnud, vastastikku kasulikku koostööd toetame alati, see algas juba meie 30. sünnipäeva heliplaadi ja kontserdiga «Pojad on mul õige naksid», mille puhul oleme siiani äraütlemata tänulikud kõigile osalejatele, kes tulid ja kaasa mõtlesid ja väga toredad ja sõbralikud olid, kui ühistööks läks!
On teil juubelituuril oma vana hea repertuaari kõrval ka üllatusi varuks?
Eks pidev töö käib kogu aeg, oleme pikal eluteel mitmeid stiile proovinud nagu cajun, bluegrass, rock’n’roll, tex-mex jne. Algusperioodil oli põhiline Eesti viimase poolteise sajandi meremeeste laulude elluäratamine, sealt läks asi edasi. Tekkis sümbioos eri stiilidega.
Oma 40. sünnipäeva puhul teeme tuuri koos Väikeste Lõõtspillide Ühingu ja Marko Matverega ning Ivo Linnaga, kes esitab oma venna Taivo, meie lahkunud asutajaliikme laule. Samuti osalevad tuuril meie vana bändikaaslane ja sõber Tiit Kõrvits ja legendaarne Ants Nuut. Uuel plaadil esitavad mälestusi Kukerpillidest džässilegendid Toivo Unt, Brian Melvin ja Ryo Kawasaki, klassikaline kvartett Tõnu Kõrvitsa seades, lasteaia mudilasrühm, pensionäride naisansambel ja külakapell, Soome tuntud ansambel Kassiahastus. Plaadil osalevad ka metallimehed Zorg ja Ameerika kantrilaulja David O’Brock, kellega meil on koos ka terve teise plaadi jagu materjali, mis peatselt eraldi ilmub. Ja ehk veel mõni üllatus. Meil on hea koostöö Kunda Nordic Tsemendiga, keda täname! Nii et tööd on kuhjaga.
Ja meie lasteplaati Riho Pätsi lauludega nõutakse aina. See on meie missioon ja seal on me hing. Keegi eesti laule peale eestlaste ju nagunii ei tee! Ja meie ajame ikka oma kitsast, aga kindlat vagu lõpuni.
