“Kuldse” CARMEN KASSi seni varju hoidnud vend KUTTY räägib Kassi-pere lapsepõlvest pisikeses Paides, New Yorgi suurlinnatuledest ja suhetest oma kuulsate õdede Carmeni ja Victoriaga.

 

Suure väikeõe Carmeni tuules avas Kutty Kass Tallinnas kunagisel parteibosside tänaval Roosikrantsis kalli rõivapoe — Gianfranco Ferré esinduskaupluse. Neli aastat Carmeni juures New Yorgis elanud-õppinud Kutty tegeles Eestisse naasnuna kinnisvaraäriga Tallinnas. Kannapööret rõivaärisse seletab ta lihtsalt: «Kui ma tulin tagasi New Yorgist, siis tegelesin kolm aastat kinnisvaraäris. Aasta tagasi sain aru, et see äri nõuab suuremaid investeeringuid ja otsustasin panna sellele punkti. Tuletasin meelde vanu tuttavaid ning sõitsime õe Victoriaga Itaaliasse. Tunnen seal ammusest ajast Gianfranco Ferré tootejuhti… Eks raske on. Praegu tuleb iga päev Eestis turule nii palju ilusaid rõivabrände, konkurents on väga tihe. Võtab mitu aastat, enne kui hakkab suurem tuntus tekkima.»
 
Kutty — kes sulle selle harukordse nime valis?
Ema vist kuskilt saksa nimeraamatust leidis. Ta ise ka täpselt ei mäleta.

Maailmakõlaga Victoria ja Carmeni järel üsna ootamatu valik…
Mina sündisin enne! Olen 34, Victoria on 31 ja Carmen 29.
Kumma õega sobid paremini? Carmeniga on vähe kergem suhelda. Ta võtab asju rahulikult, kuulab lõpuni. Victoria on temperamentsem: vaidleb esimese hooga prauh vastu. Mõtleb järele, tuleb ütleb: kuule, sul oli õigus. Carmeniga kasvasime kokku, kui elasin neli aastat New Yorgis tema juures. Victoria elas ka NY’s, aga Manhattanist kaugel Queensis, oma mehe ja lastega. Nüüd, kus Victoria on ka lastega Eestis tagasi, on me suhted paranenud. Ta aitab oma Baltic Models’i modellidega ka meie üritusi korraldada.
Nemad on rohkem ühte tüüpi, mõlemal on edasipüüdev tugev iseloom. Minul on natukese nõrgem natuur. Isad on meil erinevad, võib-olla tuleb see sellest.
Üles kasvasime nende isa käe all, õdedega kolmekesi ühes toas. Paides oli meil väike kahetoaline korter, mittesobimist ei saanudki olla. Ema oli pikad päevad restoranis ettekandjana tööl. Eks ma pidin õdesid kasvatama. Ehk vanema vennana olin siis natuke karmim, sest kõik pidi puhas-korras olema.
#end#
Kumb siis paremini sõna kuulas? Mõlemad olid juba siis kas just jonnakad, aga iseloomuga. Ega nad väga vastu ei vaielnud ka, kuulasid ilusti sõna. Vanasti oli ju teistmoodi, arvuteid polnud: mängisime hommikust hilisõhtuni õues. Tuppa ei saanud enne südaööd. Olime õdedega alati viimased. Kõik teised lapsed kutsuti ammu koju. Rahvastepall, sõjamängud-keksud. Polnud aegagi omavahel näägelda. No vahel tuli mul õdesid kaitsta teiste eest, et keegi ei kiusaks — muud midagi. Meil oli hästi õnnelik lapsepõlv!
Nüüd vaatan, et inimestel on suured aiad, aga õues pole näha kedagi. Mina üritan oma lapsed kindlasti välja saada…!
Eredaid seiku Paide lapsepõlvest? Telekast sai kõvasti igasugu «Baskerville’ide koeri» vaadatud. Üksipäini kodus — ladusime diivani patju täis, tõmbasid tekid ninani. Ja köögist võtsime noad pihku. Sest jube hirm oli! Kui õed minust varem õuest tuppa läksid, ei saanud ma pärast tihtipeale enam sisse. Nemad keerasid hirmuga võtme risti ette ja kui magama jäid, võinuks kas või buldooseriga vastu ust lajatada, magasid nagu notid. Küll tuli mul ukselukke lõhkuda. Õnneks elasime viiendal korrusel: lasin end katuselt ripu ja kukutasin end rõdule. Hea, kui siis rõduuks lahti oli — kord tuli mul ka akent lõhkuda. Eks nalja sai. Kord jäi Carmen vaat et teerulli alla. Jooksis palli järele ja... Jope vist jäigi sinna, ise pääses õnneks ehmatusega.

Kuidas sulle tundub – oled rohkem emasse või isasse?
Rohkem emasse. Oma isaga kohtusin, kui olin juba 21. Ta elab Tallinnas: oma pere, kaks poega. Oleme aeg-ajalt kokku saanud, suuremat suhtlemist pole.
Ema meid kasvatas. Õdede isa läks meie juurest ära, kui Carmen ja Victoria olid veel üsna väiksed. Nii et ma ei usu, et ma eriti isadesse olen. Sportlikkuse olen küll Carmeni isalt pärinud. Hommikuti pidin jooksmas käima. Iga kord ei viitsinud — passisin niisama väljas ja hoidsin siis ukse taga hinge kinni, et tuppa astudes lõõtsutaks, nagu oleks täiega jooksnud. Tema oli väga sihuke sportlik ja mehelik. Ilmselt väga kena mees naisterahvastele. Tegeles peotantsuga, oli jalgpallitreener, mängis malet. Meie pidime väiksest peale ka temaga koos jalkatrenni tegema. Kodus mängisime õdedega ka malet, tegime oma turniirid-tabelid. Tollal olin neist males parem. Praegu on aga Carmen, Victoriaga pole me kaua mänginud. Aga oma lastele tahaks, jah, et isa oleks neil kogu aeg olemas.

Sinu koolid?
Üheksa klassi lõpetasin Paide 3. keskkoolis, sealt läksin Tallinna merekooli. Aga uued sõbrad olid tähtsamad. Tallinn oli uus linn, kool jäi pooleli. Sama pundiga läksime üle transpordikooli — oli vist 3. kutsekeskkool. Ei saanud arugi, kelleks me seal õppisime, elektrikuks või rongijuhiks. Seal sai ka rohkem niisama pulli tehtud. Kuni visati ühiselamust välja. Nagu ikka, hilised kohaletulekud, napsitamised ja vastuhaukumised. Kolisin vanaema juurde Tartusse ja lõpetasin õhtukeskkooli.

Ametid-töökohad?
Kirju rida, alates TPLi (töö- ja puhkelaagri) suvedest. Ema oli meil hästi ettevõtlik, hakkas šašlõkki tegema. Kõik kolmekesi käisime temaga Paide laatadel ja suurematel kontsertidel kaasas müümas. Carmen oli siis üheksane, mina 13. Õllepudeleid korjasime ja viisime poodi — jõle suur raha oli see siis!
Tartust Tallinnas tagasi, olin jalatsikaupluses müüja, pärast juba juhataja, hiljem ka särgipoes. Ühes reklaamifirmas töötasin — sai neid tehtud ja igale poole üles pandud, teenindusmaja katuselgi turnisin tuule käes.
Glorias olin ettekandja ja administraator. Jälle kirev elu. Tööpäev tehtud, läks seal oma kambaga edasi lõbusalt hommikuni. Lõpuks tüütas ära. Vanust oli juba ka 23-24, pidi midagi tegema hakkama, kuskile oli vaja edasi liikuda. Siis Carmen kutsuski New Yorki.

Ka Victoria kolis sinna…
Tema tuli pool aastat hiljem koos mehe ja lastega. Nemad elasid rohkem omaette, eemal Queensis ja ajasid omi asju. Joel laulmiserida, Victoria töötas eratreenerina jõusaalis ning õppis ka kuskil kursustel. Töö-lapsed-kool. Tihe graafik, nägime sünnipäevadel ja jõuludel.

Sina jäid Carmeni juurde?
Jah, ma ei osanud eriti inglise keeltki. Poolteist aastat käsin kursusel keeltekoolis ning aitasin Carmenit. Tal oli seal oma maja. Uskumatu, aga keset Manhattanit! Suurte pilvelõhkujate vahel kihvt pisike kolmekordne inglise stiilis — keerdtreppidega üles, igal korrusel kamin. Ühel korrusel elasin mina, Carmen elas oma poisi Richie (Akivaga) kolmandal. Kummalgi oli väike koer, Richie’l setter ja Carmenil toy-foksterjer. Spanky oli jube kihvt koer. Energiat täis, mitu korda jooksis seal vaat et auto või bussi alla. Kuni lõpuks ema juures siin Viimsis keegi sõitiski…
Paides olid sina perepealik, nüüd korraga «väikevend» suure Carmeni majas…? Loomulikult on Carmeni enesehinnang arenenud ja hoopis teine. Lapsest peale hakkaja ega lasknud kunagi endale pähe astuda. Ta modellikarjäär algas ju 13-14aastaselt. Ega me sellest peale teda enam suurt näinudki. Jõulude ajal sai pere ema juures Mäos kokku, kui ta uue elukaaslasega ostis sinna maja.
New Yorgis nägin, kuidas Carmeni sõna maksis. Elasin tema majas, ega mul seal talle midagi vastu vaielda olnud.
Mille üle ägedamalt vaielnud olete? Nagu ikka, pereasjad. Viimasel ajal ka äride üle. Aga tihti ongi Carmenil õigus.
Kui mina New Yorki kolisin, oli Carmen juba oma kümme aastat bisnises. Aga mingit probleemi polnud. Pigem oli tal hea meel, et olin tal kõrval olemas.
Puistate ka südant, küsisite nõu? Või teie peres saab igaüks ise hakkama? Ega me eriti välja ei näita. Toetatakse üksteist muidugi. Ja kui ka vahel üksteisele kurdetakse, jääb see peresse.

Kuidas New Yorki sobisid?
Neli aastat. Algus oli raske. Inglise keelega oli nagu meil kõigil siin Vene ajal: midagi koolis õppisime ja kuidagi lasti läbi. Läksin seal kohe keeltekooli, aga kui üritasin õhtuti seltskonnas jutule saada, sain vastuseks: WHAAAT?! Ja ega seal keegi ei vaevu siis pikemalt kuulamagi, kui sa just Carmen Kassi vend pole. Eks enamik inimesi aktsepteeriski mind seal ainult sellepärast. Carmeni graafik oli tihe ja kui nad üritasid temaga kokku saada, siis nad helistasid mulle. Temal polnud ju aega kõigiga end jagada. Algul käisime palju koos väljas klubides, ta tutvustas mulle oma sõpru. Aga eks Carmenil oli oma töö. Püüdsin siis ise rea peale saada, oma äri ajada.

Carmen viis poodi ja disainis sind New Yorgi seltsieluks?
Päris nii nüüd ka polnud. Algul muidugi. Kusjuures Carmen pole ka laristaja. Tal polnud aegagi sellega suurt tegeleda. Kingitusi tegi ta küll. Moeshow’delt kingiti talle ja tema jagas edasi perele.
Aga seltskond oli muidugi kirev. Nägin neid trendi-inimesi ning tahes tahtmata teadsin ka neid poode, kus on huvitavaid asju ja mitte nii meeletu hinnaga. Tollal kandsid kõik ketstenniseid, 300-600 dollarit paar. Iga nädal osteti uued, kui tuli uus mudel.

Mis tööd seal tegid?
Tegime kahe sõbraga firma — promosime klubisid, uusi teksa-brände. Hakkasime ise igasugu õhtuseid üritusi korraldama. Tuli võimalikult palju kuulsusi külalisteks kohale saada.

Kuidas su tööpäev täpsemalt välja nägi?
Magasime kodus kella kaheteistkümneni. Läksime kontorisse — tegime kutseid-asju, mis vaja oli. Kolmest kuueni sõitsime Manhattani läbi. Trotuaarid, kus modelle edasi-tagasi voorib. Kammisime läbi kindlad söögikohad-kohvikud, kust näitlejaid leiab. Kutsusime õhtuks oma üritustele. Hakatuseks üheksast-üheteistkümneni õhtusöögile 10–30 inimest. Tuli hoolitseda, et kõik saaks kõhud täis ja arve makstud. Edasi tellisin limusiinid ette ja klubisse. Jällegi väiksed rootsi lauad, kokteilid-šampused — aga need olid juba klubide poolt tasuta. Samuti sissepääs kõigile neile, kes meiega tulid. Selline tööpäev oli mul neli-viis korda nädalas.

Kui palju peab Carmen töö/välimuse pärast end ööelust tagasi hoidma?
Kui mina New Yorki jõudsin, siis ta üritas elada juba rohkem Richie’ jaoks ja tal oli juba ka koer… Luges raamatuid. Ta ei viitsinud enam väga väljas käia.

Kas eestlased New Yorgis hoiavad kokku? Eesti Maja?
Korra sattusime ka sinna, aga… Mitte et seal olnuks ainult vanainimesed — enamjagu kõik viimase viieteist aasta sees Eestist läinud noorem seltskond. Sõime koos eesti toitu ja võtsime napsu, aga sel seltskonnal seal olid nagu teised eesmärgid.

Vennad Kaljuveed, Keith Siilats…?
Mõned korrad juhtusime kokku. Mina ei tea, kui pankurid nad kõik seal on, aga endast jõle heal arvamusel. Hoopis teistsugused inimesed. Meil olid kõrval show- ja klubiinimesed, näitlejad, modellid. Nendel ülikoolikaaslased-ärimehed.

Nii et eestlasi jagub NYs juba eri ringidesse? Jah. Eesti Majas liikus ka palju ehitajaid-ettevõtjaid.

Sinu tähthetked Ameerikast?
Eks Carmen tutvustas mind seal oma sõpradele. Loomulikult tunneb ta neid kõiki: näitlejaid, disainereid, modelle, produtsente…
Sõitsime Carmeniga kahekesi autoga Manhattani uptownis ringi. Helistasime sõbrale: mis teed, läheks kuhugi sööma? Aga tema oli naise ja sõpradega Miamis. Uurisime bensiinijaamas kaardilt, kui kaugel see on. Carmenil olid vabad päevad, põrutasimegi sinna. Sõitsime kodust läbi — Carmenil oli selleks ajaks ülikooli kõrval ostetud kena kolme kamina ja kolme vannitoaga korter —, haarasime kiiruga mõned riided kaasa. Carmen on lahe, tema ei karda midagi, hüppab autosse ja — teeme ära! Esimese peatuse tegime alles mõnisada kilomeetrit enne Miamit. Keerasime rannas külili. Ärkasime mitme tunni pärast, üks külg punane, teine valge…
Miamis hotelli ees olid Leonardo DiCaprio ja Tobey Maguire oma pundiga — kümme-viisteist poissi. Olin neid nägusid filmidest-seriaalidest näinud. Leonardo ja Tobey küsisid: kuhu, Carmen, lähed? Ja läksimegi õhtusöögile: meie ja nemad ning muidugi nende igasugu tüdruksõbrannad rannast. Seal sai nalja tehtud. Carmenil on hull huumorimeel. Minu puhul ka ei saada tihti aru, kas ma teen nalja. Seal restoranis peitsime ühe poisi rahakoti ära. Vend oli lõpuks nii vihane, et läks juba administraatoritega õiendama. Nõudis, et hakataks inimesi töölt lahti laskma. Meie siis sokutasime rahakoti talle vaikselt taskusse tagasi.
Pidu käis seal muidugi hommikuni. Hotellisviit oli läbi kolme korruse, katusel bassein. Selle ümber kogunes oma sadakond inimest, joodi šampust ja ujuti.
Seal ma siis suhtlesin natuke ka Leonardoga. Küsisin naljaga, millega ta tegeleb. Tema vastu, et kinnisvaraga. Ütlesin «ahah». Sellise näoga, nagu ma usukski. Tema seepeale näitas sealt katuselt, millised ümberkaudsed majad on tema omad ja mida ta veel ehitab. Nii me seal lollitasime. Hästi toredad inimesed! Ma poleks arvanudki, et kõik nad nii vabalt suhtlevad, ei mingit kompleksi!
Hommikul jällegi läksime Carmeniga — Leonardo ja Tobey istusid kaelast saati basseinis, naljakad laia äärega mütsilodud peas. Vaatasime Carmeniga ja itsitasime: issand, kui valged ja paksud nad on! Õhtusöögil nad siis rääkisid Carmenile, et peavad järgmise filmi jaoks kaalus juurde võtma ja lubivalged olema. Meile tundus kuradi imelik. Alles siis saime aru. Üks päev juurde, teine päev maha. Kord pruunid, siis valged — selline on nende töö.

Kes celibrity’dest sulle eriti meeldis? Kellega eriliselt lähedaseks said?
Eks neil kõigile seal ole rohkem oma väljakujunenud sõbrad-seltskond. Vahepeal saavad need seltskonnad kokku, käiakse koos õhtust söömas, tantsimas. Mina olen liiga tagasihoidlik, ei oska nii, et kohe tere, ma olen su hea sõber.
Carmen sai Eva Herzigovaga lähemalt läbi, jagasid sõbrannadena oma rõõme ja muresid. Ma siis ka jalutasin-liikusin nendega koos. Eva sünnipäeval oli palju igasugu kuulsat rahvast.
Ära ei armunud? Neid modelle ja näitlejaid liikus seal niivõrd palju, et tegelikult aega armuda ei olnud. Kord rääksisin pikemalt Piper Peraboga. Sattusime klubis baarileti taga kõrvuti. Mina teda kohe ära ei tundnudki. Vaatasin lihtsalt, et hästi ilus tüdruk. Oma 15–20 minutit rääksime juttu. Tuli välja, tema kogus ka marke. Ütlesin, et Tallinnast või Eestist tal kindlasti marki pole. Tema andiski mulle oma telefoninumbri: saada mulle. Pärast sõbrad küsisid, kui läksin istusin tagasi nende juurde lauda, et kus sa nüüd selle Piperiga tuttavaks said. Helistasin talle hiljem paar korda, aga kord oli ta Inglismaal filmivõtetel ja nii see jäigi. Venezuelast oli ka palju ilusaid tüdrukuid. Kord sai Carmeniga käidud Oscarite afterpartyl, mis võttis tõesti põlved nõrgaks, Jennifer Lopez tantsis meiega. Eks tutvumisi ikka oli, aga armumist päris mitte.

Päriseks Ameerikasse jääda ei tahtnud, tulid Eestisse tagasi?
Ega seal midagi paremat pole kui siin. Kolm aastat tegelesin New Yorgi klubide promoürituste korraldamisega. Klubid on ühed-samad, ainult nimed vahetuvad. Pärast tegimegi juba rohkem moeüritusi. Lõpuks väsitas kogu see melu ära. Ja vanus hakkas ka peale tulema — 29. Vaja midagi kindlamat, oma pere. Lõbus oli. Ja hea, et nägin ka selle elu ära.
Sealt naist/peret ei leidnud? Manhattanil elavad inimesed, kes püüdlevad visalt millegi poole. Ainult «mina ja karjäär». Neid ei huvita ei armastus ega midagi, nad ei näe kedagi enda kõrval. Eks mõned üksikud leiavad seal ka. Aega neil teineteise jaoks ikkagi pole — töö-töö-töö! Eks meil Eestis tegelikult juba ka: tehakse tööd ega naudita enam elu.
Tagasi Eestis, leidsid kohe naise? Paar aastat jaurasin siin ka niisama, lahe oli pidu panna. Aga kaua sa ikka ulud üksi ringi. Sigrit tuli meile kuulutuse peale tööle, kui ma tegelesin kinnisvaraga. Minust küll kümme aastat noorem, aga töötas meil paar aastat — tekkis suhe, jäimegi kokku. Nüüd detsembris sündis meil poeg.

On Sigrit su õdede tüüpi?
Ei, ta on hoopis teine, blond tüüp. Tegelikult võiks ta olla ka modell, väga kena naisterahvas. Meeldis temast kuumav energia ja enesekindlus, ta on väga seksikas.

Võib vist öelda, et Carmen on kogu teie pere Eestis järjele aidanud?
Jah. Carmen on investeerinud minu, ema ja Victoria ettevõtmistesse.
Kinnisvaraäri toetas samamoodi Carmen. Tema investeeris ja mina siis juhtisin Eestis neid asju. Sai ostetud maad, ehitatud ridaelamuid, paarismaju. Tänaseks on see aga lõpetatud teema. Ainult paar maja on meile Viimsisse jäänud.
Oled näinud erinevaid päevi. Väikseim ja suurim summa sinu rahakotis/pangaarvel? Näpud olid põhjas 20-21aastaselt, pärast merekooli, kui ei osanud õiget tööd leida. Lõpuks elasin ühe tuttava juures ülikooli ühiselamus. Heal juhul oli 50 krooni taskus. Poes pidin mõtlema, kas ostan purgisupi või praen kartulit.
Purgisupi vastand — žestikaim väljaminek? Polegi selliseid žeste teinud, et hoobelda. Raha niisama laiali loopinud-laristanud ma pole. Olen investeerinud äridesse. Kui raha rohkem oleks… Šopata mulle vahel meeldib, riideid osta, kuid ikka mõistlikkuse piirides. Minu eesmärgid pole nii suursugused. Peaasi, et perel riided seljas ja lapsele tulevikuks kooliraha.
Kus sa praegu elad? Praegu kesklinnas. Renoveerisin Tuukri tänaval mõned vanad puumajad, ehitasin katusekorterid peale ja ostsin ühe ka endale. Pisike kahetoaline armas korter. Aga kunagi tulevikus meeldiks mulle maakodu rohkem.
Millal Paidet viimati väisasid? Aasta eest vaatasin seal autoga ringi: kus mängisime keksu, kus kulli. Ja pitsat sõin — Paides on üks jube hea pitsakoht!