Kui juttu tuleb laste arvust, siis kaks on tavamõistes normaalne ja kolm tubli tulemus. Üle selle hakatakse juba imestama – mis põhjusel nii palju?

Isadepäeva eel tõmbas Kroonika liistule kolm suure pere isa ja uuris, kas nad tõesti tahtsidki nii palju lapsi. Ja miks? Selgus, et on mehepoegi, kes unistavadki viiest lapsest ja viivad oma unistuse ka täide!

Allan Martinsoni meeskond

Riskikapitalifirma Martinson Trigon Venture Partners juhatajal Allan Martinsonil on moodne perekond: sinu, minu ja meie lapsed. Ta kasvatab nelja poissi, kellest kaks on tema ja üks abikaasa esimesest abielust ning üks ühine. Vanim, Martin (13), ning noorim, Karl-Kristjan (5), elavad pidevalt isaga, kaks keskmist, Mihkel (12) ja Marten (10), enamiku ajast oma emaga. Sellegipoolest suhtleb isa kõigiga pea iga päev, nädalavahetustel ja reisidel on üldjuhul kogu meeskond koos. Vanemad poisid käivad Gustav Adolfi koolis, kus isagi omal ajal.

«Selline meeskond ei olnud teadlik eesmärk, kuid ma ei kahetse seda kunagi,» kinnitab ärimees. Enam ei oska ta elu vaid ühega või üldse lasteta ettegi kujutada. «Kui neile mõtlen, siis kasutan väljendit «oma poisid». Neist igaüks on omaette isiksus, kuid koos moodustavad vahel kraakleva, kuid ühtse pundi. Tunnen iga kord uhkust, kui nendega kuskil olen — ei ole palju mehi, kellel oleks selline hulk omakasvatatud sõpru ja kaaslasi.»

Martinson tõmbab paralleele oma ettevõtete ja pere vahele. Kodune tiim on õpetanud hakkama saama firmades ja vastupidi. Poegadega suheldes kulub suur osa ajast nende innustamisele ja konfliktide lahendamisele, teadmiste edasiandmisele, ühistegevuse organiseerimisele, ärakuulamisele ja küsimustele vastamisele («Issi, on ju nii, et sa ei ole kunagi ära surnud?», «Miks õpetaja X on nii nõme?», «Mina ei ole täna üldse arvutiga mängida saanud!»). Väikeste variatsioonidega tuleb sama teha ka tippjuhina.

Martinson tunnetab, et poegade näol on tegu millegagi, mida ta maailma maha jätab ja mille kaudu tema geenid edasi kanduvad. «Ma loodan, et minu osalusel asutatud firmad kannavad korporatiivset DNAd veel kaua; ma loodan, et mu pojad teevad sama mu bioloogilise DNAga.»

«Pojad liidavad ka mu peret ja annavad uue sisu kahe inimese kooselule — see on palju sügavam kui vaid kahe inimese armastus. See on ühine ülesanne ja kohustus.»

Martinson ei pea oluliseks, et tema firmad päriks kunagi ta pojad. «On suur tõenäosus, et see, mida ma teen, ei huvita neid või on selleks ajaks lootusetult vanamoodne. Aga ma loodan, et nad pärivad ellusuhtumise, soovi olla KEEGI, olgu see äris, males või jalgpallis.»

Rollijaotuse kohta arvab Martinson, et isa kasvatus erineb ema omast oluliselt. Ema teeb tegelikult lastega põhitöö. Seda tähtsam, et aeg, mil lastega on isa, oleks maksimaalselt ära kasutatud, mitte «ära sega»-stiilis kõhtu sügades, vaid rääkides, mängides, huvi tundes. Vahel võib ka viie minutiga ääretu tähtsusega sõnumi edasi anda. Isa peaks näitama suunda, ema aitama kursil püsida ja edasi minna.

Laste elluastumisel meeldiks Martinsonile neid aidata oma ettevõtluse alustamisel nii nõu kui piiratud kapitaliga. Õnneks on tal selle täpse vormi peale veel mõni aasta aega mõelda.


Vello Vaher: vabadusvõitlus voodis

Akrobaadil–kondiväänajal Vello Vaheril (41) on näitlejast abikaasa Aitaga viis last: Vootele (18), Lembi (17), Linda (15), Endla (12) ja Lemme (4). Koos vanematega moodustavad nad ka Vaherite peretsirkuse.

Vello on sõnapidaja mees: viimati kooli kokkutulekul meenutasid klassiõed, kuidas ta juba keskkoolis kuulutas, et tema tahab viit last. «Sel ajal tundus eesti rahva iibe tõstmine parim viis nõukogude korra vastu võitlemiseks,» põhjendab Vello. Nende pere meelsus oli selline, et vanaema keelas oma hauale punaste lillede toomise ära.

Abikaasa Aita oleks ehk kolme lapsega leppinud. Aga kui neli vanemat suuremaks said, muutus elu kuidagi harjumatult mugavaks, ja mõeldigi, et miks mitte viies?

«Algul oli üks soov ka selline, et pojad viiksid nime edasi,» meenutab Vello. Nimepärijaks osutus vaid esimene, see-eest on Vaheritel neli kaunist blondi tütart. Vello tunneb, et mehed vajavad tütarde hellust ehk rohkemgi. Poegade kasvatamine on aga lihtsam: kui Vootele läheb õhtul välja, ei tee vanemad teist nägugi. Tütardele loetakse aga sõnad peale.

Vaherite käbid pole kännust kaugele kukkunud. Vootele õpib TPÜs koreograafiat. Lembi on kõva kergejõustiklane, teivashüppes kahekordne Eesti meister oma vanuseklassis. Linda tantsib Eesti Tantsuagentuuris ja tunneb huvi näitlemise vastu. Endla käib Pirueti võimlemisklubis ja mõtleb ise akrobaatikanumbreid välja. Lühikest aega lõi tüdruk kaasa bändis IceCream. Pesamuna Lemmegi teeb kodustel turnimisredelitel enda väljamõeldud trikke.

Taskuraha lapsed ei saa, hoopis palka peretsirkuse etenduste eest — vastavalt panusele. Põhimõte on, et raha ei asenda lapsega tegelemist. Aga kui vanemad annavad piisavalt armastust, miks mitte anda ka raha, kui võimalik on.

Vello soovib anda lastele eluks hea stardipositsiooni hariduse kaudu. Ta loodab, et kõik viis last lähevad kõrgkoolidesse. Kõrgkoolitamine on suur kulu, aga Vootele oli nii tubli, et pääses riigieelarvelisele kohale. «Mul oleks hea meel, kui lapsed jääks kultuurialadele: tants, näitlemine, sport,» tunnistab isa, kel endal on ehitusinseneri haridus.

Raha peale pole Vaherid lapsi eostades mõelnud. Sihipäraselt planeeritud on neil ainult kolmas laps, teised on olnud rõõmsad üllatused. «Soovitan teha lapsed põmm-põmm-põmm valmis, ja siis hakata raha peale mõtlema,» on viie lapse isal nõuks. Ta ei saa aru tervetest inimestest, kel pole lapsi või on vaid üks: «Lastest saab ju nii palju positiivset energiat. Kõik, mis nad hästi teevad, on ju tunnustus mulle.»

Vello on lastega titest peale võimelnud. Laste aitamine reaalainetes ja transporditeenuse osutamine on samuti isa peal: kooli ja trennidesse vedamine võtab aega ja bensiini — arve ulatub mõni kuu 3000 kroonini. On päevi, kui kodunt Lasnamäelt tuleb kesklinna sõita kolm–neli korda.

Oma lastega tegelemisest on välja kasvanud Vello Vaheri isade ja beebide võimlemiskool. Suurim tunnustus oleks aga see, kui lapsed lubavad kord omagi järeltulijad vanaisa juurde trenni tuua.

Vello Vaheril on teooria, mille kohaselt peaks igal paaril olema vähemalt kaks last. Kui aga mõnel mehel on nelja naisega kuus last, ei tasuks sel mehel veel uhke olla: kaks on puudu! «Kui kolm naist jäävad üksikuks ja rohkem lapsi ei saa, on see mees need naised lihtsalt ära rikkunud,» on Vaheri karm hinnang. «Muidu oleksid need naised kellegi teisega abielludes saanud tõenäoliselt rohkem kui ühe lapse. Ja kui see mees on veel rikas ka, siis tõenäoliselt tema laste emad on ilusad naised, kes ei oleks mingil juhul üksikuks jäänud. Seega on kusagil kolm eesti meest, kes on neist naistest ilma jäänud ja pidanud leppima vene või saksa naistega, või üksikuks jäänud.»

 

Ivar Raig: nagu kaks paari kaksikuid

Majandusprofessoril Ivar Raigil (51) on dramaturgist abikaasa Ene Paaveriga neli last: Hanna (17), Erik (15), Elisabet (2) ja Katariina (1).

Noorena oli Raigi unistuseks viis last. Sellest sai mõeldud suguvõsa pisikest järelkasvu silmas pidades. Kaks esiklast olid «plaanimajanduslikud», kolmas tuli mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu hiljem. Neljas lapsuke oli samuti teadlikult kavandatud ja saabus ruttu eakaaslasele seltsiks.

«Pesamunadel» on Raigi sõnul kolm erilist tähendust: esiteks aitavad nad vanemates lastes väärtustada järeltulijaid ja peret, õpetavad neid väikelastega arvestama ja tegelema. Teiseks lükkavad vanemad nii edasi või väldivad kahekesi või üksijäämist pärast vanemate laste pesast väljalendu. Kolmandaks sunnib pisikestega tegelemine olema pidevalt heas vormis nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

Saanud esimesed lapsed noorelt, teised küpses eas, leiab Raig, et meeste seisukohast pole suurt vahet, kas saada isaks varem või hiljem. Rõõm iga järeltulija puhul on põhimõtteliselt sama suur. Nooremana oli aga rohkem muid tegemisi ning kaua tuli kodust eemal viibida. Seepärast jäi lähikontakt esimeste võsudega pinnapealsemaks. Nüüd on pisut rohkem aega, seepärast eelistab Raig isaks saada vanemas eas. «Seisukoht võib olla vastuolus bioloogiliste seaduspärasustega, kuid isegi abikaasal oli kahe viimasega kergem kui teise lapse sünnitamise ja hooldamisega,» kinnitab Raig.

«Lapsed on mõistagi minu bioloogilised ja loodan, et paljuski ka emotsionaalsed ja intellektuaalsed järglased,» ei salga Raig. «Tunnen, et soov endast järglasi maha jätta on ürgne instinkt ja laiemas mõttes osa inimese eneseteostusest. Paraku Euroopas seda loomulikku soovi piisavalt ei väärtustata ning see on õhtumaade tsivilisatsiooni, ja Eesti inimeste kriiside oluliseks allikaks.»

Lapsi tahtes pole Raig lähtunud pere majanduslikust olukorrast, sest tegelik toimetulek sõltub rikkusest suhteliselt vähe. On neid, kes on väga rikkad, kuid ei saa lastega hakkama. Ja vastupidi. Majanduslikust olukorrast palju tähtsamaks peab professor tervist ja kogu pere abi ja koostööd. Eriti aga ema, vanaemade ja vanatädi tahet ning valmisolekut lastega ka kitsamates majanduslikes oludes toime tulla. Poliitikas kaasa löönud Raig loodab, et vanemapalgal on teatud positiivne mõju sündivusele.

Raigi kasvatusfilosoofia järgi on isa panus pinnapealsem ja kaudsem, aga nõudlikum, rohkem tulevikku suunatud. Ema oma aga igapäevane ja asendamatu, vahel ka liialt järeleandlik ja hellitav. Väikelapsi ema söödab, peseb ja riietab, isa vahel aitab. Ema tagab lastele läheduse ja turvatunde, isa kindlustab seda, käib poes ja lastega väljas, mängib nendega, annab emale võimaluse puhata.

Nagu Vello Vaher, peab ka Raig iseseisva elu alustamisel ja stardipositsiooni loomisel kõige olulisemaks head haridust, et lapsed edaspidi võimalikult iseseisvalt toime tuleks.